,,Tulipunane vihmavari" Betti Alver Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed!
Betti Alver Kui kõrgel olid lauad ja laed, Kui lähedal oli päike, pane vihmavari pingile Kui lähedal taevas, ja tule tuppa sööma." Kui kaugel aed Kui kõrgel olid lauad ja laed, ma olin väike. Kui lähedal oli päike, Olin väike, Kui lähedal taevas, kuid ihkasin juba Kui kaugel aed rohkem kui nukku ja ma olin väike. nukutuba, rohkem, Ja kähku sain küllalt roast, kui pildivihku pihku, lippasin toast rohkem, kui linnukest käsi veel ukselingil pihku, täringuks tähte lävel kepsu ju löömas jalad
Kui lähedal oli päike, autorile Betti Alveri Kui lähedal taevas, Kui kaugel aed ma olin väike. kirjandusauhind. Olin väike, kuid ihkasin juba rohkem kui nukku ja nukutuba, rohkem, kui pildivihku pihku, Bernard Kangro Arbujad rohkem, kui linnukest pihku, täringuks tähte
Kujutab lapse silme läbi mõisaelu „Meri” ● Friedebert veetis kaks kuud Toompea vanglas, kus kirjutas proosaluuletuse "Meri" ● Rohked kujundid ● Riim ● Luuletus on igatsev, ● Minevikuvorm ● Meri - vabadus ● Tuul – vabadus, tuul viib kõik halva ära ● „Kaisuta, vaba ning vihane torm , kaisuta mind!“ – igatsus mere, vabaduse ja nooruse järgi ● Soov saada mere osaks Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuglevat viirese varju Ja nüüd ometi näen ma sind, oh ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju mõõtmatu meri! ning kaugel kõikuvat üksikut purje. Kui avar, kui suur, kuis helendad Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda sa! kui magava hiiglase raudrüüs rinda Kuis vabadust hoovab sust vastu
( Tallinna) internaatkoolis. Luuletaja ema, Natalja Lotareva veetis koos Igoriga suved Eesti suurepärasel kuurordil Gungerburg. Esimest korda külastas luuletaja Toila mereranda, mis asus Estlandi provintsis kirdeosas 1912. aastal. 1921 aasta novembris suri Toilas luuletaja ema. Sealsamas Toilas kohtus Severjanin oma tulevase abikaasaga. Tollel õhtul, puusepa tütar Felissa Kruut esines Eesti luuletaja Fridebert Tuglase luuletusega ,, Meri": Ju lapsena ihkasin merd ääretult mina. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuguvat viirese varju ja valu sees õõtsuvaid kajakakarju ning kaugel kõikuvat üksikut purje... Nõiutud noore lugeja talendiga, osalev tolles õhtus Severjanin läks teda õnnitlema, aga mõne aja pärast kohtasid Toila elanikud oma kaasmaalast Felissi Oru pargis tuntud luuletaja saatel. 21 detsembril 1921 aastal, Igor Lotarev ja Felissa Kruut abiellusid Tartu kirikus.
Ilmub teataja, kes teatab Oidipusele, et ta naine Iokaste on surnud. Iokaste poos end üles. Ilmselt naine mõistis, et tema abikaasa näol on tegemist ka ta pojaga. Oidipus sööstab lossi. Ta leiab eest oma surnud naise. Oidipus kiskus surnud naise rüült kuldsed preesid ning puuris nendega enda silmadesse hüüdes:"Ärgu nähku nüüdsest peale nad mu hingepiinu ning mu jälke roimi eal!Öö katku kõik, mis keeldud neile vaadata ja ärgu tundku noid ma, keda kord ihkasin!" Teataja mõistab, et Oidipus enese pool neetud on. Oidipus on sügavas masenduses. Ta nõuab, et teda maalt välja saadetaks. Ja neab neid, kes kord ta imikueas surmast päästsid. Ilmub Kreon.Oidipus esialgu kül arvab, et Kreon teda pilkama on tulnud. Kuid nii see ei ole.Oidipus tahab, et teda Kithaironi mäestikku viidaks. Ta tahab surra kohas, mille määrasid talle ta vanemad. Oidipus palub Kreonil enda juurde tuua oma kaks tütart.Lapsed nutavad
Ma ei luba et palun sul peatuda, Aga ma võin joosta koos sinuga. Kui sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata; Helista mulle... ja ma luban et ma olen hästi vaikne... Aga... Kui sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta... Tule mind kiirelt vaatama... võibolla ma ... VAJAN SIND ! Tulipunane vihmavari. Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi,
juukseid, nagu lill mulda, nagu taevas päikest, nagu talv lund, nagu suusad keppe, nagu kelk nööri, nagu rott saba, nagu telefon akut, nagu uks linki, nagu lamp pirni, nagu maja voolu, nagu meri kalu, nagu arvuti klaviatuuri. Ma igatsen sind nii nagu sa seda iialgi ei teeks. Sa ei saa mitte kunagi teadma seda,kui palju sa mulle tegelikult tähendasid, seda kui palju ma sind tegelikult armastasin, kui palju ma olin sinu nimel kõigeks valmis tegema, kui palju ma sind ihkasin, kui palju ma sind vajasin, kui palju sa mind muutsid, kui palju sa mulle meeldisid, sest sind ei huvita see enam, ja käiies sinuga ei tulnud ma isegi sellepeale, et Sinuga sellest rääkida. Alles hiljem avastatakse selline asi. Siis kui see väga oluline tükk sinust on puudu, alles siis sa avastad, kui palju sa teda tegelikult vajad, ja meeldigu see sulle nüüd või mitte, Sa tead et sa ei saa teda enam kunagi tagasi. Olgugi et mõistus
Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest." Üks naine, kes oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: ,,Teadsin, et olen surnud või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud tavaline valgus, vaid pigem teise seisundisse siirduv energia. Tunneli lõpus oli mingisugune helendus ja selle nimel loobusin oma elunatukese eest võitlemast. Olles jõudnud valgusallikani, avastasin, et näen sedagi, mis asub kaugemal. Mul ei jätku lihtsalt sõnu, kirjeldamaks seda, mida nägin ja kogesin. See oli lõputu maailm, tulvil rahu, armastust, energiat ja ilu."
Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest." Üks naine, kes oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: ,,Teadsin, et olen surnud või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud tavaline valgus, vaid pigem teise seisundisse siirduv energia. Tunneli lõpus oli mingisugune helendus ja selle nimel loobusin oma elunatukese eest võitlemast. Olles jõudnud valgusallikani, avastasin, et näen sedagi, mis asub kaugemal. Mul ei jätku lihtsalt sõnu, kirjeldamaks seda, mida nägin ja kogesin. See oli lõputu maailm, tulvil rahu, armastust, energiat ja ilu."
Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest.“ Üks naine, kes oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: „Teadsin, et olen surnud või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud tavaline valgus, vaid pigem teise seisundisse siirduv energia. Tunneli lõpus oli mingisugune helendus ja selle nimel loobusin oma elunatukese eest võitlemast. Olles jõudnud valgusallikani, avastasin, et näen sedagi, mis asub kaugemal. Mul ei jätku lihtsalt sõnu, kirjeldamaks seda, mida nägin ja kogesin. See oli lõputu maailm, tulvil rahu, armastust, energiat ja ilu.“
annaabi.ee 
