Oma artiklis kirjeldab autor Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa fotosid (Mullatoidu restoran). Jubedad pildid olid, millel kujutati inimesi, keda on tabanud äkksurm. Kirjatöö pealkiri on võetud mingisuguse romaani alguses olevast luulereast: Miks linnud ikka veel laulavad? / Miks päike ikka tõuseb? / Kas nemad siis ei teagi / maailm on juba lõppenud. Päris mõtlemapanev luuletus, aga tegelikult täiesti tõsi, sest midagi hirmsat ju toimub inimsooga kogu aeg nad surevavad vahetpidamata aga miks siis rohi on ikka veel roheline? Päike ja linnud vist tõesti ei tea... Okei, nüüd artikli juurde. Niisiis piltidel kujutatud inimesed olid surnud. Seega liikumatud, kuid teisest küljest on nemad ikkagi fotodel tegijad. Sest surnukehad tegelikult liiguvad nad lagunevad tohutu intensiivsusega koos mulla ja vee liikumisega. Loomulikult ei ole see selline liikumine nagu jooksmine ja hüppamine, aga siiski liikumine.
hüvastijätt mineviku lembusega. Reas seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted läbistamas nutuhümni nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev. Teiste seas oli ka neid, kes ei tundnud leina nad ei saanudki, sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel jälgisid nad kaaslasi, oodates missa lõppu. Nad olid seal vaid viisakusest, et mitte äratada kahtlusi. Osad olid eelistamas elu varjude embustes, kuid julgemad segunesid inimsooga. Ka praegu pühkis mõni oma kauni taskurätikukesega olematut pisarat, teiste lohutav lugupidamine tagatud. Jättes ristiinimese ilmetu majaehitisega hüvasti, eemalduti üldkokkuhoidvast seltskonnast. Lõpuks omavahel, laskis ema lapse käest lahti ja lubas tal rohelisel murul kesk kalme paar ringi joosta. Tüdruk, kingades veel algaja, heitis end meeleldi hämarikku, mis ta suurtes tumedates silmades igavikuna vastu kumas. ,,Tule ka!" hõiskas ta, kuid avastas end üksi olevat
5. Positiivse õiguse kriitika on üles ehitatav loomuõigusargumendile. 6. ,,Loomuõiguse" mõiste sisustamine võib olla subjektiivse valiku tulemus ega tarvitse omada objektiivset alust. 2.2. Uusaja loomuõigusfilosoofia Ilmaliku loomuõigusfilosoofia rajaja Fernando Vasquez de Menchaca (1512-1589) võttis üle veendumus, et õigus ei saa tervenisti lähtuda riigist. Õigus pidi toetuma igavesi muutumatult püstivale alusele, ehk inimese enda loomus. Koos inimsooga tekkis rahvaste esmane ehk loomulik õigus. Vasqueze arvates pidi automaatselt kaotama kehtivuse iga seadus, mis võiks kahjustada üldsuse huve [Luts 1997, lk 84]. Vasqueze õpetuses tõusis esmakordselt esiplaanile subjektiivsete loomulike õiguste idee, nimelt inimese (juriidiline) õigus, millele vastab kellegi teise kohustus. Igale inimesele pidid kuuluma muutumatud, loomulikud õigused (jura naturalia), mis peavad talle kindlustama võimaluse jõuda eesmärgiks seatud õnneni
