tagasi. 4.Maneristlikud teosed on magusate värvitoonidega, ilutsevad, keerukad, kirjeldavad. Agnolo Bronzino pilt "Armastuse allegooria" ehk "Allegooria Venuse ja Cupidoga" kirjeldab magusa maneerlikkusega verepilastuslikku kirge Venuse ja tema poja Cupido vahel. Venuse abikaasa, vihase pilguga Vulcanus jääb kõrvaltegelaseks, kelle muskliline käsivars ei suuda peatada armastajate külgetõmmet ega nende ihalevat suudlust. Hirmuäratavalt ei mõju ka õudusest karjuv deemonlik kuju Cupido tiibade varjus. Teatraalsust lisavad mitmed sümbolid. Nool Venuse käes tähendab südame läbistamist armastusega. Roos on tundelise armastuse sümbol. Mesikärg tüdruku käes näitab armastuse magusust. Tuvi, nii Venuse kui Cupido tunnusmärk , märgib ilmalikku iha. Õun vihjab õnnejoovastusele ja seksuaalsusele. Vastukaaluks kirgastele värvitoonidele ja ilutsevatele poosidele, jäävad silma maas lebavad
Samuti on valguse ja varju, läheduse ja kauguse järsk vastandamine ning igasuguse harmoonia puudumine liigutustes ja poosides maalile ainult plussiks. Agnolo Bronzino pilt "Armastuse allegooria" ehk "Allegooria Venuse ja Cupidoga" kirjeldab magusa maneerlikkusega verepilastuslikku kirge Venuse ja tema poja Cupido vahel. Venuse abikaasa, vihase pilguga Vulcanus jääb kõrvaltegelaseks, kelle muskliline käsivars ei suuda peatada armastajate külgetõmmet ega nende ihalevat suudlust. Hirmuäratavalt ei mõju ka õudusest karjuv deemonlik kuju Cupido tiibade varjus. Teatraalsust lisavad mitmed sümbolid. Nool Venuse käes tähendab südame läbistamist armastusega, nool kusjuures on poja eest varjatud. Roos on tundelise armastuse sümbol. Mesikärg tüdruku käes näitab armastuse magusust (tüdruku käed on vahetuses nii, et ta pakub tegelikult pahema ,,halva" käega mett ja parema ,,hea" käega looma)
oma võimu kasutades riietur Maret Kinksi ebamoraalsetele suhetele meelitanud". Siis ... siis on äkki kogu see tänane filmimine üks mõnitamine ja kättemaksuoperatsioon? Tahetakse minust naljanumbrit teha ... Ei usu, rahustab Mati ennast, kiri sai posti pandud alles neli-viis päeva tagasi. Helle läheneb Matile magusalt naeratades ja Mati juba arvabki nägevat tema pilgus t e a d l i k k u s t. Helle seab ta vuntse ja naise priskete sõrmede puudutuses on tõesti tunda nagu ihalevat salamõnu: teeme ta hästi korda, siis on pärast toredam vaadata, kuidas salakaebaja praeb! Ega kirja autorit kuigi raske ära mõistada peaks olema, sest keda peale Mati see ,,olukord filmigrupis" ikka häirida võiks. Ei oleks tohtinud kirjutada, mõtleb Mati, kuid nüüd on hilja. Kus mu aru sel ööl ometi oli? Jah, aga sel ööl ei olnudki tal aru, oli ainult pime viha ja valu... " Pildid
Kuid inimese siht peaks olema tunnetada tde. Kunsti sellest seisukohast hinnates tuleb telda, et kunst ei vii mitte te poole, vaid test kaugemale ning on seega inimese tunnetusliku sihi saavutamisele pigem takistuseks. Kujutades jljendatavaid asju kaunitena ahvatleb kunst inimest pidama niliku jljendust telisuseks. Siit Platoni tuntud tlus, et palju ekslikku on knelenud poeedid ja neile ei ole kohta hveliselt korraldatud riigis. Eetilisest aspektist mjutab kunst eelkige inimese ihalevat, afektiivset poolt. Kunsti puhul pidasid kreeklased eelkige silmas draamakunsti. See kujutas kangelase saatuse dramaatilisi prdeid, mida jlgides oli inimene haaratud kaastundest kangelase vastu, elades nii oma hinges lbi neid samu hirme, kurbusi jt. erutavaid lbielamisi, mis tragdiakangelanegi. Ihaleva hingejao vooruseks on Platoni jrgi aga mdukus. Kunst toimib seega voorusele vastupidiselt: phjustab hingeliste lbielamiste paisutamist, selle asemel et
Mõistusliku hingejao arete seisnes, nagu nägime, selles, et temasse kätketud eeldused ja püüdlused saaksid täielikult välja arendatud. Söaka hingejao arete selles, et tema loomulaad saaks mõistusliku hingejao juhtimisel täielikult välja arendatud. Seda loogikat jätkates peaks ihaleva hingejao arete seisnema selles, et ihad saaksid mõistusliku hingejao juhatusel täielikult välja arendatud. Kuid siin antud loogika enam ei kehti. Nimelt käsitles Platon ihalevat hingejagu mõistusliku hingejao vastandina, mis sellisena ei lase end üldse mõistuse poolt juhtida. Ihade loomus on mõistusetult püüelda kõike ihaldatavat ja mitte kunagi kättesaaduga rahulduda. Seetõttu tuli ihasid eudaimonia huvides mitte välja arendada, vaid vastupidi – neid tuli piirata. Nii võib ühelt poolt ütelda, et ihaleval hingejaol ei olegi oma arete`t, loomutäiust, sest ihaluste täideviidus ei kujutaks endast mitte inimese iseloomu täiuslikkust, vaid pahelisust
Kunsti sellest seisukohast hinnates tuli tunnistada, et kunst ei vii mitte tõe poole, vaid tõest kaugemale, ning on seega inimese tunnetusliku sihi saavutamisele pigem takistuseks. Kujutades jäljendatavaid asju kaunitena ahvatleb kunst inimest pidama näiliku jäljendust tõelisuseks. Siit Platoni tuntud ütlus, et palju ekslikku on kõnelenud poeedid ja neile ei ole kohta hüveliselt korraldatud riigis. Eetilisest aspektist mõjutab kunst eelkõige inimese ihalevat, afektiivset poolt. Kunsti puhul pidasid kreeklased eelkõige silmas draamakunsti. See kujutas kangelase saatuse dramaatilisi pöördeid, mida jälgides oli inimene haaratud kaastundest kangelase vastu, elades nii oma hinges läbi neid samu hirme, kurbusi jt. erutavaid läbielamisi, mis tragöödiakangelanegi. Ihaleva hingejao vooruseks oli Platoni järgi aga mõõdukus. Kunst toimib seega voorusele vastupidiselt – põhjustab hingeliste
annaabi.ee 
