ISDN (1)

ISDN
Peep Kuulme
ISDN on akronüüm sõnadest Integrated
Services Digital Network, mis tähendab
integraalteenuste digitaalvõrku. Idee on
juba paarkümmend aastat vana, kuid tema
praktiline ellurakendamine on sedavõrd
kaua veninud, et akronüümi on juba
tõlgendatud, kui It still Does Nothing ("see
ikka veel ei tee midagi").
Alles 1988 võeti ISDN laiemalt kasutusele
Jaapanis, seejärel ka Saksamaal ning
mujal. Viimastel aastatel on huvi ISDN-
võrkude vastu tunduvalt kasvanud seoses
Interneti kiire levikuga.
ISDNi modemid koos vastavate
sideliinidega võimaldavad üheaegselt
andmesidega edastada ka digitaalset
kõnet. Maksmimaalselt võib
andmevahetuskiirus küündida 128
kilobitini sekundis.
Andmevahetuskiiruse suurenedes tekib
juurde ka rakendusi. Võimalikuks on
saanud interaktiivne video
kaugkonverentside pidamiseks,
kaugvõrgud ning suuremahuliste
andmemassiivide transportimine pika maa
taha.
Lääne-Euroopas on juba praeguseks
ISDNi (Integrated Services Digital
Network) võrk ületanud edasiseks
arenguks vajaliku kriitilise massi.
Sellepärast on lühendit ISDN hakatud
tõlgendama ka kui ingliskeelset lauset I
Smell Dollars Now
ISDN - täisdigitaalne ja kiire ühendus
Tavalise telefonside korral nõutav
protseduur, konverteerimaks
andmesideedastuse heli digitaalseks
signaaliks, seab maksimaalse
modemikiiruse piiranguks 33,6 kbps,
ükskõik kui kiire see modem ka ei oleks.
Uute kiirete 56kbps modemite tootjad
loodavad digitaalsete sidevõrkude
keskuste kiirusele ja ka internetiteenuste
ning teiste infovahendusteenuste
pakkujate poolt kasutatavatele
kvaliteetsetele digitaalühendustele.
Siiskion see vaid ühepoolne protsess (mis
ei paku lahendust, kui on vajalik
kahesuunaline kiire ühendus) ning kõik
sõltub lõppude lõpuks suurest hulgast
väljaspool modemiomaniku kontrolli
olevatest teguritest.
Analoogmodem toimib ainult koos
digitaalsüsteemiga
Tavaline ISDN-ühendus annab samas
kasutajale täisdigitaalse otseühenduse
64kbps kiirusega mõlemas suunas
(võimalik on ka kuni 128 kbps) ning
võimaluse pidada samaaegselt nii tavalist
kõnet kui andmesidet.
Samuti on ISDN-side puhul kõne
algatamiseks kuluv aeg tavaliselt 1-3
sekundit, võrrelduna 20-30 sekundiga
tavalise modemside korral. Nii kohalikud
kui kaugekõned töötavad ISDN-side korral
kiirusega 64 kbps (Põhja-Ameerikasse võib
kiirus olla ka 56 kbps) olenemata sellest,
mitut «telekomi» see side läbib.
Eelpoolmainitut kokku võttes võib öelda, et
üldiselt toimib 56kbps analoogühendus
ainult koos digitaalse süsteemiga
(keskusega) ning mitte terminalist-
terminalini variandis ega tavaliselt ka mitte
rahvusvahelises sides.
ISDN ja Analoogmodemite võrdlus
ISDN: OLEMUS JA AJALUGU
Digitaalse telefonisüsteemi ajalugu
ulatub ise palju kaugemale. Kõigepealt
toimus üleminek analoogjaamadelt
digitaaljaamadele.
Digitaaljaam kujutab endast süsteemi, kus
telefonist tulev analoogsignaal
muundatakse jaamas digitaalseks ja sealt
edasi kantakse kõne juba digitaalkujul.
Selline tegevus võimaldab muuhulgas
reaalajas veaparandust ja tagab üsna hea
kõnekvaliteedi.
Et telefoniliinid on maailmas üld
tunnustatud nähtus, siis hakati neid juba
ammustel aegadel ka andmeside tarvis
rakendama. Mõeldi välja modemid, mis
konverteerivad arvutist tuleva digitaalse
signaali telefoniliiidele sobivaks
analoogseks ja vastupidi.