Nende suhtes ,,tekkisime" Maale ( Maa aastates ) nö. eelmisel aastal ja kiviaeg oli seega lausa mõned kuud tagasi. Arvestades seejuures ka tööde ettevalmistuse aega. On ju tegelikult mõeldamatu, et teatud inimkonna arengutasemele jõudmiseks peavad nad ootama sajandeid või isegi tuhandeid aastaid, nii nagu seda teeme meie. Ja ükski eksperiment ei saa kesta nii kaua oodates ja jälgides sadu tuhandeid aastaid. Kogu tulnukate tegevus inimsooga alles tegelikult algas ja on alles tegevuse faasis. Mis meile oli mingisugune sündmus toimunud ajaloos kaua aega tagasi, on nende jaoks toimunud see alles mõni hetk tagasi. Sellepärast, et seda võimaldab ajamasina tehnoloogia saavutused. Meile võib tunduda, et inimsoo geneetiline eksperiment on kestnud umbes sadu tuhandeid aastaid, kuid nende jaoks on see olnud alles mõned kümned aastad. Kuid toome ajas rändamise võlu kohta välja ühe näite analoogia. Näiteks kui inimkond
Nende suhtes ,,tekkisime" Maale ( Maa aastates ) nö. eelmisel aastal ja kiviaeg oli seega lausa mõned kuud tagasi. Arvestades seejuures ka tööde ettevalmistuse aega. On ju tegelikult mõeldamatu, et teatud inimkonna arengutasemele jõudmiseks peavad nad ootama sajandeid või isegi tuhandeid aastaid, nii nagu seda teeme meie. Ja ükski eksperiment ei saa kesta nii kaua oodates ja jälgides sadu tuhandeid aastaid. Kogu tulnukate tegevus inimsooga alles tegelikult algas ja on alles tegevuse faasis. Mis meile oli mingisugune sündmus toimunud ajaloos kaua aega tagasi, on nende jaoks toimunud see alles mõni hetk tagasi. Sellepärast, et seda võimaldab ajamasina tehnoloogia saavutused. Meile võib tunduda, et inimsoo geneetiline eksperiment on kestnud umbes sadu tuhandeid aastaid, kuid nende jaoks on see olnud alles mõned kümned aastad. Kuid toome ajas rändamise võlu kohta välja ühe näite analoogia. Näiteks kui inimkond
elavatele inimestele. Nende suhtes „tekkisime“ Maale piltlikult väljendades nö. „eelmisel aastal“ ja inimkonna kiviaja periood eksisteeris seega lausa mõned kuud tagasi. On ju tegelikult mõeldamatu, et inimkonna teatud arengutasemele jõudmiseks peavad tulnukad ootama sajandeid või isegi tuhandeid aastaid, nii nagu seda teeme meie. Ja ükski eksperiment ei saa kesta nii kaua – oodates ja jälgides sadu tuhandeid aastaid. Kogu tulnukate tegevus inimsooga algas nende aja arvestuse järgi alles tegelikult suhteliselt lähedases minevikus ja on praegugi ka veel tegevuse faasis. Mis meile eksisteeris ajaloos mingisugune sündmus kaua aega tagasi, on nende jaoks toimunud see alles näiteks mõni hetk tagasi. See on sellepärast nii, et seda võimaldab ajamasina tehnoloogia võimalused. Meile võib nii näida, et tulnukate geneetiline eksperiment inimkonnaga on kestnud
arhitektuurilise väljendusvormi ta juba varem oli hävitanud. Kaheksateistküm-' nenda sajandi lõpuks on tal kõik vana lõhutud, üheksateistkümnendal sajandil hakkab ta uuesti ehitama. Küsime nüüd, kumb kunst esindab tõeliselt kolme sajandi kestel inimese mõtet? Kumb neist seda edasi kannab? Kumb väljendab mitte ainult tema kirjanduslikke ja skolastilisi harrastusi, vaid kogu ta üldist liikumist kogu ta laiuses ja sügavuses? Kumb neist sammub alati, pidevalt kaasa inimsooga, kes liigub edasi tuhandejalgse elukana? Kas arhitektuur või trükikunst? Muidugi trükikunst. Ärgu eksitagu: arhitektuur on surnud, trükitud raamat bn ta surmanud; ta on surnud tagasipöördumatult, surmatud sellepärast, et ta pole nii püsiv, sellepärast, et ta 1 0 2 ii 11; on kulukam. Katedraal maksab miljardi. Kujutletagu ainult, kui suuri kulusid see nõuaks, kui tahetakse arhitektuurset raamatut uuesti kirjutada, kui soovitaks, et maapinnal uuesti
annaabi.ee 
