Inimesele ohtlikud ämblikud (0)

Inimesele ohtlikud ämblikud
Ämblike mürgi bioloogiline tähtsus seisneb peamiselt saagi surmamises ning seetõttu on mürk toksiline eeskätt putukaile. Ämblikuliike, kelle mürk toimib tugevasti püsisoojastele loomadele, on vähe, kuid mõned neist on inimesele ja koduloomadele äärmiselt ohtlikud. Enamike surmavate ämblike mürgisus pole aga täpselt teada. Nende hulgas sisaldab Phormictopus’e mürginääre mürki, mille hulk on küllaldane 20 hiire surmamiseks. Teatakse, et bušmanid Lõuna-Aafrikas kasutavad nooleotste mürgitamiseks selle perekonna ämblike mürki segatuna amarüllise sibula mahlaga .
Kuigi tapikuliste hulka kuuluvad kõige suuremad (linnutapiklased, üle 10cm pikkused karvased ämblikud), ei ole paljud nendest inimesele mürgised. Surmavaks osutuvate tapiklaste liigid paiknevad peamiselt Lõuna-Ameerikas, Ida-Aafrikas ja mujal troopilisematel aladel.
Pärisämbliklaste alamseltsi kuuluvatest keraämbliklastest on mürgine ämblik karakurt (Latrodectus mactans tredecimgattus), kes pesitseb Kesk-Aasias, Kaukaasias, Krimmi stepivööndis ja Vahemeremaades. Karakurdi hammustus on 15 korda tugevam lõgismao mürgist. Ohver, olles läbinud kohutavaid piinu, valusid ja magamatust, hakkab paranema alles 2-3 nädala pärast, kuid nõrkus püsib üle kuu aja. Rasketel juhtumitel saabub arstiabi puududes surm päeva-paari pärast. Ameerikas esineb mitte vähem ohtlik sama liigi alamliik nimega must lesk („Black widow “). Tema mürk on kõrgelt neurotoksiline, mis ründab kesknärvisüsteemi, põhjustades suurt valu, rikkalikku higistamist, hingamisraskusi, teadvuse kaotamist, krampe ja surma.
Tarantlid kuuluvad huntämbliklaste sugukonda. Kõige tuntuma, Lycosa tarentula hammustus võib erinevalt müütidest ja vanadest arvamustest esile kutsuda vaid palavikku ja valu hammustuse kohast, mis on võrreldamatu karakurdi hammustusega.
Tarantlid on suurte karvaste ämblike perekond huntämbliklaste sugukonnast . Neid peetakse kodudes kõige enam. Nende keha on tiheda karvastikuga kaetud ja nad on suurimad ämblikud maailmas.
Mürgisuse üle saab kergesti otsustada tema kaitsereflekside järgi. Kui ta hõõrub enda tagakehalt maha karvakesi, ei ole tema mürk nõnda oluline. Kes seda aga ei tee, on arvatavasti tugevama toksilisusega ning tasuks olla ettevaatlikum.