Kuigi Rooma riik suhtus teistesse usunditesse sallivalt, sattus ristiusk sellega vastuollu. Kristlasi heideti amfiteatris metsikute kiskjate ette, piinati ja löödi risti. See avaldas aga vastupidist mõju, usk mille nimel surma mindi tekitas aukartust. 3. saj. peale Kristust sattus Rooma riik kriisi. 313-ndal aastal kuulutati ristiusk lubatuks, 380-ndal aastal juba riigi ametlikuks usundiks. Esialgu oli visuaalne kunst kristlastele lubamatu. Raamatute illustreerimisest tärkas miniatuurmaal. Diptühhoniks nimetati kaheosalisi kaunistatud kirjutustahvleid, hiljem kaheosalisi altareid. Tagakiusamiste tõttu pidid kristlased kokku saama kas jõukamate koguduseliikmete elamutes, vabas looduses või katakombides (koopad, kuhu maeti ka surnuid; osalt looduslikud, osalt inimese loodud; Rooma linna all ulatus käikude pikkus 900 kilomeetrini; seal leidub seina- ja laemaale, mis üldilmelt sarnanevad Rooma omadele, kohmakavõitu, erinevus on temaatikas)
omaette teadusharuks. Et tollal oli tavaline kahassekirjutamine, varasemate näidendite mugavdamine jms., on Shakespeare'i autorsuse määr ja teoste loomisajad paljudel juhtudel vaieldavad. Üldjoontes jaotub Shakespeare'i näitelooming kolme järku. Umbes 1590-1600 lõi ta peamiselt nn. kroonikanäidendeid ja elurõõmsaid komöödiaid. Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme. Shakespeare'i kroonikad arenesid sündmuste lihtsast illustreerimisest ja C. Marlowe' jäljendamisest sügava ajaloo- ja inimesemõistmise poole: "Richard II", "Kuningas John", "Henry IV" ja "Henry V". Ta kujutas neis Inglismaa teed feodaaltülidest Tudorite absolutismini; ametliku ideoloogia varjus avaldub humanistlike ideid monarhi kohtuse kohta ja puhuti iroonilist skepsist. Komöödias, kus valitseb alati armuintriig, asendusid maneerlik vaimutsemine ja lihtsakoelised lavaefektid poeetilisema maailmapildi, nõtkema värsi ja ilmekamate tegelastega
1 SHAKESPEARE looming jaotatakse 3 perioodi. ESIMENE PERIOOD (1590 1600) optimistlik periood, siia kuuluvad ajalookroonikad, komöödiad ja mõned tragöödiad. Ajalookroonikais ("Kuningas Henry IV", "Kuningas Henry V", "Henry V" ja "Richard III") käsitleb ta minevikuaine najal kaasajale iseloomulikke probleeme võimuprobleeme. Shakespeare'i kroonikad arenesid sündmuste lihtsast illustreerimisest ja C. Marlowe' jäljendamisest sügava ajaloo- ja inimesemõistmise poole. Ta kujutas neis Inglismaa teed feodaaltülidest Tudorite absolutismini; probleeme, konflikti kuningavõimu ja feodaalide vahel, rahvusriigi sünnivalusid jms. Komöödiates, mis lähtusid sageli itaalia renessansi novellide süzeedest, kus valitseb alati armuintriig, asendusid maneerlik vaimutsemine ja lihtsakoelised lavaefektid poeetilisema maailmapildi, nõtkema värsi ja ilmekamate tegelastega
Dresdenis avastas ta enda jaoks litograafia, mis sobis ekspressionistliku väljenduslaadiga, võimaldas pateetilist tumedust, jõulist vormi. Selles tehnikas lõi Viiralt Dresdeni eeslinnade vaateid, portreid, kompositsioone. Eriti aga väärivad märkimist litod loomadest, kes teda kütkestasid Dresdeni loomaaias. Huvi eksootiliste loomade vastu taaselustub 1930.aastate teisel poolel Pariisis. 1923. aasta sügisel naasis Viiralt Tartusse. Järgneva paari aasta jooksul oli ta hõivatud eeskätt illustreerimisest, kujunedes sel perioodil üheks viljakamaks ning juhtivamaks jõuks eesti raamatugraafikas. Ent kaugeltki mitte alati ei antud talle illustreerida väärtteoseid ning mõnigi kord roiutas töömahkas tellimus kunstniku ära, mis annab tunda ka illustratsioonide taseme mõningas ebaühtluses. Siiski pakuvad ainuüksi tänu Viiralti illustratsioonidele tänapäeval huvi niisugused teosed nagu E. Tennmanni usuõpetuse lugemik, mille neli osa ilmusid 1924. ja 1925. aastal.