Nüüdsel ajal, kus telefonijaamad suures
osas digitaalsed, toimub modemside
seansi ajal pidev muundamine: modemiga
konverteeritakse saatja arvuti digitaalne
info analoogseks, telefonijaamas
analoogsignaal digitaalseks, vastuvõtja
telefonijaamas jälle analoogseks ning
vastuvõtja modemis uuesti digitaalseks.
Lisaks sellele, et niisugune tegevus iseenesest
mõttetu tundub, seab ta piiranguid ka kiirusele.
Siit saigi alguse idee teha ka telefonijaama ja
abonendi vaheline side digitaalseks. Kui
telefonikompaniid selles vallas tegutsema
hakkasid, oli aktiivseid firmasid mitu ja igaüks
tegutses omamoodi.
Niioli iga firma digitaalside oma
protokollide ja standarditega. Aegade
jooksul on süsteeme ühtlustatud ja loodud
standard ISDN, millel piirkonniti on siiski
veel iseärasusi.
ISDN-liides kasutaja vaatepunktist
ISDN-ühendusi on mitut tüüpi,
erinevused seisnevad ühenduskiirustes,
täpsemalt öeldes, ISDN-liinid erinevad
võimalike samaaegsete ühenduste arvult.
Enamlevinud tüübid on BRI (basic rate
interface) ja PRI (primary rate interface).
BRI-liinil on korraga võimalik üle kanda
kaks kõnet. Täpsemalt on sellel
telefoniliinil kaks paralleelset 64 kbit/s B-
kanalit ja üks 16 kbit/s D-kanal (2B+D). B-
kanaleid mööda saadetakse
lõppseadmest telefonijaama või ühest
jaamast teise kõik kõned, andmed jne.
D-kanalit kasutavad põhiliselt
telefonikeskjaamad kõnesid
iseloomustava informatsiooni
vahetamiseks, aga on ka seadmeid, mis
seda pakettandmesideks kasutada
oskavad.
Kasutaja jaoks on BRI telefoniliin, millel on
võimalik pidada samaaegselt kaht
sõltumatut ühendust. Kui on tegemist
andmeühendusega, on ülekandekiirus
kanali kohta 64 kbit/s (64 000 bitti
sekundis).
Teine levinud ISDN-liin on PRI ja tema
Euroopas kasutatav füüsiline kuju S2. See
kannab endas 30B+D kanalit ja
ülekandekiirus on 2048 kbit./s (B-kanalid
64 kbit/s, D-kanal 64 kbit/s ja signaalinfo
64 kbit/s). S2 enamlevinud kasutusala on
telefonikeskjaamade ühendamine.
Peaaegu kõik ISDN-telefonijaamad, kus
on abonente poolsada vöi enam,
ühendatakse linna telefonivõrku ühe või
mitme S2 liiniga. S2 eelkäija on R2
signalisatsioon. See oli samuti 30
kõnekanaliga 2 Mbit/s liin, ent ei omanud
veel mingit pistmist ISDN-ga.
Üle S2 on võimalik kanda kõike
informatsiooni, mis on määratud ISDN-ga.
Tuleb ent märkida, et PRI tähendab
30B+D ühendust ainult Euroopas. Aasias
on see standard 31B+D, Ameerikas
23B+D (1564 kbit/s). S2 vajab k
traadipaari, kasutades üht saatmiseks,
teist vastuvõtuks.
ISDN RAKENDUSALAD JA KUIDAS
NEID ELLU VIIA
Lihtne andmeside
See on see, mida on põhiliselt tehtud
modemitega. Paljudel on tarvis
kõikvõimalikke andmeid, faile, pilte,
programme jm vajalikku ühest kohast teise
tirida. ISDN-i eeliseks on siin mõistagi
ülekandekiirus.
Mida kiiremini me
ülekandeoperatsioonidega ühele poole
saame, seda väiksemate arvude keeles
on neil vaja telefonioperaatoriga vestelda.
Etandmeid arvutist kuidagi telefonivõrku
saada. on meil vaja mingisugust aparaati
nende vahele, mis nii arvuti kui ISDN-ga
suhelda oskab. Üks võimalus selleks on
ISDN-modem.
See tähendab sellist modemit, mis oskab
suhelda ISDN-liiniga. Kuna modem oli
algselt mõeldud väiksematele kiirustele kui
64 või 128 kbit/s, tekivad selle kasutamisel
mõned agad.
