Juhani Hytönen ,,Lapsekeskne kasvatus" Juhani Hytönen toob samuti oma raamatus välja selle, et Rousseau teos ,,Emile ehk kasvatusest" on lapsekeskse pedagoogika alus. Deardeni(1968) järelduste põhjal tähendab lapsest lähtumine tavaliselt seda, et kasvatuslikke valikuid ja toiminguid põhjendatakse lapse vajadustega (needs), huvidega (intress) ja kasvuga (growth). Hytönen märgib oma raamatus, et lastekeskse kasvatuse baasiks on isiksuse austamine ja indiviididevaheline võrdõiguslikkuse ideaal: igat last tuleb võtta sellisena nagu ta on. Raamat tutvustab suundi ja muutusi, mis viimase nelja aastakümne jooksul on mõjutanud lääne pedagoogika arengut lapsekesksuse suunas. Näiteks Aukusti Salo(1887-1951) pidas oluliseks hoopis ühtset õppekava. Ja arvas, et õppimine meeldib lapsele siis, kui seal sisaldub mingi mängulaadne tegevus. Nii Salo kui ka John Dewey(1859-1952) hoiatavad õpetajaid aga liigse passiivsuse eest.
Seal paljastab liigset filosofeerimist põlgav aristokraat Kallikles moraali kui nõrkade leiutise tugevate võimu kahjutukstegemiseks. Sofist arvates õiglus pole meeste, vaid sulaste moraal; see on orjamoraal, mitte kangelasmoraal. Siin esineb eetika fundamentaalne probleem: mis on õiglus? Kas peame otsima õiglust või võimu? Kas on parem olla hea või tugev? Esiti Sokrates, s.o. Platon, ei vasta üldse. Ta vihjab vaid sellele, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis sõltub sotsiaalsest korrast. Järelikult on seda parem uurida osana ühiskonna struktuuris kui isikliku käitumise osana. Ta oletab, et kui suudaksime kirjeldada õiglast riiki, siis oleksime paremas olukorras õiglase indiviidi kirjeldamisel. Õiglus oleks lihtne, kui inimesed oleksid lihtsad. Õiglus ühiskonnas on Platoni järgi suhete harmoonia ühiskonna klasside vahel. Seda suhete harmooniat võiks võrrelda harmooniaga, mille tõttu planeedid püsivad oma õiges liikumises.
Vähe jääb järele neid hingesid, kellel on piisavalt hea mälu. Iga kord kui nad näevad midagi sarnast sellega, mis oli seal, on nad rabatud ja kaotavad enesevalitsuse. Aga mis seisund see on, nad ei tea, sest ei tunne seda piisavalt. Tänu mälule tekib igatsus selle järele, mis oli seal." Miks mõned inimesed jäävad lummatuna vaatama päikeseloojangut- kas selles kangastub tükike päikeseloojangu idee, mida kord sai nähtud? Platoni ,,Riik" e. ,,Politeia" P. leiab, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis oleneb sotsiaalsest korrast ja järelikult on seda parem uurida ühiskonna struktuuris, kui isikliku käitumise omadusena. Kui suudame kirjeldada õiglast riiki, suudame kirjeldada ka õiglast indiviidi. Õiglus oleks lihtne, kui inimesed oleksid lihtsad: ,, missugune oleks nende eluviis... eks nad toodaksid vilja ja veini ja riideid ja kingi ja ehitaksid maju. Teeksid lihtsat tööd ja toidaksid end nisust ja odrast ja
kommunikatiivsele käitumisele. Vastastikune suhtlemine mitte ei peegelda org'i, vaid ONGI org. Intepretatsiooniteooria (Weick)- ebakindel või kahemõtteline olukord motiveerib org'i liikmeid uusi suhtlemisviise otsima. Seega vähendatakse määramatust suhtlemisprotsesst, talletatud kogemuste ja nende mõistmise vahendamisel. Juhtkond saab raskete olukordadega toimetulekut mõjutada soodustades likmete omavahelist suhtlemist. Grupisisene ja gruppidevaheline suhtlemine on tähtsam kui indiviididevaheline, sest omavahelised suhted kontrollivad org'is toimuvat tõhusamalt. Suhtekorraldus- Kommunikatsiooni juhtimine ehk plaanipärane tegutsemine eesmärgiga lua ning säilitada heatahtlikud kahepoolsed suhted org'i
konstueerumine), keha liikumine, käte asendid, puudutused (mänguline, kontrolliv, rituaalne, hübriidpuudutused=rituaalne+emotsionaalne, ülesandele orientatsioon), poos, kummardumine(), füüsiline välimus ja objektide kasutamine. KONFLIKT on vastuolu. Liigitades vastuolud sisemisteks ja välisteks saab defineerida sisemise ja välise konflikti: väline on indiviididevaheline vastuolu, sisemine on indiviidis endas. Konflikte käsitledes tuleks lähtuda 3 aspektist: mõtlemine e kongnitiivne aspekt, tunnetest e afektiivne aspekt ja käitumisest. VÄLISED KONFLIKTID : 1) Avalik vastuolust räägitakse, kirjutakse, seda püütakse lahendada. 2) Varjatud - vastuolu on olemas, aga püütakse selle avalikustamisest hoiduda. Kui me vastuolust ei räägi, siis vastuolu nagu poleski. 3)Näivkonflikt vastuolu, mis vähemalt ühe indiviidi arvates on olemas, kuid
edukust. 3. Arenguline psühholoogia: Arenguprotsesside mõistmine hilisema käitumise mõistmiseks ja ennustamiseks Arenguliste protsesside mõju hilisemale käitumisele - kognitiivne areng, sotsiaalne areng. Et mõista ja toetada lapse arengut ja mõista laste käitumise eripärasid. Ja mõista täiskasvanute käitumise eripärasid lapsepõlvekogemuste raamistus. Soodustada ja toetada teiste tervet arengut. 4. Sotsiaalpsühholoogia: Intraindividuaalsed protsessid ja indiviididevaheline interaktsioon: Hoiakud, Uskumused, Sõprus, Armastus, Konflikt, Grupiprotsessid. Inimesed on sotsiaalsed loomad. Enesetaju ja teiste taju moonutused. Inimesed mõjutavad üksteist. 5. Patopsühholoogia: - miks inimestel kujunevad välja psüühilised häired. Normi ja mittenormi eristus. Psüühika ja käitumise häired. Normist hälbiva käitumise mõistmine aitab ennetada teket. Normist hälbiva käitumise mõistmine võimaldab häiret ravida. 2. Psühholoogia uurimine
Lapse väärkohtlemist puudutavate teooriate areng ajaloos on liikunud ühe põhjusega mudelist (näit. vanemate stress) integreeritud mudelite (näit. kognitiiv-käitumuslik perspektiiv, sotsiaal-ökoloogiline raamistik) poole. Viimasena mainitud teoreetilised vaatekohad lapse väärkohtlemise kohta varieeruvad vastavalt sellele, mitmeid dimensioone käsitletakse; analüüsi taseme poolest (indiviididevaheline, sotsiaalne grupp, kultuur); keerukuse astmelt (üks põhjus versus mitu põhjust) ning eeltingimuste- tagajärgede vormi alusel (Azar et ai, 1998). Kuigi tänapäeva ühiskonnas garanteeritakse lastele kaitse ja võimaldatakse neile võimalikult optimaalne füüsiline, sotsiaalne, psühholoogiline jm. areng, ei ole ajaloos see printsiip olnud alati aktsepteeritud. Selleks on mitu põhjust: (1) kuna minevikus oli laste
annaabi.ee 
