sellest perspektiivist esile kerkivad. Seetõttu pole alust kõnelda asjast nagu ta iseenesest on, st. absoluutne, konkreetsetest perspektiividest sõltumatu ja lõplikult ammendav teadmine asja kohta on saavutamatu. Võimalikke perspektiive, millest 3 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. asju käsitleda, on aga potentsiaalselt lõputult palju, mistõttu perspektivismi implikatsiooniks on (2) pluralism – sama asja kohta esitatavate erinevate väidete paljusus. Seisukohaga, mille kohaselt inimteadmine on perspektiivne ja kätkeb endas vaadete paljususe võimalust, on valdav osa inimestest arvatavasti nõus. Meie igapäevane kogemus kinnitab meile seda. Protagoras paistab aga oma argumenti üles ehitavat selliselt, et ta laseb paista, nagu tuleneks neist mitteproblemaatilistest seisukohtadest kas (3) subjektivismiks nimetatav positsioon või (4) relativismiks
õnnelik ühiskond, mida ajaloos seni esinenud ühiskondade kohta pole sugugi ütelda saanud. Nii on Platoni poliitiline õpetus ka õpetus õnnelikust polis`est ja tema eetika peab paratamatult ja loomupäraselt üle minema poliitiliseks õpetuseks. See, et antud inimelu korralduse kaudu võiksid eudaimonia saavutada ka need, kel pole selleks sünnipäraseid eeldusi, on õigustamise aluseks sellele ühiskonnakorralduse-mudeli, mille Platon välja pakub. Niisuguse õigustuse implikatsiooniks on aga tees, et riigi ülesandeks on üldse oma alamate õnnelikkuse eest hoolitsemine. Antud tees oli Platoni, samuti nagu Aristotelesegi, poliitilise õpetuse enesestmõistetav eeldus. Tänapäeval ei ole see seisukoht enam sedavõrd enesestmõistetav, vaid valdavaks on niisugune käsitlus riigi ülesandest, mille kohaselt riik peaks jätma õnnelikkuse ja heaolu eest hoolitsemise iga kodaniku eraasjaks ning hoolitsema üksnes selle eest, et kõigil kodanikel
Disjunktsioon on väär siis ainult siis, kui ta mõlemad osalaused on väärad. Tähistused: pq p or q Tõeväärtustabel: p q pq 1 1 1 1 0 1 0 1 1 0 0 0 18_fl_i-v IMPLIKATSIOON: (implication): Lausete p ja q implikatsiooniks nimetatakse lauset, mis on väär parajasti siis, kui tema esimene komponentlause on tõene ja teine komponentlause on väär. Implikatsiooni esimest komponentlaust nimetatakse aluseks ja teist tagajärjeks. Implikatsiooni tunnuseks on seos kui ... siis ... . Nt: Kui täna on kolmapäev, siis eile oli teisipäev. Tähistused: p q pq if p then q Tõeväärtustabel: p q pq 1 1 1
väär. Implikatsiooni kui lausearvutuse tehte tulemi tõeväärtus on sellele tehtele vastava tõeväärtusfunktsiooniga määratud. Lausete p ja q implikatsioon on konkreetse kujuga lause, mille ehituse määrab see, et ta on just lausete p ja q implikatsioon. D7.3.4 Implikatsioon ehk materiaalne implikatsioon on lausearvutuses binaarne tehe, mis operandide p ja q korral annab tulemiks liitlause p → q. Seda lauset nimetatakse lausete p ja q implikatsiooniks ning interpreteeritakse alati nii, et ta on väär parajasti siis, kui p on tõene ja q on väär. 8 Loomulikus keeles on implikatsiooni indikaatoriteks on väljendid: kui ... siis ...; ... ainult siis, kui ...; piisav tingimus; tarvilik tingimus. Nt „Kui täna on neljapäev, siis eile oli kolmapäev”, „Eile oli kolmapäev ainult siis, kui üleeile oli teisipäev”, „Päikesepaiste on piisav tingimus
väär. Implikatsiooni kui lausearvutuse tehte tulemi tõeväärtus on sellele tehtele vastava tõeväärtusfunktsiooniga määratud. Lausete p ja q implikatsioon on konkreetse kujuga lause, mille ehituse määrab see, et ta on just lausete p ja q implikatsioon. D7.3.4 Implikatsioon ehk materiaalne implikatsioon on lausearvutuses binaarne tehe, mis operandide p ja q korral annab tulemiks liitlause p q. Seda lauset nimetatakse lausete p ja q implikatsiooniks ning interpreteeritakse alati nii, et ta on väär parajasti siis, kui p on tõene ja q on väär. 8 Loomulikus keeles on implikatsiooni indikaatoriteks on väljendid: kui ... siis ...; ... ainult siis, kui ...; piisav tingimus; tarvilik tingimus. Nt ,,Kui täna on neljapäev, siis eile oli kolmapäev",
Igasugune väide kujul Kui p, siis q kannab nimetust konditsionaal (ik conditional). Esimene väide on alus ehk antetsedent (ld. antecedens, ik antecedent) teine on tagajärg ehk konsekvent (ld consequens ik consequent). Lausearvutuse defineerisime implikatsiooni Kui p, siis q, valemina p q binaarse tehtena, mis annab tõese lause alati, välja arvatud juhtum, kui esimene osalause (p) on tõene ning teine (q) väär. Sellist implikatsiooni nimetatakse ka materiaalseks implikatsiooniks (ik material implication). Materiaalne implikatsioon on konditsionaali kõige väiksema tugevusega (nõudlikkusega) vorm. Väljaspool lausearvutust on kasutusel väga erinevaid konditsionaale: nt selline, mis nõuan aluse ja tagajärje vahel põhjuslikku seost. Klassikalises loogikas on kasutusel formaalne implikatsioon (ik logical implication), milles antentsedent implitseerib konsekvendi, kui leidub tõestus, mis lähtub alusest kui eeldusest ning jõuab välja tagajärjeni
annaabi.ee 