Esiteks, välised modemid ühendatakse
arvutiga jadaliidese (serial port) kaudu,
mille läbilaskekiirus ei ületa 115 kbit/s.
Teiseks toob ISDN võrreldes
analoogliinidega kaasa hulgaliselt
lisavõimalusi ja lisainformatsiooni.
Näiteks kantakse üle helistaja number,
saadetakse maksuimpulsse, et ISDN-
seade saaks kõne maksumust arvutada,
teiseks võib ühele seadmele omistada
mitu abonentnumbrit ja siis on vahel
kasulik teada, kuhu numbrile helistati,.
Kolmandaks on olemas hulgaliselt
veateateid, neljandaks võivad ka ISDN-
seadmed ise täita erinevaid ülesandeid
Kõike seda arvesse võttes on ISDN-
seadmetega suhtlemiseks loodud
standard CAPI (Common Application
Program Interface). ISDN-le mõeldud
tarkvara kohta võime tihti lugeda, et see
nõuab CAPI 1.1 või 2.0.
Antud juhul on tegemist üsna sarnase,
kuid programmeerija jaoks mõneti erineva
keskkonnaga. Enamjaolt programmid selle
suhtes valivad ei ole, kumb CAPI-draiver
arvutis on.
Lihtsamad modemijärglased, mis CAPI
abil juhitavad on, kannavad nimetust
ISDN-kontroller. Need on ka laialdaselt
andmesides kasutusel. ISDN-modem on
abiks seal, kus kasutatakse vana tarkvara.
ISDN-kontrollerid jagunevad laias laastus
kaheks: passiivsed ja aktiivsed. Passiivne
kontroller on lihtne ühenduslüli arvuti ja So
vahel, aktiivne aga keerulisem seade.
Aktiivsel kontrolleril on peal oma
protsessor ja operatiivmälu (näiteks 1
MB).
Mällu saab laadida mitmed rutiinsed
andmesideprotsessid, mida kontrolleri
protsessor ise täidab. Lisaks töötab
kontrolleri mälu ka vahepuhvrina. See kõik
on vajalik arvuti enda protsessori
koormuse minimeerimiseks.
Tavakasutaja arvutis ajab passiivne
kontroller asja ära, aktiivkontroller on omal
kohal aga serverites, kus arvutil on palju
muudki teha, ning kus erinevalt tava-
arvutist võib ISDN-kontrollereid olla mitu.
Ikka ja jälle huvitab inimesi, kas ISDN-
kontrollerid kuidagi ka modemitega
suhelda oskavad. Enamjaolt ei oska.
ISDN-võrgus on kõnede tüübid
defineeritud. ISDN-kontroller helistab välja
andmeside resiimis, ning kui ta ei avastab,
et teises otsas ei osata muud kui
heliresiimis vastata, jätab ta ühenduse
katki.
On ka erandeid, kes selle peale ise
heliresiimi lähevad ja modemina tööle
hakkavad. Enamjaolt tunnevad need
aparaadid väikesi kiirusi (1200...2400
bit/s). Harva on ette tulnud ka 14400 bit/s
ühenduskiirust.
Arvutivõrkude ühendamine
Esineb ka situatsioone, kus ühe
organisatsiooni erinevates kohtades
asuvad arvutivõrgud oleks vaja loogiliseks
tervikuks siduda. Siin tulevad meile appi
püsiliinide maailmast tuntud marsruuterid.
Kasutaja meelest ei erine nende töö
eelmises lõigus kirjeldatust. Kui tarvis,
luuakse ISDN-ühendus, kui enam tarvis ei
ole. "visatakse toru hargile". Ainult et kuna
tegemist on suuremate andmemahtudega,
oodatakse marsruuterilt tihti enamat. Seda
nii kiiruse kui turvalisuse kohapealt.
Turvalisuse tagamiseks on mitmeid
meetmeid. Esiteks kaasneb ühenduse
loomisega Point.-to-Point Protocoli
paroolide kontroll. Teiseks on ISDN-ga
kaasasündinud nähtus helistaja numbri
saatmine vastuvõtjale, mida marsruuter
ära kasutab ja mille pealt vaatab, kas ta
sissehelistajat aktsepteerib.
Osavate vastu, kes suudavad
marsruuterile vale abonentnumbri öelda,
on välja mõeldud automaatne
tagasihelistamine. Seda võtet on ka
modemimaailmas kasutatud.
