120000-140000 inimeseni. Pärast sõja lõppu oli aga Eesti rahvaarv üllatavalt kiiresti taastunud. 1695. aastaks oli see kasvanud 350000-400000 inimeseni. Suure rahvaarvu tõusu peamiseks põhjuseks oli pikk rahuaeg, mis soodustas sündimust. Ka ei võetud eesti mehi sundkorras Rootsi väkke, mis kasvatas veelgi rahvaarvu. Rohkesti asus Eesti aladele elama ka vene talupoegi ja soomlasi, väiksemal määral ka hollandlasi, sotlasi, ungarlasi, leedulasi jt. Suurem rahvakaos tekkis ikaldusega, suri nälga hinnanguliselt 70 00075 000 inimest. Seega elas Põhjasõja eel Eestis maksimaalselt 325 000 inimest ning sellele järgnenud katkuga. Hinnanguliselt oli Eesti rahvaarv siis umbes 170000. 18. saj lõpuks küündis Eesti rahvaarv 480000-ni. . Põhja sõja ajal oli Põhja-Eestis taas ikaldus.. Kaotused olid umbes 40 000 inimest. 1710. aasta katkuepideemia oli Eestis üks tõsisemaid ja sai alguse Ungarist. Eesti- ja Liivimaal puhkes katk
tulid kasutusele rangid. Alates 11.sajandist hakati ka hobuste kapju rautama. 7. Talupojad olid maad harinud nii, et põllumaa jagati kaheks võrdseks osaks: üks pool hariti üles, teine pool jäeti kesa alla, st aastaks puhkama. 8.sajandil mindi üle uuele maaviljasüsteemile: põld jaotati kolmeks. Kolmeviljasüsteemile üleminekul oli mitu eelist: see võimaldas külvi alla võtta senisest rohkem maad, kasvatada uusi põllukultuure ja võidelda edukamalt ikaldusega. 8. · Maaisand: omas maavaldusi, kohtuvõimu, maa andis talupoegadele rendile, pidi talupoegi kaitsma · Talupoeg: töötas maa eest, pidid kandma koormisi, teokohustus, naturaalandamid, maksud 9. Nt: kündmine, äästamine, vilja koristamine, väetamine jne. 10. · Vabad talupojad: Isiklik vabadus olemas, maa kuulus neile, sõltumatud maaisanda suhtes, koormistest vabastatud
Kõige paremini pidi allikaveest abi saama siis, kui sinna visata hõberubla, kuid piisanud ka vask ja hõberahast, vanadest rahadest, viljateradest ja riietest. Siniallikas võib ennustada ka tulevase nime. Selleks tuleb kummarduda allika kohale ja nimesid nimetada. Kelle nime kohal tõuseb allika põhjast suur pahvakas setet, see ongi see õige. LAIUSE SINIALLIKAS Laiuse Siniallika kohta uskus vanarahvas, et ta võib saata nii vihma kui põuda, anda rohket lõikust või karistada ikaldusega. Kui põud ähvardas saagi kõrvetada, pidid kolm ühenimelist lesknaist jutluse ajal minema Click to edit Master text styles Second level allikat puhastama ja laiali kiskuma, Third level kaasas pidi neil olema lauluraamat, reha Fourth level ja konks
keedeti kaeratangudega seal hapukapsasuppi, putru, tehti kilet ja kama. Samuti nimetab Aliise Moora oma raamatus, et 19. sajandil ja 20. sajandi algul keedeti Novgorodi kubermangu Beloozerski kreisis kartuliputru koos kaeratangudega, mis meenutas meie segadisputru (kartulid odratangudega) ehk mulgi putru. Aliise Moora lisab veel, et Venemaa põhjapoolses osas tarvitati peamiselt kaeratangu ja - jahu, kui Eestis tarvitati samal ajal peamiselt just odratangu ja -jahu. Aegajalt ikaldusega seoses on mulgi pudru söömise ja valmistamise tava ka Eestis kahanenud, näiteks kirjeldatakse ERM-i uurimisretkedelt kogutud andmete põhjal, et 1936.aasta (Helme, Karuse, Kirbla, Paistu) kevadel on kartult vähe, maha pandavatelt kartulitelt lõigati tükke ja neist keedeti suppi. Oli ka piirkondi, kus kevadel pandigi maha ainult kartuli koori (ERM, EA27, lk 605-626). Mulgi pudru söömise tava hakkas uuesti tõusma ka 20. sajandi teisel poolel, mil seakõrnetega kartuli-tangu putru asuti
mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest. Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa urbadel. Lepa vanad emasurvad olid tuntud vahendiks seedimist korrastava tee valmistamisel. Kuid lepaurvad olid ka üldtuntud viljasaagi ennustajad. Rippuvaid isasurbi seostati viljapeadega ja neid nimetati leivaurbadeks. Vanu, seemnetest tühjaks pudenenud ja mustunud emasurbi seostati ikaldusega ja neid nimetati näljaurbadeks. Kui leppadel oli kevadel näha ohtralt leivaurbi, aga vähe näljaurbi, pidi see ennustama leivarohket aastat. Vastupidine seis ennustas viletsat viljasaaki. Puude õitest pälvisid talurahva silmis teistest enam tähelepanu pärna ja toominga õied. Pärnaõisi hinnati seetõttu, et nad olid olulised meeandjad. Pärnaõisi koguti ja kuivatati ka ravimtee valmistamiseks. Pärnateed peeti heaks külmetushaiguste vastaseks rohuks
sajandi algul ei selgu kirjalikes ega arheoloogilistes allikates. Kindlad teated kolmeväljasüsteemi (maatükk on jaotatud kolmeks, millest üks osa on talivili, teine osa suvivili ja kolmas on kesa) kasutamisest pärinevad alles 16. sajandist, mil käsitleti seda süsteemi üldlevinuna ja tavalisena. Kolmeväljasüsteemile üleminekul oli mitmeid eeliseid: 1) Võimaldas külvi alla võtta rohkem maad, 2) Edukas võitlemine ikaldusega (Kui talivili ikaldus siis päästab suvivili). Läbi kogu keskaja olid kahe- ja kolmeväljasüsteemi (Kaheväljasüsteem, pool põldu täis vilja ja teine pool tühi) kõrval paralleelselt kasutusel teised põlised maaharimisviisid nagu alepõllundus (maa väetamine seal kasvanud puude ja võsa tuhaga ehk põletatakse raiutud mets ära ja rajatakse paareks aastaks põld) ja kütis (kesale seati puupalgid ning seejärel süüdati
annaabi.ee 
