Düsenteeria Düsenteeria.. q ehk verine kõhutõbi on nakkushaigus, mis kulgeb eelkõige jämesoole limaskesta kahjustuse ja kõhunlahtisusega. q Düsenteeriat kutsuvad esile viis erinevat sigellabakterit. Eri piirkondades on ülekaalus eri bakterid. q Kõigile neile bakteritele on iseloomulik suur vastupidavus väliskeskkonnale ning äärmiselt suur infektsioossus. q Inkubatsiooniperiood on 1-7 päeva Nakatumine q Fekaal-oraalsel teel - kus inimene puutub kokku nakkusallika väljaheidetega. q Hügieeninõuete mittejärgimisel - satuvad haigusetekitajad suu kaudu organismi või kantakse nad üle toiduainetele, mida ta hiljem tarvitab. Sümptomid q Sigella jõuab suu kaudu jämesoolde ja tungib limaskestarakkudesse, kutsudes esile limaskestade turse, hüpereemia, haavandid, palaviku ja üldise halva
Difteeria ravimiseks kasutatakse penitsilliini, erütromütsiini ning antitoksilist seerumit. DÜSENTEERIA Düsenteeria ehk verine kõhutõbi on nakkushaigus, mis esinem eelkõige väikestel lastel. Düsenteeria kõrgaeg jääb augusti ja oktoobri piiresse. Too haigus kulgeb eelkõige jämesoole limaskesta kahjustuse ja kõhulahtisusega. Düsenteeria bakteritele on iseloomulik eriliselt suur vastupidavus väliskeskkonnale ning äärmiselt suur infektsioossus. Nakatumine toimub fekaal- oraalsel teel: inimene puutub kokku nakkushallika väljaheitega ning hügieeninõuete mittejärgimisel satuvad haigusetekitajad suu kaudu organismi või kantakse nad üle toiduainetele, mida ta hiljem tarvitab. Düsenteeria raviks kasutatakse näiteks sulfoonamiidi koos trimetroprimiga või ampitsilliini. Profülaktika seisukohalt on oluline elementaarsetest hügieeninõuetest kinnipidamine, värskete juur-ja puuviljade pesemine, puhta joogivee
organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit) kasutab teist organismi (peremeesorganismi) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. 25. Virulentsus ehk tõvestusvõimelisus (inglise virulence) on viiruste ja bakterite tõvestamisvõime -patogeensuse aste. ka nende organismide mürgisus. Virulentsuse kui ühtse omaduse määravad infektsioossus (nakatamisvõime), invasiivsus (võime peremeesorganismis paljuneda ja levida) ja toksilisus (võime moodustadatoksiine)[1]. Virulentsus sõltub suuresti vaadeldavast mikroobitüvest (tüvespetsiifilisus). 26. Lõivsuhted (mõiste ja näide) ühe funktsiooni kaudu realiseerunud kohasus on negatiivses põhjuslikus seoses teise funktsiooni kaudu realiseerunud kohasusega Nt taimedel vegetatiivne ja generatiivne paljunemine piiratud sama ressursi poolt. 27
limaskesta kahjustuse ja kõhulhtisusega. Enamasti esineb düsenteeria väikestel lastel, kõrgaeg jääb augusti ja oktoobri piiresse. Düsenteeria kutsuvad esile viis erinevat sigellabakterit; Shigella dysenteriae, Shigella flexneri, Shigelle boydii ja Shigella sonnei. Eri piirkondades on ülekaalus eri bakterid. Kõigile neile bakteritele on iseloomulik suur vastupidavus väliskeskkonnale ning äärmiselt suur infektsioossus. Nakatumine toimub oraalsel teel. Inimene puutub kokku nakkusaige väljaheidetetega ning hügieeninõuete mittejärgimisel satuvad haigustekitajad suu kaudu organismi või kantakse nad üle toiduainetele, mida ta hiljem tarvitab. Sigella jõuab suu kaudu jämesoolde ja tungib limaskestarakkudesse, kutsudes esile limaskestade turse, hüpereemia, haavandid, palaviku ja üldise halva enesetunde. Haigetel võib esineda ka kõhuvalu ning oksendamine ja sellega kaasnev iiveldusdunne
IB viirus levib: aerogeenselt väljaheidetega saastunud sööda ja vee vahendusel. · Viirus püsib väliskeskkonnas mõnest päevast mõne nädalani. · Kaasajal vaktsineeritakse linde IB vastu (atenueeritud vaktsiin) ja haiguspuhanguid esineb vähem. · Viiruse esmane paljunemine toimub ülemiste hingamisteede epiteelirakkudes, esmase vireemiaga levib viirus neerudesse ja suguelunditesse. · Viiruse infektsioossus väheneb kiiresti, 10. haiguspäeval ei ole võimalik viirust isoleerida. · Sagedasemad haigusnähud on mukoosa paksenemine, seroosse või katarraalse nõre esinemine ninakäikudes, trahheas ja bronhides. · Noortel lindudel võivad bronhid täituda kollaka kaseoosse massiga. · Harvemini tekib pneumoonia, konjunktiviit ja sinusiit Inkubatsiooniperiood 1-2 päeva, maternaalsete antikehadega tibudel kuni 6 päeva.
-> Liik - lindude infektsioosse bronhiidi viirus (IBV) -> Lindude infektsioosne bronhiit Etiopatogenees: IB viirus levib aerogeenselt, väljaheidetega saastunud sööda ja vee vahendusel. Viirus püsib väliskeskkonnas mõnest päevast mõne nädalani. Kaasajal vaktsineeritakse linde IB vastu (atenueeritud vaktsiin) ja haiguspuhanguid esineb vähem. Viiruse esmane paljunemine toimub ülemiste hingamisteede epiteelirakkudes, esmase vireemiaga levib viirus neerudesse ja suguelunditesse. Viiruse infektsioossus väheneb kiiresti, 10. haiguspäeval ei ole võimalik viirust isoleerida. Sagedasemad haigusnähud on mukoosa paksenemine, seroosse või katarraalse nõre esinemine ninakäikudes, trahheas ja bronhides. Noortel lindudel võivad bronhid täituda kollaka kaseoosse massiga. Harvemini tekib pneumoonia, konjunktiviit ja sinusiit. Kliiniline pilt: Inkubatsiooniperiood 1-2 päeva, maternaalsete antikehadega tibudel kuni 6 päeva
põhjustavad infektsioossed agensed (s. pneumoniae ja viirused) on talvel sagedasemad. • Epideemiad 4-8 aasta tagant • Haigus on sagedaseim kooliealistel lastel, noortel täiskasvanutel (5-15-aastastel), täiskasvanutel harv. • Levik nasaalsekreetidega, vaja lähikontakti: klassikaaslased ja pereliikmed. • Täiskasvanud on ilmselt eelneva kokkupuute tõttu osaliselt immuunsed. • Pikk inkubatsiooniperiood ja kauakestev infektsioossus – klassis püsib haigus kuid. Genitaalsed mükoplasmad • Genitaalsete mükoplasmadega (M. hominis, M. genitalium, Ureaplasma spp) kolonisatsioon sünnil, kandlus tavaliselt ei kesta, puberteedis tõuseb taas sugulise aktiivsuse tõustes. Virulentsus. M. pneumoniae • P1 adhesioonivalk seostub epiteelirakkude ripsmete baasidega, tulemusena kaob ripsepiteel. • Toimib superantigeenina, stiuleerides põletikurakkude migratsiooni ja tsütokiinide vabastamist • Rangelt inimpatogeenne
annaabi.ee 