Marsruutereid, on kahte tüüpi. Üheks tema
võimalikuks realisatsiooniks on arvuti, kus
on sees meile juba tuttavad ISDN-
kontrollerid ja marsruutertarkvara.
Marsruuterarvuti võib olla spetsiaalne
(dedicated), ent ta võib samas olla ka
Novelli või Windows NT serveri
ülesannete kõrgusel.
Kuna marsruuterarvuti on just koht, kuhu
kontrollereid mitu pannakse, siis sinna
passiivsed kontrollerid reeglina ei sobi.
Kontrollereid saab laduda nii palju, kui
palju on vaja ühendusliine samaaegselt
kasutusele võtta.
Arvutivõrkude ühendamisel võib mõnikord
128 kbit/s väheks jääda ja siis kasutatakse
mitut So liini samaaegselt. Teine ja
enamlevinud marsruuterite väljendusvorm
on risttahukakujuline karbike.
Sõltuvalttootjastj a mudelist annab ka
viimaseid laiendada vastavalt sellele, mitut
So või S2 liini sidepidamiseks kasutada
soovitakse. Targemad marsruuterid
omavad võimet näida samas võrgus
asuvatele arvutitele ISDN- kontrolleritena,
mis puhul võib iga töökoha arvutis
jooksutada suvalist ISDN-tarkvara.
See on igati abiks näiteks juhul, kui
marsruuter täidab võrkude sidumise
eesmärki, ent mõnel kasutajal oleks aeg-
ajalt vaja pidada väikest individuaalsema
eesmärgiga andmevahetust. Selle
funktsiooni nimi on remote CAPI.
Ühendumine Internetti
Kuna ka Internet on oma olemuselt
arvutivõrk, siis eeltoodud jutt töökohtade ja
arvutivõrkude kohta kehtib täiel määral ka
Interneti kohta. Arvuti Internetti
ühendamiseks on samuti vaja ISDN-
kontrollerit ja tarkvara, mis räägib
opsüsteemile, et arvuti ongi Internetti
ühendatud.
Tegeliku huvi korral helistab see tarkvara
Interneti teenusepakkujale ning mõne
pikema pausi korral paneb toru jälle
hargile. Selleks pausiks kvalifitseerub
praktikas ka mõne www-lehekülje
pikemaajalisem vaatamine. Selline pidev
ühenduse kaotamine annab märgatavat
kokkuhoidu majanduslikus mõttes.
Modemiga võrreldes on ta niipalju
mugavam, et peale mõningast
kokkupuudet ISDN-Internet-ühendusega
inimene modemivariandist enam puudust
ei tunne. Kogu kohtvõrgu ühendamine
Internetti toimub vägagi sarnaselt
kohtvõrkude sidumisele.
NAT ehk Network Address Translation on
meetod, millega marsruuterile omistatakse
üks IP-aadress. Selle taha peidab ta kogu
arvutivõrgu ning seega on Internetist
vaadates näha ainult marsruuterit.
Viimase ülesandeks jääb kõik sisenevad ja
väljuvad paketid arvutite vahel ilusasti ära
jagada ning kui palju arvuteid tegelikult
võrgus on, teab vaid tema. Selle variandi
eeliseks on veel see, et lisades arvuteid
Internetti, pole meil vaja juurde hankida IP-
aadresse.
Kiirus
Andmevahetuskiirus arvutite vahel üle
ISDN-i on vastavalt B-kanalite arvu
kasutamisele n x 64 kbit/s. Mitme B-kanali
kasutamisel tuleb ka kõneminutite hinnad
korrutada kasutatavate kanalite arvuga.
Aeg, mis kulub telefoniühenduse
loomiseks ning vastaspoole
kontrollimiseks, võtab kokku umbes 5
sekundit. Mõneti on paus tuntav, kuid
modemiühendusele mõeldes on see siiski
köömes.
Videokonverents
Rääkides ISDN-rakendustest, ei saa
mööda minna videokonverentsist.
Selliseidseadmeid, millega pilti üle kanda,
on tehtud ka analoogtelefoniliinidele
(POTS - plain old telephone system), ent
sujuva pildi ülekandmise jaoks
analoogliinid ei kvalifitseeru.
