Tegevused ja tavad, mis kaasaaega ei sobi uuendatakse, asendatakse või jäetakse üldse ära. Kombed kui sellised on saanud Eesti pulmades teisejärguliseks. Need varieeruvad iga pruutpaari enda tahte kohaselt. Siiski on hulgaliselt elemente, mida peetakse traditsiooniliseks ja millele on aluse pannud Vana Eesti pulm. Pulmas on endiselt pruudi valitud pruuttüdrukud ja peiu poolt valitud peiupoisid. Endiselt on suur osa pulmapeo läbiviijal- kunagisel isamehel, tänapäeva pulmaisal. Ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija, küll aga on muutunud nende rollid ja ülesanded. Nüüdisajal on pulmaisa meelelahutaja rollis. Vanemas pulmas oli aga isamehel pulmaisa roll, tema jälgis, kas kõikidest kommetest kenasti kinni peetakse. Viimasel ajal on taas moodi läinud "süldipulm". See on pulm, kus isamehel tuleb teha suuri ettevalmistusi. Isamehel tuleb tutvuda nii pruudi kui peigmehe minevikuga,
Ettevalmistused pulmadeks Pulmi peeti tavaliselt 2-3 päeva, jõukamates peredes ka kuni nädal. Kui rahaline olukord ei olnud hea, tulid appi sugulased, sõbrad, naabrid. Talurahva pulmalaud oli üsna kesine. Pulmakoti sisuks oli leib, hiljem spetsiaalne pulmaleib ja ka nisuleib. Lisaks neile leidus seal ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid, piima ja mune. Pulmategelased Pruut ja peigmees olid ainult ametlikud peategelased. Peakohustused olid isamehel ja kaasanaisel oma abistajatega. Abiellujate vanematel oli kõrvaline roll. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne Pulmatseremoonia Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit ehk sõit pruudi järele. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siid laulusaatel üles otsima.
Audrus peeti sobivaks talve. Tori rahvas leidis, et paras aeg on just hilissügisel. Viljandlased nimetasid kosjakuudeks novembrit ja märtsi. Kõige paremini sobis aga noore kuu neljapäev , siis oli kindel, et noorik ruttu vanaks ei jää. Samuti pidi noor kuu tagama palju terveid lapsi. Pärnu kandis öeldi, et noore kuu neljapäeval käi kosjas, vana kuu reedel puhasta kerist ! Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel olnud mitmeid: raudkäsi, käpamees, kosjaisa, käemees, kõrvatsimees, saajavana, ninamees jm. Isameheks saamisel oli kaks kindlat tingimust: pidi olema naisemees ja hea jutumees. Kosjasõiduks valmistuti hoolikalt. Kosja sõideti vanasti ratsa, hiljem kasutati selleks rohkem suvel vankreid ja talvel saane. Sageli kasvatati talu, kus oli peigmeheikka jõudvaid poegi nn kosjatäkk. Kosjatäkk pidi olema valge, kuid seda ei olnud muidugi alati võtta. Must hobune see aga olla ei tohtinud,
ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3 Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4 Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli
ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3. Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4. Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli
polnudki et hobusel jalad lahti läheks ja ta jõuaks kosilase kohale toimetada. Eesti pulm ennemuiste Jõudnud neiu juurde, andis isamees vastu tulnud koerale vorsti ja läks sisse, peigmees jäi välja ootama. Isamees teatas, kord sisse jõudnud, et otsib kaduma läinud lindu tavaliselt kana. Vahel otsiti ka mullikat või vasikat. Tavaliselt, kui kosjatulekut oodati, oli isamehel vastas hambamees, kes sama hea jutuga oli. Räägiti siis kadunud linnukesest ja hakati teda otsima. Lõpuks ajas hambamees siis koera tagakambrisse ja too tõi sealt välja ühe linnukese teise järel, kuni siis viimaks kositav välja toodi ja isamees tema otsitavaks tunnistas. Seejärel avati kosjaviinad kui seda kohe ei joodud, läks pruut kiiresti vanaks. Lauale toodi liha, leiba ja piima kindlasti ka kanamune. Pärast sööki hakati jagama kinke, mis kosilasel kaasas oli
Teadupärast eelnesid tõelistele kosjadele veel eelkosjad, kus kosjade sobivust kontrolliti. Veel eelmise sajandi esimesel poolel on levinud nn. „kuulamine“. Kuulueideks või -naiseks oli tavaliselt keegi sugulane või isamehe naine. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Kui kosjaviinad vastu võeti, siis oli see kinnituseks, et ka kosjad vastu võetakse. (Meri 2003: 14) Kosja sõitis peigmees koos isamehega. Nimetusi on isamehel mitmeid: raudkäsi, käpamees, kosjaisa, käemees, kõrvitsamees, saajavana, ninamees. Kosjasõit oli väga tähtis. Sõidu hobune 7 pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, aga mitte mingil juhul ei tohtinud olla selleks mära. Must hobune ei tohtinud olla, sest see tähendas halba õnne. Nädalapäevadest oli kindlalt esikohal neljapäev. Seda päeva peeti uue alustamiseks kõige sobivamaks, sest siis olid head vaimud väljas liikumas
annaabi.ee 
