TKM). 1940. aastail maalis palju maastikke (Suislepa maastikud, 1942 - 1944) ja portreid (Kunstnik, J. Valki perekond; mõlemad 1945, erakogus, Tartu), dünaamilisi lüürilise alatooniga figuurikompositsioone (Viiuldaja, 1943, TKM; Peale lõunat, 1944, EKM) ning suure vormiüldistusega linnapolte (Põlenud linn, 1943, EKM; Purustatud linn, 1944,TKM). Loomelaadi uuenemine avaldus figuuri üha tugevnevas stiliseerimises (Öine habaneera, 1944, EKM) ja irreaalse meeleolu süvenemises (Meenutused, 1946,TKM). Suutis säilitada isikupära ka ajal, kui nõukogude kunstipoliitika surus kunstnikele peale realistlikku käsitlusviisi ja kindla temaatika. Ajastut ja portreteeritavaid iseloomustab ilmekalt maal Kunstiteoste arutelu ENSV Kunstnike Liidus (1947, EKM). 1950. aastail sai meeliszanriks portree (Professor H. Riikoja, 1952,; A. Rebase perekond, 1955, TMK; autoportreed, 1956, EKM ja TKM),rohkeist lapsepiltidest on tuntuim Noor viiuldaja (1956, EKM).
Hesse tahtis oma loominguga "anda inimelule kõrge ja vaimustava mõtte", teha nähtavaks tõeline tegelikkus, millel tema jaoks oli igavikuväärtus. Resigneerunud nihilismist päästis teda tugev traditsiooniside, vaimusugulus saksa klassika ja romantikaga, lisaks juba vanematekodust alguse saanud lähedane tutvus idamaise, India ja Hiina mõttemaailmaga. Ühisjooneks romantilise esteetikaga tuleb kahtlemata pidada eraldusjoone puudumist tegeliku ja kujutletu,reaalse ja irreaalse vahel, pidevat võimalustemängu. Teose sündmustik toimub 1920'ndatel aastatel. Palju on kõrtse, baare, labaseid slaagreid, odavat meelelahutust ning maagilist teatrit. Teose peategelaseks on viiekümnendale eluaastale lähenev üksildane, pealtnäha korralik meesterahvas, kelle nimi on Harry Haller. Tal puudub perekond ning töökoht ja oma päevi sisustab ta peamiselt toas istudes. Ta vihkab keskpärasust ning kodanlikku mõtteviisi ja põlgab kogu ümbritsevat maailma ja oma kaasaega
Kogu Juhan Viidingut ennast võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, kes Üdi avatud võimalusi kasutas mõnevõrra kitsamas mahus, ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi. Ta on 1970. aastate põlvkonna kõige väljapaistvam, viljakam ja selge eripäraga luuletaja. Luuletuste struktuuri aluseks on vastandamine; tajub tegelikkust läbi kontrastsete pooluste ja vastuolude, ühendab luules üleva ja madala, traagilise ja koomilise, reaalse ja irreaalse, üksiku ja üldise. 1980 aastail tõuseb läbivaks jaatus: domineerib igatsuslik, eetiline, ideaalne alge. Juhan Viiding on loonud ja tõlkinud laulutekste filmidele, teatrietendustele, varieteeprogrammidele. Tema luulet on tõlgitud ungari, läti, ukraina, gruusia, moldaavia, vene, rootsi, norra, slovaki, inglise ja jaapani keelde. JÜRI ÜDI Jüri Üdi nime all avaldati esimesed luuletused 1968. aastal ajakirjas "Looming".