Kes modemitega tegelenud, kujutab ette,
palju võtab aega ühe pildi või videoklipi
ülekandmine, kusjuures kiirusest tuleb
maha lahutada see osa, mis kulub
heliülekandeks
ISDN-videokonverents toimub kindlate
standardite järgi. See tähendab, et
konverentsiseadmed oskavad enamjaolt
üksteisega suhelda sõltumata tüübist või
tootjast. See standardne katusprotokoll
kannab nime H.320. Viimane sisaldab veel
omakorda protokolle pildi, heli ja andmete
ülekandeks.
ISDN-videokonverentsisüsteeme saab
liigitada nii suuruse kui ka tüübi järgi.
Suuruse järgi võib tüüpideks lugeda
personaalseid ja grupitööks mõeldud
süsteeme. Personaalsed süsteemid
kasutavad ülekandeks üht So liini,
kiiruseks seega 128 kbit/s.
Võimalik on kasutada ka ainult üht B-
kanalit (kiirus 64 kbit/s), aga siis on pildi
liikumiskiirus kõike muud kui nauditav. 128
kbit/s on piisav full-duplex heli ja mitte eriti
liikuva pildi transportimiseks.
Helile eraldatakse reeglina 16 kbit/s. Kui
istuda ekraani või arvuti taga ja rahulikult
näost näkku vestelda, on pilt piisavalt
arusaadav. Pildi resolutsioon on sõltumata
kiirusest standardne: CIF 352x188 või
qCIF 176x144. Mõistagi ei kanta iga
kaadriga üle tervet pilti.
Transporditakse liikuvat pildiosa ning
kiiremini liikuv koht väiksema
punktitihedusega (udusemalt). Paralleele
võib siin tuua mpeg-pakkimisega.
Kui hästi või halvasti
videokonverentsiseade pilti üle kannab,
sõltub alati konkreetse süsteemi eripärast
ja kodeerimisalgoritmidest.
Kui on tegemist suure ekraaniga ja liikuva
kaameraga, siis ei ole ka 128 kbit/s enam
piisav kiirus. Sellepärast kasutatakse
nende süsteemide puhul reeglina kolme
So liini ehk kiirust 384 kbit/s. See on juba
täiesti piisav hea dünaamikaga pildi
ülekandmiseks.
Teoreetiline piir sellise kiiruse puhul on 30
kaadrit sekundis (128 kbit/s korral 15 fps).
Kaameraid ei pruugi ühe
konverentsisüsteemi taga olla sugugi
ainult üks. Sageli on üks kaamera
üldvaate jaoks, teine dokumentide tarvis,
lisaks võib süsteemi ühendatud veel olla
videomagnetofon
ISDN TELEFONISIDES
Kuna ISDN on eelkõige
telefonisidestandard, ei saa mööda minna
kodukeskjaamadest. Ka viimased
jagunevad analoogseteks ja digitaalseteks
ning viimase alamgrupp on ISDN jaamad.
Analoogkeskjaam
Analoogtelefonijaam on seade, kuhu
ühendatakse n telefoniliini ja n+m
telefoniaparaati. Oletame, et meil on kaks
välisliini, abonentnumbritega 1111 ja 2222
ning kuus telefoniaparaati.
Kui meile helistatakse numbrile 1111, siis
hakkavad teatud telefoniaparaadid teatud
järjekorras helisema. Kuidas täpselt, on
jaama programmeerimise küsimus. Kui
me kuskilt toru tõstame, siis praktiliselt
ühendatakse omavahel välisliin 1111 ja
see telefoniaparaat.
Rääkimise ajal on liin 1111 kinni ja sinna
helistada ei saa. Kui teiselt telefonilt tahab
keegi välja helistada, ühendatakse ta otse
liiniga 2222. Kõik keskjaama (private
branch exchange ­ PBX) külge ühendatud
telefoniaparaadid peavad vennalikult
jagama neid kaht liini ja numbrit.
Digitaalkeskjaam
Mille poolest siis erineb digitaalne
telefonijaam analoogsest? Digitaalses
telefonijaamas muundatakse kõne
digitaalsele ehk numbrilisele kujule. Nagu
arvutis.
Õigupoolest mitmed digitaaltelefonijaamad
sisaldavadki personaalarvutite maailmast
tuntud protsessoreid, RAM-i, EPROM-i,
kõvakettaid jne.
Digitaaljaama mõte avaldub siis, kui ta on
teiste jaamadega (ka linna
telefonivõrguga) ühendatud digitaalliinide
kaudu. Tänapäeva Eestis mõeldakse
digitaalliinide all ISDN-liine So ja S2 ning
vanematel jaamadel R2.
