ERICH MARIA REMARQUE 1989 1970 ,,Minu teemaks on selle sajandi inimene, humaansuse küsimus. Ja minu kreedo on individualisti kreedo: sõltumatus, tolerantsus, huumor." Sündis 22. juunil 1898 aastal Osnabrückis Saksamaal kodanikunimega kirjanik Erich Paul Remark, kirjanikunimi aastast 1923 Erich Maria Remarque. 1916. a lõpetas ta kiirendatud korras katoliku seminari ja läks vabatahtlikuna läänerindele I maailmasõtta, sai korduvalt haavata. Sõjast naasnud 20aastane Remarque soovis saada muusikuks või maalikuntsnikuks, tegelikkuses tuli tal pidada
Igaühel on oma käitumismaneerid ja suhtlusviisid. Kõik oleneb sellest, kuidas sind on kasvatatud ja kellega oled elu jooksul kokku puutunud. Ikka on nii, et inimesed, kes on väikesest peale palju koos aega viitnud, on ka oma edaspidises elus sarnased. Klassideski tekivad tihtipeale erinevad grupid. Sarnased karakterid hoiavad enamasti kokku. Nii on võimalik inimesi grupeerida. Küll laiema kui ka kitsama mõistega. Kuid kui vaadata igaüht meist kui individualisti, oleme mingist küljest kõik erinevad. Selles peitubki inimkonna võlu, et hoolimata meie erinevustest, suudame me siiski ühel pinnal koos elada. Muidugi tekivad erimeelsused. Suurematest kajastatakse päevast päeva meedias. Väiksematest on kuulda vähem, sest tihtipeale on sellised vägagi isiklikud. Näiteks perevahelised tülid, mis tekivadki enamasti iseloomude erinevustest
Inimesi nähti ennekõike individuaalidena ja nad on võrdsed moraalsena ja omavad erinevaid ja ainulaadseid identiteete. Klassikaline liberalismi keskne teema on pühendumus ekstreemsele individuaalsele vormile. Inimesi nähti kui egoistlikke, ennast-otsivaid ja suuresti ise toime tulevaid olendeid. Klassikaline liberalism on loetud ühiskonnas kui negatiivseks liberalismi osaks, tähendades poliitiliselt mittesekkumist teiste riikide poliitilistesse vaidlustesse või individualisti kitsenduse puudumist. See näitab sügavat mittekaastundlikku käitumist riigi vastu ja igasuguse valitsuse sekkumist vormide vastu. Klassikalise liberalismi ideaal on saavutada minimaalne või niiöelda ,,öövaatleja" roll, mis on piiratud kaitsmaks kodanikke kaaskodanike pealesurumise eest. Selles liberalismi vormis usutakse sügavuti ökonoomilisse mehhanismi vaba turu osas ja usutakse et majandus töötab kõige produktiivsemalt, kui valitsus sellest eemale hoitakse.
põhiprobleemist. Samal ajal on tema raamatud väga poliitilised, kujutab ta ju hävingut külvava ajajärgu üksiksaatusi konkreetsete ajaloosündmuste taustal. Remarque jutustab lugusid, mis on melanhoolsed, lõpevad lahkumise, surma või üksildusega, aga neis on tunda pessimistile hädavajalikku optimismi. Elu lõpul on kirjanik formuleerinud oma kreedo: "Mu teema on selle sajandi inimene, humaansuse probleem. Ja mu kreedo on individualisti oma: sõltumatus, sallivus, huumor." Need sõnad sobivad tõepoolest hästi tema loomingut iseloomustama. Niisugune kreedo tagab iseendast loetavuse, korralik kirjanduslik teostus menu, üldinimlikkus ülemaailmse leviku. Kasutatud kirjandus 1.Uno Liivaku "Erich Maria Remarque" järelsõna raamatule "Varjud paradiisis" Monokkel 1993 lk 299 2.Uno Liivaku "Erich Maria Remarque" järelsõna raamatule "Tagasitee" Monokkel 1994 lk 255 3.V.Matvejeva peatükk "E.M
struktuuriski. Dostojevski on toonud maailmakirjandusse vene rahvuse sümbolkuju: leplik, ohvrimeelne ja kõikeandestav (nt. Sonja Marmeladova "Kuritöö ja karistus"). Kapitalistlikule arenguteele asunud Euroopa mõju, juba Venemaalegi tunginud kodanlikud suhted (raha, eraomand) ja härraste egoistlikud instinktid kijundavad teise, sotsiaalselt ja kultuuriliselt rahvusele võõra tüübi, mis on rahvaliku vastand individualisti, ateisti, kelle maailma keskpunktiks ei ole mitte jumal, vaid inimene, kes ei järgi mitte kristlikke ja seega vaimseid, vaid inimlikke, s.t. materiaalseid huvisid. Kui selle lihtesindajateks on kodanlikud ärimehed või egoistlikud mõisnikud, siis kuuluvad sama tüübi kõrgemasse kategooriasse ausameelsed võitlejad inimese heaolu eest. Need inimesed peavad inimese õnne põhieelduseks sotsiaalsete probleemide lahendamist, leiavad, et
Tegelane käitub algelistest impulssidest juhituna (nälg, hirm, seksuaaltung). Naturalism kirjeldab ka eemaletõukavat. MODERNISTLIK ROMAAN Modernism on kõige raskemini piiritletav kunstivool, modernismi ning sellele eelneva realismi ja järgneva postmodernismi piirid on väga hägused. Hakkas kujunema 19. saj lõpus, sai valdavaks 20. saj. esimesel poolel. Suurlinnastumise ja üleüldise elutempo tõusu ajal tekkinud. ! Modernisti maailmatunnetus on individualisti maailmatunnetus. Oluline pole mitte ühiskond, vaid üksikisik. Modernistlik romaan peegeldab oma ajastu üldist tõe kriisi. ! Äärmuslikud modernistlikud romaanid hakkasid mängima keelega, looma uusi sõnu, loobusid traditsiooniliselst lausestruktuurist. Modernistlikule tekstile on tüpiline elitaarsus- autorit ei huvita, kas lugeja seda mõistab. POSTMODERNISTLIK ROMAAN Postmodernism arenes välja modernismi jätkuna, aga ka selle eitusena. Postmodernism
Fookuses on tegelane, tegelased keerulise hingeeluga, vastuolulised tegudes ja mõtetes. Esindajad: Honore de Balzac, Lev Tolstoi, Jane Austen, Eduard Vilde. Modernistlik romaan - on kõige raskemini piiritletav kunstivool, modernismi ning sellele eelneva realismi ning järgneva postmodernismi piirid on äärmiselt hägusad. Hakkas kujunema 19.sajandi lõpus ja sai valdavaks kunstivooluks 20.sajandi esimesel poolel. Modernisti maailmatunnetus on individualisti maailmatunnetus. Oluline pole mitte ühiskond, vaid üksikisik. Modernisti suhe maailmaga on valuline, ta tunneb ängistust, üksindust, ahistust, maailmavalu, ta tunneb ennast maailmas ebakindlalt. Modernistlik kunstiteos ei püüa maailma jäljendada, nt modernistlik maal ei mõju mitte nagu tükike järeletehtud tegelikkust, vaid kui kunstniku enda poolt kokku pandud tervik. Modernistlik romaan peegeldab oma ajastu üldist tõe kriisi
annaabi.ee 