Seejärel elas ja töötas Ristikivi Uppsalas. Alates 1947. aastast töötas ta Stockholmis haigekassa ametnikuna ja elas Stockholmi eeslinnas Solnas. Kohe sõja järel ilmusid Rootsis romaanid "Kõik mis kunagi oli"(1936) ja "Ei juhtunud midagi"(1947), milles jutustatakse 1939 - 1940. aasta sündmustest ja meeleoludest Eestis. Alles 1953. aastal ilmus järgmine pagulasteos "Hingede öö," mis äratas kirjandusteadlaste tähelepanu ning kogus hulgaliselt tõlgendusi oma sümbolistliku ja irreaalse olustiku tõttu. Romaani nimitegelane eksleb ringi viirastuslikus majas, millest ei leia väljapääsu ja millel lasub surma vari; ka allegoorilise kohtulaua ees ei suuda ta õiget vastust anda, mispärast ta õieti on kodutuna võõrsile sattunud. Selle eksistentsiaalne sisu kujutab inimese teekonda, irreaalseid rännakuid, süüd, süüdimatust ja süüdimõistmist, eksistentsi raskust ning inimese tundeid maailmas võõra ja pagulasena. 1961
Paul Gauguin - vaibalikud pildid - suured lokaaltoonidega pinnad, mis on eraldatud joontega. autoportree "Nabid" punane taust ja alt kollane, mehe nägu, kõver nina, kaks õuna taustal "Nägemus pärast jutlust" e "Jakobi võitlus ingliga" (punane taust, naistel valged tanumad peas, ingel võitleb Jakobiga) Pöördeliseks momendiks Gaugini loomingus irreaalne ja reaalne maailm. Moodne vormikäsitlus: diagonaal poolitab irreaalse ja reaalse. Kasutab kontrastiprintsiipi (hele-tumedus) "Kuhu tõttad, hr Gauguin?" rohelise metsa taustal, mees värava taga "Turg Tahhiitil" idamaade naised istuvad pingil reas "Millal sa lähed mehele?" 2 naist mägede taustal kükitavad, neegrid "Nooruse kaotus" e "Sündsuse kaotus" noor tütarlaps lamab maas, rebane lakub haavu, inimeseparv lahkub mööda teed Paul Cezanne - konstruktiivse suuna rajaja (kubism)
vähem austatud või isegi seda enam unustatud. Loojale eneselegi tekivad kahtlushetked tema poolt nähtud ,,väljapoole meie harilikku tegevuspiirkonda" jääva uue olemuse suhtes, mistõttu ta varustab selle illusiooni ja ulma pitseriga, tehes samal ajal sotsiaalse kontakti nimel sammu vanasse tagasi. Ja selles vanas on ta vägagi kommunikatiivne, tegus ja tõhus, meelitades suhtluspartnereid uue, neile võõra poole. Sellest see pidev reaalse ja irreaalse piiril kõikumine, lugeja kutsumine tõelise, kuid veel ulma varjus peituva Kangro juurde, maagilise, kui täiesti reaalse juurde. Olude sunnil on Kangro pidanud olema Raimond Kolga sõnul ,,tuhatkunstnik", tal on paratamatult tulnud säilitada vaimne autoriteet, kõnelda kõigile mõistetavat keelt ja tõeliselt öeldule reserveerida illusiooni silt. Seda on hädasti vaja olnud, kuid süda on kutsunud muud. See on vahe luule ja muu tegevuse vahel, kuid luule enesegi
püüdis unenägusid seostada tungidega) Unenäod täpsed detailid reaalsed, kuid võimatud. Reaalsed detailid irreaalses seoses. MAX ERNST 1891- 1976 Sakslane, liitus sürrealistidega. Katsetas spontaanse joonistamisega. Irratsionaalsed fantaasiapildid, sünge. Ernst ja Dali esindavad sürrealismi, mida nimetatakse veristlikuks (veritas-tõde) kujutavad detaile tõetruult (ka Magritte jne) selle kõrval on teine liin, mis algab realistlike detailide irreaalse kokkusidumisega kuid muutub tasapinnaliseks, loobub ruumist: JOAN MIRÓ 1893- 1983 Abstraktsed märgid, pildid pigem lõbusad ja naljakad, huvitavad, üllatavad värvide ühendused, tasapinnalised. Arenes dekoratiivsuse suunas, mängulisus. Hoopis teine vaimsus kui Dali. Abstraktsem sürrealist. ANDRÉ MASSON 1696-1987 vahepealne, detailid tinglikumad, pea-aegu abbstraktsed YVES TANGUY 1900-1955 samuti poolabstraktne, olemas ruum kuid puuduvad äratuntavad
annaabi.ee 
