Väike-koerliblikas Aglais urticae Rainer Otstavel Tallinna Tehnika- gümnaasium 8a klass Märts, 2009 Väike-koerliblika välisehitus Tundla Tiib d Pea Rindmik Tagakeh a Väike-koerliblikas Tunneb maitset jalgadega Suu on muundunud imilondiks Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid on lülijalgsete selts putukate klassist Tundlad võivad olla kehast mitu korda pikemad Tavaliseim liblikaliik Eestis Talvitub valmikuna Põhja-Euroopas väikesed ja tumedad, lõunas suuremad ja heledamad Väike-koerliblikas areneb täismoondega MUNA VASTNE NUKK VALMIK Võrdlus ristämblikuga Erinevused
8.B Klass Üks suuremaid putukaliike 160 000 liiki Eestis 2 200 liiki Kuuluvad lülijalgsete seltsi, putukate klassi Kehapikkus paar mm kuni 3 ja enam cm Lüliline keha, kaetud karvade või soomustega Liblikatel on peened jalad ja sale keha Hästi arenenud tundlad ja liitsilmad Imilondiks moondunud suised ·Liblikate pea kinnitub kehale peene kaelaga. ·Rindmik koosneb kolmest omavahel kokkukasvanud lülist ·tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis PÄEVALIBLIKAD HÄMARIKULIBLIKAD Tiibade algkülg tumedam Hallikad tiivad lamavad Laiad tiivad puhkeasendis keha peal Otsast paksenevad Röövikud elavad rohkem varjus nuiakujulised tundlad Eestis üle 2000 liigi
Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks
Lühitundlalised oluliselt tekitavad heli lühenenud või kattetiibade ja taandarenenud tagajalgade abil lapatsitaolisteks (tirtslased) soomusteks. LIBLIKALISE 4 tiiba-kaetud imilondiks Täismoondega Seljal kokku Siidiliblikas, D soomustega,mis muundunud- vastne:röövik pandud tiivadega koiliblikas,lapsu moodustavad imevad lillel istuded pole - tiibadele mustri, teda peaaegu üldse liblikas,Leinal., alumine pool
kuuliidrik) ja kõrsiklased ja veidi suuremad vesineitsiklased. Eristiivalistel on tagatiivad eestiibadest laiemad, eriti tiibade alused. Sellesse rühma kuuluvad suurimad kiilid: tondihobulased (pildil rohetondihobu) , samuti hiilgekiillased ja vesikiillased. Liblikalised Liblika tiivad on soomustega kaetud. Liblikas areneb täismoondega (muna, vastse, nuku ja valmikujärk). Tiibu on neil 2 paari. Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). NT: koerliblikas, admiral Ühepäevikulised Ühepäevikulised on putukad keda võib Eestis leida suve õhtupoolikutel veekogude läheduses. Pärast paaritumist surevad isased kohe, peale munemist emased. Viimane vastsejärk eelvalmik ehk neidis ronib veest välja ning tõuseb lendu, et mõne minuti pärast uuesti kestuda, nüüd juba päris suguküpseks valmikuks
Tiibade muster Tiivad Tagakeha Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Arengutsükkel Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale
toiduainete sees. Siidiliblika kookonist saab siidi. Siidiussikasvatus on tänapäevalgi oluline tööstusharu paljudes Aasia maades, eriti Hiinas, aga ka Vahemereäärsetes riikides. Selgrootud on kõige vormi ja liigikirevam rühm Eestimaa looduses ning kahtlemata ka kogu maakeral. Selgrootute maailm on põnev ning pakub avastamisrõõmu kõigile, kes võtavad vaevaks sellega lähemalt tutvuda. milont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Leidub siiski hulk liblikaid, kelle valmikud üldse ei toitu ning elavad vaid röövikuna kogutud energiavarude arvel. Liblikaid võib sageli näha õitel toitumas. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset
kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. Liblikate toitumine Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomsetest ollustest – näiteks koiröövik villast ja karvast. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Liblikaid võib sageli näha õitel toitumas. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Liblikate levik Liblikaid võib kohata kõikjal
Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid.
Olles ühe lehe nahka pannud, liigub röövik järgmisele. Ta sööb vahetpidamata ning võtab erakordselt kiiresti kaalus juurde. Nukkudes ja lõpuks valmikuks moondudes lõpeb liblika elus arenemine. Valmik vajab toitu vaid lendamiseks ja paljunemiseks vajaliku energia saamiseks. Nukk aga ei toitu oma arengustaadiumis üldse. Erinev on ka valmiku toit: ta imeb õienektarit, niisiis suhkrulahust. Valmiku suised on muutunud spiraalselt keerdunud pikaks imilondiks. Täiskasvanud pääsusaba ei ole toidu hankimisel nii kitsalt spetsialiseerinud kui röövik, toitudes hoopis mitmekülgsemalt. Pääsusaba valmik imeb näiteks piimputke-, tilli-, nääri- ja ohakanektarit. 2.3. Keskkond Meil kohtab pääsusaba peamiselt vähereostatud kohtades, näiteks soodes, niisketel aasadel ning steppides. Mõnikord näeb teda ka suurtes linnades, eriti aianduskooperatiivides või vanadel kalmistutel. Innaaegsete rituaalide ajal
Olles ühe lehe nahka pannud, liigub röövik järgmisele. Ta sööb vahetpidamata ning võtab erakordselt kiiresti kaalus juurde. Nukkudes ja lõpuks valmikuks moondudes lõpeb liblika elus arenemine. Valmik vajab toitu vaid lendamiseks ja paljunemiseks vajaliku energia saamiseks. Nukk aga ei toitu oma arengustaadiumis üldse. Erinev on ka valmiku toit: ta imeb õienektarit, niisiis suhkrulahust. Valmiku suised on muutunud spiraalselt keerdunud pikaks imilondiks. Täiskasvanud pääsusaba ei ole toidu hankimisel nii kitsalt spetsialiseerinud kui röövik, toitudes hoopis mitmekülgsemalt. Pääsusaba valmik imeb näiteks piimputke-, tilli-, nääri- ja ohakanektarit. Paljunemine Kui pääsusaba valmik kevadel välja koorub, hakkab ta partnerit otsima. Järeltulijate muretsemiseks on tal aega vaid umbes kuu aega. Partnerit otsivad ning tunnevad üksteist ära keemiliste signaalide abil, mis on inimese haistmisele tabamatud
Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka (kõrvitsatriinu, kartulitriinu). Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kiililised keha ja tiibade mõõtmetelt suurimad putukad Eestis. Röövtoidulised, söövad nii vastsekui valmikustaadiumis teisi putukaid, sh meeleldi verdimevaid putukaid (sääsed, parmud jne). Suured vastsed saavad jagu isegi kullestest ja maimudest. Liblikalised - imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu. Enamus liike söövad taimset materjali, kuid mõnede liikide röövikud ka näiteks nahka, villa (koid!) jne. Valmikud mõnedel liikidel ei toitugi, samas leidub üksikuid vereimejaid. Nektaritoidulised liblikad on olulised tolmeldajad, osa spetsialiseerunud ööelanikeks, vastavad taimed ka siis lõhnavad rohkem öösel, enamasti on neil suured valged õied. Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena
annaabi.ee 
