Essiivi olev (-na) llatiivi sisseütlev Inessiivi seesütlev Elatiivi seestütlev Allatiivi - alaleütlev Adessiivi alalütlev Ablatiivi alaltütlev Komitatiivi kaasaütlev Instruktiivi viisiütlev Abessiivi ilmaütlev Translatiivi Saav Lauseen jäsenet Subjekti alus Predikaatti öeldis Objekti sihitis Predikatiivi öeldistäide Adverbiaali määrus Postpositio tagasõna Prepositio eessõna Partitsiip kesksõna Modukset Indikatiivi-kindel kõneviis Konditionaali-tingiv kõneviis Imperatiivi-käskev kõneviis Potentiaali-potentsiaal Positiivi-algvõrre Komparatiivi-keskvõrre Superlatiivi-ülivõrre
sõnadel on mitmuse omastavas tunnus te, d-lõpulise ja lõputa ainsuse osastavaga sõnadel mitmuse tunnus on de). Noomeni peakäänded ainsuse nimetav (algvorm), ainsuse osastav, ainsuse sisseütlev, mitmuse osastav, mitmuse sisseütlev. 36. Verbi põhi- ja peavormid põhivormid: ma-infinitiiv (supiin), da-infinitiiv, isikulise tegumoe kindla kõneviisi oleviku 1.pööre ja tud-partitsiip. Peavormid: personaali indikatiivi imperfekt, nud-partitsiip, impersonaali indikatiivi preesensi jaatav vorm. 37. Käändkondade ja käändtüüpide üldjaotus käändkondadeks jagamine: 1) astmevaheldustunnuste alusel kolme rühma: astmevahelduseta sõnad (esimeses viies käändkonnas), nõrgeneva astmevaheldusega (ainsuse nom tugevas, gen nõrgas) kuuluvad 6.käändkonda, tugevneva astmevaheldusega (nom nõrgas, gen tugevas) moodustavad 7. käändkonna. Fonoloogilised tunnused: tüve silpide arv, sõnavälde, üksikhäälikud sõna lõpul.
depoonensverbid (millel oli passiivne vorm ja aktiivne sisu: nascor, morior). g) Omadussõna komparatiivi ja superlatiivi analüütilised vormid: fortior > magis fortis, plus fortis (hisp. mas, pr. plus) h) demonstratiivide tähendus nõrgeneb (→ määrav artikkel); arvsõna unus tähenduse nõrgenemine (→ umbmäärane artikkel) 29. VL süntaktilised ja leksikaalsed eripärad võrreldes klassikalise ladina keelega Süntaks, sõnajärg muutub vormistatumaks, enne oli vaba a) Indikatiivi kasutuse laienemine (nt. kaudne kõne) b) KL Accusativus cum infinitivo (Credimus te mentiri) → analüütiline konstruktsioon: credimus quod mentiris. c) Sõnajärje stabiliseerumine Leksika a) Paljud KL sõnad kaovad kasutusest, nt. ferre (“kandma”) → (ad)portare (cf. pr. porter). b) sõnade tähenduse kitsenemine (nt. unione “pärl” > pr. oignon “sibul”; necare “tapma” > “lämmatama” > “uputama”, cf. pr. noyer)
põhilisemad, isegi algsemad, kui seda on markeeritud liikmete tähendused. Ainsus (üks) on järelikult kognitiivselt "vähem" kui mitmus (kaks või rohkem); nominatiivi vormis substantiiv vaid nimetab eset, inessiivi lõpuga -s varustatud substantiiv aga informeerib lisaks asukohast; preesens väljendab käesolevat aega ja on seega sõna otseses mõttes kõnelejale lähemal kui möödunud aega väljendav imperfekt; indikatiivi kasutatakse siis, kui verbiga väljendatavat tegevust vaid nimetatakse, konditsionaal aga seab selle toimumisele juba tingimusi jne. Seega on olemas seos lihtsa tähenduse ja lihtsa vormi vahel; selle kohta kasutatakse terminit konstruktsiooniline ikoonilisus või diagrammilisus. Ikoon on piltlik; morfoloogilised opositsioonid on seega oma kodeerimisviisi poolest põhiliste semantiliste suhete abstraktsed kujutised. Semantiliselt lihtne kodeeritakse fonoloogiliselt (suhteliselt)
(aimerai); kaovad nn. depoonensverbid (millel oli passiivne vorm ja aktiivne sisu: nascor, morior). g) Omadussõna komparatiivi ja superlatiivi analüütilised vormid: fortior > magis fortis, plus fortis (hisp. mas, pr. plus) h) demonstratiivide tähendus nõrgeneb ( määrav artikkel); arvsõna unus tähenduse nõrgenemine ( umbmäärane artikkel) Süntaks, sõnajärg muutub vormistatumaks, enne oli vaba a) Indikatiivi kasutuse laienemine (nt. kaudne kõne) b) KL Accusativus cum infinitivo (Credimus te mentiri) analüütiline konstruktsioon: credimus quod mentiris. c) Sõnajärje stabiliseerumine Leksika a) Paljud KL sõnad kaovad kasutusest, nt. ferre ("kandma") (ad)portare (cf. pr. porter). b) sõnade tähenduse kitsenemine (nt. unione "pärl" > pr. oignon "sibul"; necare "tapma" > "lämmatama" > "uputama", cf. pr. noyer)
-tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus; Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemist vormistikus arvestatakse astmevahelduslike sõnade jagamisel VI ja VII käänd konna ning III ja IV pöördkonna vahel. VI käändkonnas on noomenid, mille nimetav ja osastav kääne on tugevas, omastav nõrgas astmes. VII käändkonna noomenitel on nõrgaastmeline nimetav ja osastav ning tugevaastmeline omastav. III pöördkonnas on verbid, mille da-infinitiiv on tugevas, indikatiivi preesens nõrgas astmes; IV pöördkonnas on nõrgas astmes da-infinitiiv, tugevas preesens. Mõnel juhul on tüübi kirjeldamisel ja määramisel otstarbekas arvesse võtta tüvevahelduse tüüpi: väljapoole astmevahelduse piire jäävaid tüve varieerumise viise ja tüvevariantide paiknemist' vormistikus. Neile morfoloogiatasandi tunnustele lisatakse tüübikirjelduses tavaliselt kolm fonoloogilist tunnust. -tüve silpide arv;
Mõned verbid on põhitähenduselt sellised, et nad väljendavad äkilist, ühekordset tegevust, mõnede põhiolemuses aga on väljendada püsivat olukorda või tegevust. Tegevuslaadil võib olla aga kokkupuuteid ka muutmissüteemiga. Tavaliste verbi muutmiskategooriate hulka kuulub ka moodus ehk kõneviis. Kõneviiside abil väljendab kõneleja oma suhtumist verbiga väljendatava tegevuse iseloomu. Üldiselt on kõikides keeltes võimalik väljendada indikatiivi ehk kindla või tegeliku tegevuse ja imeratiivi ehk kästud tegevuse vastandust. Kõneviiside abil võib väljendada ka ebakindlat, võimalikku või soovitavat tegevust. mitmes soome-ugri keeles on verbi pööramise kaudu võimalik väljendada tegevusobjekti (sihitise) määramatust või määratust, vahel ka objekti arvu ja isikut. Isikut ehk persooni saab väljendada nii noomenite kui ka verbiga seonduvate
annaabi.ee 
