Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust (0)

Igatsen maale, kus on rahu ja vaikust
Muinasjuttuedes valitseb kuningriikides igavene rahu, õnn ja vaikus . Sellisest elust unistavad ilmselt kõik maailma inimesed, kuid taoline unistus jääbki raamatu kaante vahele. Reaalses maailmas on igapäevaelu kõrval sõjad, poliitilised pinged, terrori- ja küberrünnakud, varastamised, tapmised, petmine , valetamine. Võib ju mõelda, et kui end nende muredega ei vaeva, siis pääseme neist, kuid tegelikult on nad kogu aeg ja igal pool. Nende segaduste ja raskuste keskel igatsevad kõik maale, kus on rahu ja vaikus.
Eesti on mulle kallis maa, minu kodumaa, ja seepärast pean siin elamist oluliseks. Siin on ilus ja eriti meeldib mulle mu maalähedane kodu. Pean vaikseks ümbritsevat metsa ja rahustavaks vaid kilomeetri kaugusel olevat merd. Kuid elada ei saa ilma, et oleks kursis uudistega. Enamasti on neis juttu pagulastest, terrorirünnakutest ja pingetest presidendi valimistel. Loomulikult pean seda teadma, et aktuaalselt toimuvaga kursis olla. Vahel aga mõtlen, et kas see on mulle tõesti vajalik? Riigijuhid üle kogu Maa püüavad lahendada erinevaid probleeme, kuid samal ajal tekitavad neid ka juurde. Nad peavad kõrvaldama ja ennetama murekohti, mis elanikke häirivad. Näiteks proovivad nad inimestele pakkuda erinevaid maksusoodustusi ja võimalusi saada riiklikku toetust. Kuid samas on poliitikuid , kes enne valimisi lubavad iga külje pealt paremat elu. Hiljem löövad läbi seaduse, mis muudab elu hoopis raskemaks ja väsitavamaks. Inimesed peavad sellega hakkama saama, sest eestlane on sellise loomuga, et kodumaalt äraminemine on kõige viimane väljapääs. Seni elavad nad kasvõi kannatustes, samas unistavad paremast .
Kuid kuidas saab üldse unistada rahulikul maal elamisest, kui pidevalt on kuskil hädad . Alles paar aastat tagasi oli suur paanika, sest mõnedes Aafrika osades levis Ebola. Hirm oli, sest haigus võis ka euroopasse jõuda, kuid tänaseks ei räägi sellest enam isegi meedia. Milleks siis eesti rahvast muretsema pandi, kui meid see ei puudutanud. Samas kaevavad Saksamaa poliitikud üksteisele auku , kuna neist sai alguse pagulaste toomine euroopasse. Sellest on juba kogu maailma häiritud, sest keegi ei suuda elada rahulikult omal maal, kui segab kartus, et äkki juhtub homme midagi. Äkki õhitakse homme pomm minu kodu juures. Ometi on see probleem, sest neil pagulastel on hoopis teine kultuur ja usk. Nende usus on lubatud tapmine, kristluses on see patt. Ja kui ühel päeval oleksid minu kodukülas pagulased, ei oskaks ma muud teha kui karta . Mul ei oleks rahust ja vaikusest enam mingit õnne. Muidugi on kõnealune mure suurem suurtes linnades. Seal on palju rahvast, kelle rahu säilitada on vaja ja seal on kuritegevust lihtsam teostada. Suurlinnades on nad teinud juba kohutavaid asju. Ja kuna see probleem on nüüdseks juba peaaegu üleilmne, pole ka maad, kuhu põgeneda, et leida rahu ja vaikust. Linnast saab ju põgeneda maale, kuid keegi ei tea, kui kaua need väiksed kohad vabadust nautida saavad. Keegi ei tea, kus on see maa, kus on rahu ja vaikus.
Arvan, et nautida tuleks iga viimset kui päeva, sest ükski hing ei tea kunagi, mis homme juhtuda võib. Nii kaua kui säilib positiivne mõtlemine, võib elada rahulikul maal. Praegu olen ma oma kodumaaga rahul, sest hetkel on siin peaaegu rahulik ja vaikne. Veel ei oska ma kuskile mujale igatseda. Kuid tulevikus võin ma igatseda maale, kus on rahu ja vaikus. Oleneb, kuidas elu edasi kulgeb. Ilmselt tahan ma siia, kodumaale, kunagi tagasi, sest kui kavatsen välismaale õppima minna, igatsen just Eestit. Ma olen kodust kinnihoidva loomuga. Just siin saan ma elada rahus ja vaikuses ja teha seda, mis mulle meeldib.
Katrin Kurvits
10. B klass