ARUTLUS-ajalugu (0)

ARUTLUS  
Enne Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatomipomme, ei toiminud mingeid ilminguid, et Jaapan võiks kaaluda sõja lõpetamist ning samuti kapituleeruda ja mõelda rahuplaanidele. USA valikuks oli kasutada kahele  linnale  aatomipommi  heitmist.  Kas oleks saanud ilma sellise   drastilise   sündmuseta   lõpetada   sõda   ning   jaapanlasi   sundida   kapituleeruma.   Kas aatomirelvastuse kasutamine oli möödapääsmatu? USA oli saanud tunda Jaapani rünnakut nende territooriumil ning värskelt oli meeles neil Pearl   Harbori   ründamine   aastal   1941.   See   katastroofiline   jaapanlaste   rünnak   oli   väga ootamatu ning šokeeriv. Jaapanlaste hulljulgus ning kamikazelik rünnak oli hirmutav ning samas ka kainelt mõtlevapanev. Pearl Harbor sai toimuda teatud põhjustel – ning peamine põhjus oli  raudselt  Jaapani  alahindamine  Jaapani  suhtes.  Enne rünnakut  oli USA võtnud seisukoha,   et   toimub   Kaug-Ida   suunal   vaid   kaitsvale   positsioonile   seadmine.   Põhi kriisikoldeks võeti Euroopa – lahendada ja olla aktiivne liitlastega Euroopat kaitstes ja seal rünnates. Kindral G. Marshall kirjutas president Rooseveltile hinnangu, et Pearl Harbour on oma asukoha, loodusliku eripära ja kaitsvate üksuste efektiivsuse tõttu vaenlasele praktiliselt võimatu sihtmärk. Vaatamata sellele hinnangule teame, mis juhtus Pearl Harboriga. USA ja liitlased   nägid,   et   jaapanlased   teostasid   hävitava   rünnaku,   mida   ei   oleks   kunagi   antud hinnangute   järgi   pidanud   juhtuma.   Peale   rünnakut   USa   laevastikule,   muutus   Ameerika Ühendriikide hoiak Jaapani vastu üha jäigemaks. Enne II Maailmasõda oli jaapanlaste militarism riigis väga eskaleeruv, kõikehõlmav ning ühiskond   oli   jäik   ja   agressiivne.   USA  nägi,   millise   suhtumisega   oli   Jaapan.   Jaapanis   oli militaarkasvatus   ja   oma   riigi   kaitsmine   ja   põhimõtete   eest   seismine   kuni   surmani   läbiv ellusuhtumine.   Kõrvalekaldeid   sellest   ei   tunnistatud.   Riigis   oli   au   sees   saada   luba   olla kamikaze e. suitsiidipiloot. Piloodid tegid ise ettepanekuid ja avaldasid soovi II Maailmasõja rünnakute ajal olla inimtorpeedod ning lennubaasidesse tagasipöördumiste asemel soovisid lennuki hoopis suunata vaenlase lennukikandjale ning tekitada kahjustusi. Selline sõjaline taktika   ja   hoiak   Jaapanis   andis   teatud   märke   ja   seisukohti   vaenlastele.   Nähes,   et   peale Saksamaa kapituleerumist 1945. aastal, endiselt Jaapan ei soovinud sõda lõpetada. Jaapan meeleheitlikult võitles ameeriklastega edasi mööda maismaad ja Kaug-Ida saarestikke. Mida lähemale Jaapanile liitlasväed jõudsid, seda rohkem ja intensiivsemalt USA sõjamehi kaotas. Ning olukord läks aina hullemaks ning ei näidanud vaibumise märke. Kogu maailm sai taas


kinnitust,   milline   on   Jaapani   sõjaväe   agressiivsus,   militarism   ning   milline   on   keisririigi poliitika. Iga sõdur läks kõike endast andma, et kaitsta oma riiki ning au oli langeda oma riigi eest.   Selline   Jaapani   hoiak   oli   tõenäoliselt   ka   kaalukeeleks   USA’le   kasutada   drastilist vahendit – aatomipomm. Peale   aatomipommi   avastamist   ja   katsetamist   oli   aatomipommi   kasutamine   enneolematu jõudemonstratsioon. See oli enneolematu rünnak, tõenäoliselt üks väheseid võimalusi, mis oleks pannud mõtlema Jaapani alistumisele. Peale esimese pommi heitmist Hiroshimale ei toimunud   veel   sõjalõppu   ja   Jaapani   kapituleerumist.   Alles   peale   teise   pommi   viskamist Nagasakile lõpuks Jaapan nägi ja otsustas, et kui nii edasi läheb, pole Jaapani Keisririigist varsti midagi järgi ning jaapani rahvas on hävimisele määratud. Kas oleks ka teisi variante olnud   –   kas   aatomipommi   kasutamine   oli   möödapääsmatu?   Me   tänapäevases heaoluühiskonnas elavad inimesed tõenäoliselt ei adu kriisi ja sõjaseisukorras elavate riikide elu ja läbisaamist, diplomaatiat ja otsuseid. Kuid kõrvalseisjana ja olukorda veidi analüüsides arvan, et selline drastiline ja ehmatav käik USA poolt oli maailmaraputav ja inimkonnale hoiatuseks, tänapäeval analüüsides. Kuid arvan, et sel ajal, peale seda, kui Saksamaa oli sõjategevusest   eemaldunud   ja   väike   Jaapan   (võrreldes   muude   liitlastega   kokku),   oli kõigutamatu ja võitlev viimse sõjameheni, siis selles ajas ja olukorras, oli see kiire lõpp aatomipommidest tingitult, tõenäoliselt õigustatud. Sooviti lihtsalt kiiret selle kohutava sõja lõppu. Mis oleks juhtunud, kui neid kahte aatomipommi poleks olnud? Nagu teame, ameeriklased olid   hädas   maismaa   sõdades,   kaotasid   meeletult   sõjaväelasi,   rasketehnikat.   Suured   sured kaotused   sõdurite   näol   oleks   tõenäoliselt   jätkunud   veel   pikki   kuid.   Paljud   asjad   jäävad selgusetuks   ja   väänatuks,   aga   ilma   selle   hoomamatu   jõudemonstratsioonita   oleks   sõda tõenäoliselt   mitte   nii   ruttu   lõppenud   ning   liitlaseid   oleks   tabanud   veel   suuremad inimkaotused. Tõenäoliselt oleks ka edasine poliitika kujunenud teistsuguseks – sest teada oli,   et   president   Truman   võttis   seisukoha   dikteerida   sõja   lõppu   ning   selle   teostamisega saavutas USA liidripositsiooni maailmapoliitikas. Saame vaid arutleda, kas see on hea või halb. Nähes siiski USA demokraatlikku ja eetilisi riigihoiakuid (ka tänapäeval sekkuvad nad agressiivselt   paailmaparendamisse),   siis   võib   vaid   hoida   hoiakut,   et   teised   stsenaariumid oleks halvemad olnud. Nõukogude Liidu liidri  positsioon või islamistide ülemvõim  kogu maailmas, arvan, et võib olla hullemaid variante, kui reaalsuses sündinud stsenaarium peale II maailmasõda.


 
https://kose.ope.ee/tera/405-lahiajalugu-ii/22556 
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/43831/Erki_Veikar_bak2014.pdf 
https://en.wikipedia.org/wiki/Attack_on_Pearl_Harbor  
https://worldbeyondwar.org/et/ootab-hiroshima/ 
https://et.signumprousa.net/post/1814248/