5. Kirjeldused, mis põhinevad nende normide eristamisel, mida antud kollektiivis on häbi rikkuda, ja nende, mille täitmist dikteerib hirm, võivad olla heaks aluseks kultuuride tüpoloogilisel klassifitseerimisel. 6. Suhted nende inimese kollektiivis käitumise normeerimise kahe tüübi vahel võivad tugevasti varieeruda. Kuid ilmselt on mõlema olemasolu ja nende eristus kultuurimehhanismis hädavajalikud. Võib hüpoteetiliselt eristada kolme etappi nende ajaloolises arengus: а) Inimkollektiivi kõige varasema funktsioneerimise etapil oli selle korrastamiseks vajalik mehhanism, mis erineks loomade maailma regulatsioonidest. Kuna hirmumehhanism on loomade seas hästi tuntud, aga häbi on spetsiifiliselt inimlik, siis sai just sellest esimeste inimlike – juba kultuuriliste – keeldude regulaator. Need olid 1 Originaal: О семиотике понятий «стыд» и «страх» в механизме культуры. –Тезисы докладов IV
Piibel astub kirjanduskultuuris esile kui suur metafoor. Piibli sakraalsus, mida ta kristluse metatekstina on, muutub kirjanduskultuurilises ümbruses sümboliks. Jumalasõna «tähenduslikkus» kirjanduskunstilises ümbruses isegi võimendub, kuigi kunstilises kujundis kaotab see sakraalsuse. Ent enne, kui piiblimotiividest saab kirjanduskultuuri orgaaniline osa, enne kui see metaforiseerub, on piibel siiski esmatekst, mis reguleerib, korrastab inimkollektiivi teatava väärtussüsteemi ümber, seob ja keskendab ühes keeles kõnelevat rahvast mõisteliselt. Piibel on võetav siis algmõistena, mis antakse rahvale teksti kujul. See on ühe keele suur narratiiv. Nagu see oli ka eesti keelele ja eesti keeles. 5. Haridus kultuuritekstina. Rahvakoolidest Eesti Aleksandrikooli ja rahvusliku ülikoolini. Seega pani reformatsioon aluse süsteemsele kooliharidusele põlisrahva hulgas. Religioon
valitsema tuld, laiemalt võttes kõiki energia-allikaid. Päikese ja selle erinevate esinemiskujude austamine on põhjaks inimkonna vanimatele uskumustele ja rituaalidele. Kultuuri teine aspekt on märgiline ja seostub teadvuse arenguga. Kultuur on ühelt poolt olemise peegeldus teadvuses, aga ka inimese enesepeegeldus. Sel puhul on kombeks rääkida tsivilisatsioonidest kui ühes või teises aegruumis elanud või elava inimkollektiivi tehnoloogia ja (enese)peegelduse, lihtsamalt väljendudes teo ja vaimu teatavast ühtsest esinemusest. Kultuuri märgilises olemuses omakorda võib eristada kahte polaarset aspekti. Ühelt poolt väärib kultuurina olemist kõik see, mis leiab nime, tähistatuse. Inimkeele kui suhtlemisvahendi teke oli otsustavaks teguriks inimese eristumises looduskeskkonnast. Keel on mitte ainult loodusmärkide ülekandmiseks kultuurimärkide keskkonda (inimene lahutas
ajal). Positiivsete emotsioonide ajel söömine ilmneb sotsiaalsetes situatsioonides. Tähistamine → suurendada positiivseid emotsioone? Positiivsete emotsioonide ajel suureneb toidu tajutud meeldivus, tervislike toitude tarbimine, motivatsioon toitu nautida. Hedooniline söömine - toidu söömine naudingu tõtttu. Positiivne ja negatiivne emotsionaalne söömine on eraldiseisvad nähtused! Kultuur kui avalikkus Kultuur kui: ➢ inimkollektiivi tegevusmuster ➢ mälu, kollektiivne varamu ➢ ideed, vaimsus, mõttelugu ➢ tunded, emotsioonid ➢ keel, kui tekst ➢ jagatud tähendused, märgisüsteem ➢ protsess ja tegevuste kogum ➢ käitumisvorm Tegelikult mõistab ja tõlgendab igaüks meist maailma unikaalsel ja individuaalsel viisil. Sellest hoolimata oleme me võimelised suhtlema, kuna jagame suures osas samu kontseptuaalseid kaarte ja seega mõistame maailma sarnaselt. Seda tähendabki ütlus, et me
Tema järgi vaid aaria rass (germaanid) on võimeline looma kultuuri. Tema teooriat hakatakse edasi arendama, aga sealt tuleb ajaloo areenile aaria rassi teema. Gobineau paneb aluse rassiteooriale, ta on mõjutanud ka Wagnerit ja Nietzchet, kes arendavad seda edasi. Charles Darwini puhul on oluline, et tema lõi evolutsiooni teooria, olelusvõitlus. Olelusvõitlust hakatakse ühiskonnas edasi arendama, tekib sotsiaaldarvinism. Sotsiaaldarvinism rakendab olelusvõitluse teooriat inimkollektiivi tasemel. Väheväärtuslikul indiviidil/rassil/rahvusel pole õigusi. Nietzche üliinimese (übermensch) õpetus ja uus võimumoraal. Nietzche uue moraali aluseks olid Antiik-Kreeka eeskujud. Kristlikust moraalist loobumine oli tema üliinimese võimumoraali jaoks oluline. Tema arvates oli kristlik orjamoraal jama. Tema arvates olid demokraatia, sotsialism, naisõiguslaste liikumine ja patsifism orjamoraali asjad. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa mentaliteet 1870- 1914 Prantsusmaa 19
ühiskonnaelu korraldamiseks, ühiskondlike arenguprotsesside juhtimiseks. Seda aga mitte ainult õigust, vaid ka otstarbekust ja sotsiaalsete gruppide huvisid silmas pidades. Võim on ühiskonna võime mobiliseerida oma ressursid ettenähtud eesmärkide realiseerimiseks. Võim on võime vastu võtta otsuseid ja saavutada nende kohustuslik täitmine. Riik on sotsiaalse kooselu kõrgeim vorm, milles arvuliselt suureks kasvanud ja sisemises tööjaotuses komplitseeritud inimkollektiivi juhtimine ning elukorraldus on rajatud mitte enam üksikute kollektiiviliikmete tublidusele, vaid ühiskondlike institutsioonide formaalselt korral- datud tsentraliseeritud võimule. Võimu mõistetakse seejuures kui võimet ja võimalust allutada inimesi oma tahtele. Isegi demokraatlik õigusriik on sisuliselt ikkagi sunniinstrument. Kollektiivse sunni instrumendid on järgmised. Sotsiaalne kontroll. Orienteerub informaalsetele suhetele, mis on dünaamilised ja paind- likud
annaabi.ee 