Et tollal oli tavaline kahassekirjutamine, varasemate näidendite mugavdamine jms., on Shakespeare'i autorsuse määr ja teoste loomisajad paljudel juhtudel vaieldavad. Üldjoontes jaotub Shakespeare'i näitelooming kolme järku. Umbes 1590-1600 lõi ta peamiselt nn. kroonikanäidendeid ja elurõõmsaid komöödiaid. Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme. Shakespeare'i kroonikad arenesid sündmuste lihtsast illustreerimisest ja C. Marlowe' jäljendamisest sügava ajaloo- ja inimesemõistmise poole: "Richard II", "Kuningas John", "Henry IV" ja "Henry V". Ta kujutas neis Inglismaa teed feodaaltülidest Tudorite absolutismini; ametliku ideoloogia varjus avaldub humanistlike ideid monarhi kohtuse kohta ja puhuti iroonilist skepsist. Komöödias, kus valitseb alati armuintriig, asendusid maneerlik vaimutsemine ja lihtsakoelised lavaefektid poeetilisema maailmapildi, nõtkema värsi ja ilmekamate tegelastega
1951), Karruse "Vilja riigile" (1953), Richard Sagritsa ja Leppo Mikko "Esimene vagu kolhoosipõllul" (1951). Kindlama käega maalis sotsrealistlikke pilte Leningradi Kunstide Akadeemia haridusega Ilmar Kimm. Joonis ..... R. Treumanni ja V. Karruse "Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks" 1951 ja V. Karruse "Vilja riigile" 1951 Suur tagasilöök tabas ka graafikakunsti. Graafikud said tööd ja leiba peamiselt raamatute illustreerimisest, milles valitses kuiv, hallide toonidega joonistatud naturalistlik olustikukujutus. Kõige silmapaistvam illustraarija oli Günther Reidorff, kelle joonistatud pildid A. Puskini "Muinasjuttudele" (1949), aga eriti F. R. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetele juttudele" (1951) on püsiva väärtusega. Joons .... G. Reindorffi illustratsioon A. Puskini "Muinasjuttudele" ja illustratsioon "Paristaja-poeg ja Vanapagan" F. R
Seminari viisid läbi ameerika õppejõud Fran Manushkin ja Barbara Seuling. Sellelt 19 seminarilt hankis Vilep oma lasteraamatu kirjutamise põhitõed, mida rakendab senini. (Vilep 2007c). Tähtsuselt kolmandaks juhuseks Vilepi teel lastekirjanikuks oli tutvumine Aidi Vallikuga selsamal Moskva reisil. Rongis juttu ajades selgus, et Aidi Valliku abikaasa Ott Vallik on juba ammu unistanud lasteraamatu illustreerimisest ja Vilep otsib parasjagu illustraatorit oma esimesele luulekogule. Sellest juhuslikust kohtumisest sai alguse koostöö Tartu ja Haapsalu kirjaniku ja kunstniku vahel, kes muidu arvatavasti kunagi poleks kohtunud. (Vilep 2007c). 2.3. Heiki Vilepi looming Heiki Vilep on kirjutanud nii luulet kui proosat. Proosas leiab tema loomingu hulgast poiste- ja tüdrukuteraamatuid, kunstmuinasjutte ja realistlikke jutustusi. Osa tema loomingust moodustab sarju.
annaabi.ee 