Linnavõrguga digitaalühenduse korral ei
ole abonentnumber enam konkreetse
liiniga seotud.
Kodukeskjaamast väljahelistamine- PBX
ütleb D-kanali kaudu linna jaamale, et ma
tahan nüüd helistada numbril see ja see
ning abonendi number, kes seda teha
soovib on nt 1155.
Mida see, et enam abonentnumbrid ja
välisliinid omavahel seotud ei ole, meile
annab? Esiteks, saab igale sisetelefonile
anda eraldi abonentnumbri. Enam ei pea
toimuma mingit vennalikku jagamist, et n
telefoni ühe numbri küljes ning m telefoni
teise küljes.
Teiseks jääb peale kõne suunamist
helistatud number vabaks. See on oluline
sekretäritelefonide puhul. Kui meie
esimeses näites on sekretäri number
1111, sellele helistatakse ja sekretär
suunab kõne Evenile, siis seni kuni Even
räägib, on number 1111 hõivatud.
Digitaalliinide korral vabaneb aga number
kohe, kui kõne on ära suunatud. Samuti ei
pruugi sissehelistaja kinnist tooni üldse
kuulda, vaid hoopis kutsuvat tooni või
ootemuusikat (häire- ja infotelefonidest
kõigile tuttav).
Kolmandaks on võimalik kõnede
suunamine kodukeskjaamast linnavõrku.
Näiteks selleks, et majast lahkudes oma
telefonile saabuvad kõned GSM-le
suunata, on vaja tingimata
digitaalühendust kodukeskjaama ja
telefonivõrgu vahel.
ISDN-keskjaam
ISDN jaam seab lisaks kõigele sellele
veel omad standardid. Nimelt kuulub ISDN
funktsioonide hulka helistaja numbri
ülekandmine (ja seega numbrinäit).
Teiseks kõik andmeside võimalused,
millest eelnevalt juttu on olnud, toimivad
ainult ISDN-ga.
Kui telefonijaam ühendatakse teise
jaamaga näiteks R2 -signalisatsiooniga,
siis ISDN-andmesidet ei ole jaamade
vahel võimalik korraldada. ISDN-side
korral on iga kord määratletud kõne tüüp
(heli-, andme-, videokõne või faks).
Nii võivad arvuti ja telefon kasutada üht
abonentnumbrit, ent sissehelistamise
korral tehakse kõne tüübi järgi kindlaks,
kas see tuleb suunata telefoniaparaadile
või arvutile.
Videotelefoni korral näiteks saab telefon
selle järgi aru, kas talle helistatakse
tavalise või videotelefoni pealt. Kuna So
-liinile on võimalik omistada mitu numbrit,
siis võib näiteks ühele arvutile anda mitu
abonentnumbrit.
siseneva kõne puhul vaatab arvuti, kas
nüüd tuleb hakata vastu võtma faksi, olla
valmis andmesideks vms. Igasugused
tuvastamised, mida analoogfaksid ja
modemid on harjunud vilistamiste abil
tegema, toimuvad ISDN korral hoopis
kiiremini ja töökindlamalt.
Neljandaks saadetakse kõne ajal
telefonivõrgust maksuimpulsse. Kui te
näiteks teate, et ühe impulsi väärtus on 4
senti ja ütlete seda oma telefonile,
kodukeskjaamale või arvutile, võivad
viimased teile anda jooksvat
informatsiooni sooritatud kõnede hinnast.
Seda nii kõne ajal kui ka summaarselt.
Märkused:
Arvutivajab ISDN kaarti, või marsruuterit
ISDN telefoni saab programmeerida helisema
mitu numbrit (kuni 7 sõltuvalt telefoni tüübist)
Mõned telefoninumbrid võib ISDN telefonis
panna helisema ka viivega, ning ka paralleelselt
analoogtelefonidega
Ka tavatelefonidele võib panna helisema kuni
kolm numbrit.
Arvutite jaoks võib kasutada samu numbreid nagu
telefonidel- arvuti heliseb sisse vaid ikkagi ainult
datakõnedele.
Kui ei programmeeri aparaati ühtegi numbrit, siis
heliseb telefon kõigile sissetulevatele kõnedele.
ISDN juhe on neljasooneline. Lapikkaabli pikkus
võib olla vaid mõned meetrid. Pikemate
vahemaade jaoks peaks kasutama keerupaari.
ISDN ühendamise tehnika.
