ebaväärtusteks. Kõikne reaalsus koosneb vaid kolmest elemendist: fakt, idee ja suhe. Religioosse teadvuse jaoks on need reaalsused: teadus, filosoofia ja tõde. Filosoofia kalduks nägema neid tegevusi mõistuse, tarkuse ja usuna füüsilise reaalsusena, intellektuaalse reaalsusena ja vaimse reaalsusena. Meie tavatseme nimetada neid reaalsusi asjaks, tähenduseks ja väärtuseks." [2094:1] Ja natuke edasi selsamal leheküljel: "Inimmeel ei loo reaalseid väärtusi, inimkogemus ei anna universumitaipamist. Taipamisvõime, moraalsete väärtuste äratundmise ja vaimsete tähenduste eristamise suhtes võib inimmeel teha ainult järgmist: avastada, ära tunda, tõlgendada ja valida." Millest hakkab see mõtte otsimine? Ilmselt kõige lihtsamatest "miks?" küsimustest. Kui aga pole kedagi, kes neile vastaks, ei jää muud üle, kui ise vastuseid otsida. Või siis lihtsalt loobuda otsimast
suhe asjadesse, reflektiivsus, ühistöö nii asjatundjate kui kaaslastega. Tänane haridusideaal-kriitiline mõtlemine ehk valitsevate arusaamade pidev küsitavaks seadmine- eeldav avatusele ja vaatenurkade mitmekülgsusele lisaks ühteaegu ka erudatsiooni, seega nii kogumist, sest dialoog vajab partnerit. Õppimise mitu tähendust: Õppimine kui talletamine, lähtub John Locke'ist. Alates sünnihetkest hakkab inimmeel täituma meelte poolt kokku kantud materjalist. Õpetuse asi on kogemuse toodang korrastada: materjal suhestada ning üldistada,selleks peab õpetaja pakkuma tõsiasju ning mudeleid ja õpilane kasvab teadmiste kaudu. Õppimine kui mõistmine on Platonist ja Augustinusest lähtuv arusaam. Parim mõistmine saavutatakse ise tõsiasju uurides. Õppimine kui määratlemine ja reeglistamine lähtub Kantist. Õppida tuleb põhjendades ning
vastata kiirelt ja konkreetselt etteantud küsimustele ning hõlmavad peamiselt keelelisi ja matemaatilisi oskusi. Gardeneri teeoria järgi on inimene intelligentne, kui ta suudab lahendada igapäevaelus ette tulevaid probleeme ning oskab (kui tegemist on lapsega, siis tahab) luua asju või tegutseda viisil, mida väärtustavad teda ümbritsevad inimesed (ühiskond). Gardener leidis, et on olemas arvukalt erinevaid lähenemist, mida inimmeel kasutab probleemide lahendamisel, asjade loomisel ja tegutsemisviiside valikul (Pittelkow, Jacob 2004: 13). MOTIVATSIOON ISIKSUS NN Talent akadeemiline mäng ja strateegia
6. Milline seos oli teatril kangelaseepikaga? 7. Kuidas tekkis teatrikunst? Iseloomusta toonast teatrit. 8. Miks korraldasid ateenlased dionüüsiaid? 9. Millistele küsimustele otsiti tragöödiates vastust? 10.Miks on näidend „Kuningas Oidipus“ saatustragöödia? 11.Milliseid teemasid käsitlesid toonased komöödiad? 12.Mida tähendab kõnekäänd „deus ex machina“? INIMESTE MÕISTMATUSEST JA JUMALATE KÄTTEMAKSUST (Theognis „Eleegiad“) Mõõtu ei pea inimmeel ega mõtle ta, taotledes rikkust: needki, kes uppumas on rikkuses, ihkavad just kaks korda rohkemat veel! Kuis täita nii kõikide soovi? Just raha ning vara suur põrmlased meeletuks teeb. Äkitselt ilmus siis Ate. Ja kellele Zeus tema saadab, hullusest hukkub see pea, ning vara viivad talt muud. SOLONI VÄRSID, MIS HOIATAVAD ATEENLASI ÄHVARDAVA TÜRANNIA EEST Pehmete pilvede põu heidab lung ning hoograhet alla, välkudest alguse saab raskesti raksuja kõu.
tema tõelise eesmärgi", õpitakse mõistma moraali teooriat ja selle tarvitamist. Aristotelliku moraalianalüüsi 3 osa: 1. Käsitlus inimesest sellisena, nagu ta on (milline on tavaliselt tegutsev inimene). 2. Käsitlus inimesest sellisena, nagu ta võiks olla, kui teostuks tema olemuslik loomus. Inimesel on oma eesmärk, telos. Kuidas inimene toimib, kui ta teostab oma telost ehk milline on telose leidnud inimmeel. 3. Eetika teadusena näitab, kuidas jõutakse esimesest teise. Eetika peaks meid juhtima otsima inimloomusele vastavat eesmärki ja seda teostama. Eesmärgi tähtsus eetikas Kui hüljatakse mõte, et inimesel on eesmärk või eriline missioon, jätab moraalifilosoofia kõrvale olulise osa oma uurimisainest, s.t teise kolmest põhiosast ja ei ole niimoodi võimeline sooritama kolmandat osa ehk oma põhiülesannet.
kas tal pole mitte salajast motiivi, mis on tema jaoks olulisem: Iiob pole muud kui välispidine juhtum, mis viitab dialektilise Jumala sisemistele protsessidele. Tema müristamine Iiobi peale läheb niivõrd märgist mööda, et paratamatult paistab silma, kuivõrd ta on iseendaga hõivatud." (JUNG 2002:18) Siin räägib Jung algse Ühe lõhenemise algusest, nagu oli sellest juttu eespool. Ainult et seda erisust ei too sisse mitte kriitiline inimmeel, vaid Jahve ise alateadlikult taipab, et tal on veel ka ,,teine pool". Selle ta omistab Iiobile ning püüab võita taolisel moel, kui ta Iiobi raamatu lõpuosas kõneleb kõuetormist. ,,Jahve näeb Iiobis midagi sellist, mida me ei omistaks temale, vaid Jumalale - see on võrdne jõud, mis põhjustab teda välja tooma kogu oma võimu masinavärki ja laskma sel oma oponendi silme eest läbi käia. Jahve projitseerib Iiobile skeptilise näo, mida ta vihkab, sest nägu on tema
annaabi.ee 
