Õistaimed o Lehe, varre, juure või varre muudandite abil (sibul, mugul, risoom) Eeoseline paljunemine Seentel, vetikatel, sammaldel, sõnajalgadel Järglased on geneetiliselt identsed Paljunemine on kiire Korraga palju järglasi Paljunemiseks on vaja 1 organismi Suguline paljunemine Sugulisel paljunemisel saab uus organism enamasti alguse viljastunud munarakust Uus organism saab alguse kahe suguraku ühinemisest Esineb iseviljastumist: sugurakud pärinevad ühelt vanemalt (hermafrodiidid) Ja ristviljastumist: sugurakud pärinevad kahelt vanemalt Partenogenees – abivariant taimedel – organismi areng viljastumata munarakust (nt võilill) Eri liikide esindajad tavaliselt ei ristu Seemnetaimedel – paljasseemne- ja õistaimedel toimub enne tolmlemine: ise- ja risttolmlemine (putuktolmlemine ja tuultolmlemine). Õistaimedel toimub kaheviljastumine
Paljunemine ja areng Paljunemise võimalusi looduses 1. Suguline uus organism saab alguse viljastunud munarakust, toimub ühe liigi piires. Järglaste omadused kombineeruvad. a. Partenogenees - areng viljastamata munarakust b. viljastatud munarakust - emas- ja isassuguraku ühinemine · esineb iseviljastumist sugurakud pärinevad ühelt vanemalt · esineb ristviljastumist sugurakud pärinevad kahelt vanemalt 2. Mittesuguline üks lähteorganism. Järglasi palju. a. Eostega seened, samma- ja sõnajalgtaimed (eos on kõvakestaline rakk) b. Vegetatiivselt pungumine, pooldumine, võsunditega, vartega, lehtedega. Bakterid, protistid, seened, paljud taimeliigid, osad selgrootud. Bakteritel otsepooldumine amitoos.
*vegetatiivne otsepooldumine (bakterid), pungumine (ainuõõssed, käsnad, pärmseened), hulgijagunemine (okasnahkse nt. meririst), organismi tüki (sibula, mugula, risoomi, varre, lehe) abil (paju- varre, aaloe, begoonia-lehe, kartul-mugula, nartsiss, liilia-sibula) Eripärad: organismid geneetiliselt identsed vanematega, paljunemine on kiire, korraga palju järglasi, paljunemiseks vajatakse üht organismi -suguline paljunemine *uus organism alguse 2 suguraku ühinemisel *esineb iseviljastumist (sugurakud 1 vanemalt) hermafrodiidid nt. vihmauss *ristviljastumine- sugurakud eri vanematelt *erijuht partenogenees - organism alguse viljastumata munarakust nt. mesilastel Paljasseemne ja õistaimedel toimub enne viljastumist tolmnemine: ise ja risttolmnemine (putuk ja tuultolmnemine) et vältida isetolmnemist tolmukad kas lühemad või erinev valmimisaeg. Õistaimedel kahelviljastumine: tolmuteras generatiivne ja vegetatiivne rakk- vegetatiivsest
Võib aga juhtuda, et teatud tunnustega sugulaste ristamine võib viia (nt koerte puhul) teatud iseloomulike haigusteni. Nt nägemisprobleemid, eelsoodumused mingile vähile jms. On tehtud katseid mardikatega, mille tulemusena selgus, et kunstlikku valikut pole võimalik lõpmatuseni rakendada; looduslik valik sekkub mingist hetkest vahele. Inbriiding e lähedalt suguluses olevate isendite ristamine. Võib toimuda järglaskonna nõrgenemine. Nt taimedel iseviljastumist rakendades suureneb kiiresti homosügootsete järglaste aste, mis omakorda soodustab kahjulikke mutatsioone kandvate rets. alleelide avaldumist. Inimeste puhul nt teatud kogukonnad ja hõimud, kus abiellutakse ja saadakse järglasi lähisugulastega. Tulemusena on lapsed väärarenguga. Ka nt albinismi esinemine mustadel: seotud mutatiivsete geenidega, mille alleelid heterosügootsetel vanematel varjatult esinevad, ent lapsel homosügootsesse
toimetulekuks. Mida kaugemal asuvad indiviidid teineteisest, seda vähem tõenäosem on nende vaheline vaba ristumine. 7. Osata arvutada ja interpreteerida fikseerumisindekseid Fis, Fst, Fit diploidse organismi ühel kahealleelsel lookusel kahe või kolme populatsiooni vahel. FIS on nagu tavaline F-indeks, ainult et üle paljude alampopulatsioonide keskmine vaadeldud väärtus, näitab alampopulatsioonisisest kõrvalekallet HWT-st, võimalikku iseviljastumist või inbriidingu tulemusel. FST võrdleb deemide eeldatavat heterosügootsust võimaliku tervikpopulatsiooni heterosügootsusega, näitab kuivõrd alampopulatsioonidesse struktureerumine muudab alleelisagedusi alampopulatsioonides. Näitab, kui suur osa varieeruvusest on jagatud alampopulatsioonide vahel.
teiste isendite õietolmu. Iseviljastamine on seega hädaabinõu – parem iseviljastatud seemned kui sigimise ebaõnnestumine. Ka paljudel teistest isoleeritud sooleparasiitidel esineb selline sigimisviis, samuti paljudel taimedel. Mitmed taimed kasvatavad spetsiaalseid õisi, mis ei avane kunagi putukatest tolmendajatele ja jäävad sageli lehtede varju. Näiteks paljud kannikeseliigid õitsevad kevadel normaalsete õitega ja väldivad nii iseviljastumist, suvel aga kasvatavad iseviljastuvaid õisi, mis ei avanegi ja mis sarnanevad pungadega. Apomiksis: Sageli ei läbi taimede munärakud normaalset meioosi ja nende kromosoomistik jääb diploidseks. Vahest on sellise seemne arengüks vaja siiski seemnerakku (tolmutera), kuid viimane ei osale raku viljastamises vaid käivitab ainult arengu. Hea näide apomiktilisest liigist on harilik võilill, mille seemned arenevad täiesti normaalselt ka siis kui enne õitsemist taim teistest eraldada
põldude vahel. 64.Puhtad liinid,biotüüp W. Johannseni mõiste- puhas liin- ühe taime järglaskond isetolmlevate liikide korral, kõik geenid on homosügootses olekus. Puhasliinides võivad mutatsioonide korral tekkida uued genotüübid, mis lähtetüübiga ristudes annavad hübriididele tavalise lahknemispildi vastavalt Mendeli seadustele. Puhtaid liine ei ole risttolmlevatel taimedel ja kõrgematel loomadel, sest neil ei toimu iseviljastumist. Loomadel on täheldatud mõningat lähenemist puhasliinile, kui paljude põlvkondade jooksul kasutatakse süstemaatiliselt lähisuguluspaaritust Genotüübilt on kõik puhasliini kuuluvad isendid identsed. Populatsiooni ja puhasliini mõisted on olulised selektsiooni (sordiaretuse) osas. Biotüüp 1. ühesuguse genotüübi ja kasvukohanõudlusega isendite kogum; 2. ökotüübi piires füsioloogiliselt eristatav liigisisene isendirühm (eriti parasiitseentel). 65. Hardy-Weinbergi reegel
annaabi.ee 
