Ta oli Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikmeid ning mitme kodu ja välismaise organisatsiooni auliige. Aastast 1904 avaldas luuletusi ajakirjanduses. Esimestes värsikogudes "Sonetid" (1917), "Eelõitseng" ja "Sinine puri" (mõlemad 1918) avaneb Underi ere anne kujundiküllases armu ja looduselamuste kujutamises. Filosoofilised mõtisklused elu valguse ja varjupoole üle on iseloomulikud teostes "Lageda taeva all" (1930) ja "Kivi südamelt" (1935), pihtimuslik inimkannatuste teema ja sõjatraagika tõusevad esile humanismiideest kantud kogumikus "Mureliku suuga". Marie Under põgenes 1944.a. Rootsi, töötas 1945 1957 Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis. Pagulasena Rootsis kirjutatud värssidest tundub valusat koduigatsust. M. Underi tähtsamad kogud on "Hääl varjust" ja "Rõõm ühest ilusast päevast". Under on eesti keelde tõlkinud "Valiku saksa uuemast lüürikast", C. Baudelaire'i "Väikesed poeemid proosas", M
1. Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes (1970) 2. Lohe hambad (1970) 3. Kahekordne mäng (1972) Neid kolme triloogiat seostavad nn vaheraamatud on romaan ,,Imede saar" (1966) ja novellikogu ,,Sigtuna väravad" (1968). Maire Liivamets arvab, et Ristikivi triloogiate aines võimaldab teha järelduse, et autor jälgib ajaloos pidevalt vahelduvaid võimuvariatsioone. Ta ütleb, et kõik nagu korduks, ainult nimed, aastaarvud, maad ja rahvad on teised ning vägivalla ja inimkannatuste ahelasse lükkub üha uusi ja uusi lülisid. (,,Põlev lipp võtmeteos" raamatust ,,Põlev lipp", 1990, lk 170) Hilisem pagulaskirjandus sisaldab endas filosoofilise koega lüürikakogu ,,Inimese teekond" (1972), romaan ,,Rooma päevik" (1976), mis esitab Eestist pärineva baltisakslase lüürilisi elamusi ja arutlusi ühiskonnast XVIII sajandil Roomas ning 1980. aastal ilmunud ,,Klaassilmadega Kristus." Ristikivi esines Rootsis pidevalt viljaka kirjanduskriitikuna ning tegeles aeg-ajalt
1546. aasta 19. märstil antakse talle Rooma aukodaniku diplom. Peale seda sõidab Tizian Veneetsiasse, kus jätkab mütoloogilise teema käsitlemist ja naisekeha ülistamist. Valmivad tööd Ovidiuse teose ,,Metamorphoses" ainetel: ,,Diana ja Acteon" (1559), ,,Diana ja Callisto"(1559), ,,Europe röövimine"(1562) ning Diana jahiretk". 1.4.1. Religioossete teemade juurde tagasi pöördumine Elu lõpul pöördub Tizian veel kord religioossete teemade juurde ning süveneb inimkannatuste kujutamise saladustesse. Ta maalib uue versiooni oma 1542. aastal lõpetatud tööst ,,Kroonimine okaskrooniga". Võrreldes varasema, Louvre'is asuva tööga, mis on Müncheni ,,Okaskroon" mähitud poolhämarusse. Värvid on eriti nüansirikkad, põhitoonid sügavtumedas värvigammas. Tiziani viimaste aastate töödel ongi iseloomulik kontuuride kadumine ja lokaaltoonide täielik kokkusulamine kuldpruuni üldtooniga värvimaali asemel tuleb toonmaal. Viimased tööd justkui Rembrandi tulekut
delinkvantset käitumist,olid vaimse puudega jne.Aastatel 1890-1930 olid kasvamis-ja arenemisperioodiks nii haridus- kui ka koolisotsiaaltöötajatele,mõlemaid mõjutasid progressiivsed sotsiaalsed reformid,mille põhimõtteks oli,et inimlikud kannatused pole ei inimese enda süü ega saatuse poolt määratud.Seekaudu said selgemaks ja muutusid ühe aktuaalsemaks sotsiaalsed vajadused,oli koolisotsiaaltöötajate suureks panuseks uus inimkannatuste,sealhulgas vaesuse ja lapse arenguvajaduste käsitlus.Koolist sai eri kultuuridest pärit laste kokkusaamise paik,seejärel hakkaski koolisotsiaaltöötajast kujunema professioon,mis keskendus kooli ja kodu teineteise lähendamisele.Töömeetoditeks kasutati kodudekülastust,koosolekuid koolides,põhitähelepanud koduste tingimuste parandamiseks mõeldud materiaalsele abistamisele ja õpilaste koolis osalemiseks loodud võimaluste pakkumisele.1930
A-l saavad jumalad uue riigikorra õiguslike aluste kaitsjaiks ja sellega seoses tõstab ta esile inimese isikliku vastutuse ta vabalt valitud käitumise eest. Mitme kaasaja filosoofi eeskujul loob ta jumaluse üldistatud idee, mille jaoks ta säilitab Zeusi nime. Vahekord jumaluse mõju ja inimeste teadliku käitumise vahel, selle mõju teede ja eesmärkide mõte, küsimus selle õiglusest, tõe lõplikust võidust need ongi A põhilised probleemid, mida ta käsitleb inimsaatuste ja inimkannatuste kujutamise varal. Sophokles (496-406) 5. saj. Dramaturg. Traditsioonilise elulaadi pooldaja. Suhtus eitavalt uutesse poliitilistesse ja ideelistesse vooludesse. Tema tegelased tegutsevad enamasti iseseisvalt ja määravad oma käitumise teiste inimeste suhtes. S huvitab indiviid, mitte perekond. Tragöödia "Antigone", süzee kuulub Teeba küklosesse ja otseseks jätkuks muistendile, mida Aischylos käsitles tragöödias "Seitse Teeba vastu"
valitud käitumise eest. Mitme kaasaja filosoofi eeskujul loob ta jumaluse üldistatud idee, mille jaoks ta säilitab Zeusi nime. Selline käsitus oli vastuolus kreeklaste tavalise usundiga. Vahekord jumaluse mõju ja inimeste teadliku käitumise vahel, selle mõju teede ja eesmärkide mõte, küsimus selle õiglusest, tõe lõplikust võidust- need ongi Aischylose põhilised probleemid, mida ta käsitleb inimsaatuse ka inimkannatuste kujutamise varal. Ainestikku ammutas Aischylos küklilistest poeemidest, mütoloogilistest süzeedest (v.a. ,,Pärslased"). Kangelase saatuse toob ta vaataja ette enamasti kolmes üksteisele järgnevad tragöödias, mis moodustavad tervikliku triloogia; sellele järgneb saatürdraama sama mütoloogilise küklose ainestikul. Kuid peale muistendite dramatiseerimise mõtestab Aischylos neid ka ümber, põimides sinna oma probleemistikku.
annaabi.ee 