ISDN aluseks on digitaalsed
telefonivõrgud, kus kasutatakse
aegmultipleksimist ja PCM-meetodeid.
Eripära seisneb aga selles, et nende
digitaalliinide baasil kujundatakse ühtne
teenusvõrk kõne, video ja digitaalandmete
standardiseeritud edastamiseks.
BRI summaarne töökiirus on 192 kbit/s,
millest 144 kbit/s rakendatakse 2B+D-
liikluses ja ülejäänud bitte
sünkroniseerimiseks ja sisemise struktuuri
kujundamiseks.
Põhikiirusliidese võib realiseerida ühe-
või mitmepunktilise ühendusena.
Viimasel juhul võib sellega liita kuni 8
lõppseadet ja määratleda kuni 16 numbrit.
Lõppseadmeteks võivad olla näiteks
digitaaltelefon, faksiseade, PC või
videotelefon.
Need seadmed ühendatakse
võrguterminaliga NT (Network Terminal)
sisemise neljajuhtmelise passiivse liini
abil, mida nimetatakse S0-siiniks (S0-
kanaliks). See siin võib olla kuni 1 km
pikkune ja oma otstes tuleb ta ühendada
sobitustakistitega (terminaatoritega).
Üldiselt eristatakse kahte liiki
võrguterminala: NT1- tavaline telefoniliides
(telefonipistik); NT2-digitaalne vaheseade,
näiteks PBX üleminekuks ISDN-võrgust
NT1-le. Liideseid (võrgu rajapindu) võib
olla nelja tüüpi:
R-mitte-ISDN seadme (TE2) ja sobitava
seadme TA vahel;
S-võrguterminalide NT1/NT2 ja ISDN-
seadme (TE1)/sobitusseadme TA vahel;
T-võrguterminalide NT2 ja NT1 vahel;
U-võrguterminali NT1 ja kohaliku ISDN-
jaama vahel.
Viimased kaks teostatakse kahe
juhtmepaari abil. U-liidese telefonipistikud
ei ole rangelt standardiseeritud ja nende
tegelik kuju sõltub lõppseadmete
valmistajast.
Suurema andmeliikluse tarbeks on
kasutusel veel teine ISDN-liinide struktuur,
millele vastavat liidest nimetatakse PRI-ks
(Primary Rate Interface).
Selle aluseks on aegmultipleksimise
põhimõte ja PCM-.standardid. Euroopas
on selleks 30B+D (30 andmekanalit+64
kbit/s -ne D-kanal signalisatsiooniks+
lisakanalis edastatav koodisõna
kadreerimiseks) kogukiirusega 2,048
Mbit/s.
USA-s ja Jaapanis kasutatakse T1-
süsteemile vastavat 23B+D struktuuri
ülekandekiirusega 1,544 Mbit/s.
Kuna ISDN -side kasutab kiiretoimelisi
digitaalliine ja eraldi signalisatsioonikanalit
(D-kanalit), siis tekib palju lisavõimalusi.
Näiteks saab üle kanda helistaja numbrit
(digitaaltelefonis on see näidikul näha),
edastada makseimpulsse kõne kestuse ja
maksumuse täpseks määramiseks ja
omistada ühele seadmele mitu
abonentnumbrit.
ISDN ­ga suhtlemiseks kasutatakse
tänapäeval enamasti vastavat ISDN ­
arvutikaarti, mis võib olla kas passiivne või
aktiivne. Esimesel juhul kaardil protsessor
ja mäluseade puuduvad ning
rakendatakse arvuti põhiprotsessori enda
ressursse.
Teisel juhul sisaldab kaart oma
protsessorit ja mälu, mistõttu tema
töötlusvõime on palju suurem ja sellisena
on ta eriti sobilik serverites.
Niisugused ISDN ­kaardid vajavad
muidugi töölehakkamiseks draivereid ja
kasutajaliideseid, milliste hulgas on kõige
levinum Saksamaal väljatöötatud CAPI
(Common API).
ISDN sobib hästi digitaalse
kodukeskjaama loomiseks, millel on kõik
ülalmainitud eelisomadused (mitme
numbri omistamine S0 ­liinile,
maksuimpulsside väljastamine, helistaja
numbri ülekanne jne.).
http://www.arvutiweb.ee/__MITTE_PUUT
UDA__/arvutiwebi_stuff/seadmed/arvutisid
e/modem/isdn.htm