Täielikult kaotati inkvisitsioon 19 sajandil. Inkvisitsiooni on erinevate autorite poolt nii kaitstud, kui ka laidetud. Inkvisitsioon loodi ketserluse ( ketseriks loeti usklikku, kes tundis küll katoliiklikku õpetust, ent sellegipoolest seda eitas) jälitamiseks ja väljajuurimiseks vägivalla, mitte veenmisega. Tuhanded mitte milleski süüdi olevad inimesed langesid inkvisiatsiooni ohvriks tänu pealekaebamisele või siis inkvisiitorite himust saada enesele nende varandus. Inkvisitsiooni kõrgeim juht oli Rooma paavst. Üldiselt andsid paavstid inkvisaatoritele piiramatu võimu tegutseda ja see tõigi kaasa süütute inimest huku. Oli ka riike kus inkvisitsioon sõltus vahetult kuningavõimust (Hispaania, Portugal). Kes olid inkvisiitorid ja mida nad enesest kujutasid inimestena ning kirikutegelastena? Inkvisiitorite peamiseks oli dominikaani ja frantsiskaani ordu, kuid leidus esindajaid ka
Tagaselja kaebusi võeti kui puhast kulda ning see sai tasutud raha ja vaimuliku heategudega. Kui kurjategija kaebas kellegi peale salaja hoiti tema nimi salajas ja teada usuti. Kohtu alla tunnistajate tuli hiirmus karistus, vangipõlv ja piinamised. Edasi kaebaist polnud. Elusalt sissemüürimine ja ära põletamine olid tavalised. Kohtu all olija vara läks kõik inkvisiitoritele. Suureks probleemiks kujunes ketserite kadumine ja inkvisiitorite pankrotistumine. Ketserid hakkasid end varjama jasalajas elama. Kohtud olid tööta ning nad hakkasid asju välja mõtlema , kuidas saaks lisa teenida. Nõidade süüks kohtu ja üle üldse kõigi poolt oli enda kuradile andmine. Väidetavalt käisid nad kuradi juures peol ning ise kuradiks saamas. Esmas-, teisi- ja kolmapäev olid ketserite kokku saamise aeg. Lihavõtted, nelipühad, jõulud ja jaanipäev olid erakorralisteks pidustustusteks parim aeg
Origenes de l'Inquisition dans le midi de la France. Cathares et vaudois. Paris, 1935, lk. 149. 11 A.C Shannon. The Popes and Herecy in the thirtheenth century. Villanova, Penn, 1949, lk. 60-61. 6 polegi see vajalik, pealegi on see suuresti kinni ka tõlgenduses. Milist teguviisi keegi inkvisitsioonilise käitumise alguseks peab. INKVISITSIOONILINE PROTSESS 2.1 Kohtunikud On avaldatud mitmeid teoseid, mis kirjeldavad inkvisiitorite teguviise, salatsemisi, piinamisi, pettuseid jm, aga siiski leidub ka palju inkvisitisooni advokaate, kes nagu silmaklappidega hobused raiuvad inkvisitsiooni õigsust ja vajalikkust. Seetõttu oleks vajalik anda ülevaade protsessist, mida ketserid olid sunnitud läbi tegema. Ketserid, kellel polnud võimalust ennast kaitsta, sest iga vale liigutus või sõna võis saata neid tuleriidale. Kõik, kes
3 Sealsamas, lk. 64. 4 Nikolai Baturin, “Noor jää”. Eesti Raamat, Tallinn 1985, lk. 10. 5 Nikolai Baturin, “Karu süda”. Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk. 22. 6 Sealsamas, lk. 24. 7 Nikolai Baturin, “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium“. Eesti Raamat, Tallinn 1993, lk. 31. 8 Sealsamas, lk. 67. väheneb vale ja kui maailm täitub valuga, pole valel seal kohta“.9 Valu-vale vastandus pole siiski ka kristlikule eetikale võõras: mõelgem kas või inkvisiitorite tegevusele, hereetikute piinamistele, mille eesmärgiks oli valu kaudu tõde kätte saada. Muidugi tekitab inkvisitsiooni peale mõtlemine ebamugavust. Kohe tekivad foucault’likud küsimused: kelle tõde valu kaudu avaldub? kuidas luuakse tõde? Vastused pole vähem ebamugavad: valu abil surutakse oma tõde peale nõrgematele, neile, kelle tõde on teistsugune. Selline valu-vale vastanduse kasutus pole aga enam tüüpiline niivõrd
Kohtunikud mõistsid ta süüdi kui ketseri, väärjumalakummardaja, usutaganeja ja deemonite väljakutsuja. Kogu tema maine vara konfiskeeriti, millest pärast kohtukulude mahaarvamist läks kolmandik peapiiskopile ja invisitsioonile. Ent see polnud veel kõik. Pierre pidi teada andma oma kaasosaliste nimed. Teda piinati ühe uuesti nädal aega, kuni ta nimetaski paljude inimeste nimed. Tema ja nende saatus pole teada, ent võib arvata et nad saadeti tuleriidale. Inkvisiitorite ponnistused sundida Pierre´i nimetama mitte ainult vaeseid, vaid ka ,,preestreid, vaimulikke, aadlikke ja rikkaid inimesi", annavad tunnistust, et ka võõra vara himustamine ei olnud teisejärguline." See on vaid üks kümnetest tuhandetest samalaadsetest protsessidest, mis kõik tol ajal aset leidsid. Kõige hullem seisis aga alles ees. Hullus, mis 15. sajandi lõpuks oli kaugel taandumisest, kogus uut jõudu. Suurt osa etendasid selles 1430
Sellest kujunes Põhja-Prantsusmaa feodaalide sõjaretk Lõuna- Prantsusmaale, eesotsas Philippe Augustiga. Lõuna-Prantsusmaa vallutati ning see aitas kaasa Prantsusmaa tsentraliseerimisele, lõpuks kirik leidis, et nende sõdade tee ei ole see õige tee. 2) 13.saj alguses Innocentius III andis ketserite jälitamise ja uurimisõiguse vaimulikele, tekkis inkvisitsioon. Loodi ketserite kohus. Inkvisitsiooniga tegelesid eeskätt dominiiklased. Inkvisiitorite tegevus oli aktsepteeritavam viis kui ristisõjad, algas pealekaebamiste aeg. Kahtlusalune oli alati süüdi ning kui ta süüd eitas siis kasutati ka piinamist. Otsuse viis täide ilmalik võim mitte inkvisitsioon ise, inkvisitsioon vaid tuvastas süü. Haridus Ülikoolide kujunemine keskajal oli järkjärguline protsess, hariduse keskused olid seni Benediktiini kloostrid. Kõrgkeskajal linnade tekkega tekkisid linnadesse katedraali koolid,
annaabi.ee 
