Kirjandusteadus tõusis postkolonialistlik kriitika omaette suunana esile 1990ndate alguses, kuid kolonialismi kultuuriline kriitika (II MS lõpust alates), mängis olulist rolli kolonialismivastases võitluses ning on postkol. teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik. Teemavaldkonnana keskendub postkol. kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet „Commonwealth literature”, kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele. Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised
liigsest ilutsemisest ja paljusõnalisusest. Imazismi eelkäijateks olid nii Poe kui ka Mallarme`. Nad tõstsid esile lühikest luuletust, vätisid teadlikult süzeelise- jutustuslikku alget luules, mis oli omane romantismile. Pound ise matkis teadlikult jaapani luulevorme, kus kujundi täpsusel oli eriline kaal. Peamisi jooni, mis imazismi varasemast sümbolismist eristas, olid vormieksperiment ja valdavalt vabavärsiline väljenduslaad. Nii "uuskriitika" ingliskeeleses kirjanduses kui ka strukturalism asetasid rõhu kirjandusteose vormi ja struktuuri eritlusele. Just sel teel, kõrvale jättes kirjanike eluseigad, sotsiaal-ajaloolise konteksti ja kõikvõimalikud mõjutegurid, loodeti jällile saada kirjandusteose esteetilisele olemusele. Vene kirjanduses nimetatakse imazismile vastavat suunda imazinismiks, seda viljeleti aastail 1919 1927. Väljapaistvaim esindaja oli Sergei Jessin, kelle luulekujundid on seotud usuliste motiividega.
rahvuslik kultuur, oma kultuuri üle tunti uhkust ning venelaste ees tunti küll hirmu, aga mitte allasurutuna ega alaväärstetena. Jääb sõelale vaid ideoloogia, sest keel oli juba selleks ajaks olemas ning vene mõjusid leida ei õnnestu. Teemavaldkonnana keskendub postkol. kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet „Commonwealth literature”, kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele. Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt poolt põhjustasid
Kirjandusteadus tõusis postkolonialistlik kriitika omaette suunana esile 1990ndate alguses, kuid kolonialismi kultuuriline kriitika (II MS lõpust alates), mängis olulist rolli kolonialismivastases võitluses ning on postkol. teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik. Teemavaldkonnana keskendub postkol. kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet ,,Commonwealth literature", kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele. Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt poolt põhjustasid
Kirjandusteadus tõusis postkolonialistlik kriitika omaette suunana esile 1990ndate alguses, kuid kolonialismi kultuuriline kriitika (II MS lõpust alates), mängis olulist rolli kolonialismivastases võitluses ning on postkol. teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik. Teemavaldkonnana keskendub postkol. kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet „Commonwealth literature”, kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele. Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt poolt põhjustasid
alguses, kuid kolonialismi kultuuriline kriitika (II MS lõpust alates), mängis olulist rolli kolonialismivastases võitluses ning on postkolonialismi teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik. Teemavaldkonnana keskendub postkolonialistlik kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet ,,Commonwealth literature", kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele. Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik- kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt
annaabi.ee 
