Mis maa see on Eestimaa ... mis maa see on? Hea küll, siin ei ole mägesid, metsa on palju nagu soidki ... külm on samuti. Aga jättes kõik selle kõrvale ja vaadates teisi asju kas mulle meeldib siin elada? Kas olen rahul sellega, kus olen või mis on mu võimalused, kas peaksin ka jälgima trendi ja hakkama mõtlema elust välismaa imelistel küngastel, kust ma võib-olla ei naasegi? Ja ausalt öeldes ega Eesti Vabariik mind vist väga igatseks ka, pole ma ju tema heaks midagi teinud. Ma ei tea, kui normaalne see on, kui sellise väikse riigi kohta on poliitskandaale igale aastaajale ja peaministri palk on üle 200 korra kõrgem lapsetoetusest. Keegi ei räägi aust, vaid rahast ja suurest vastutusest, kuigi mõlemast on ju puudus. Antakse kõik, et päästa juba ammu uppunud vrakke, ja hoitakse end tagasi kohtades, kus seda üldse teha ei tohiks lapsed.
on. Mina kaldun arvama, et kodu pole ainuüksi maja või korter, kodu muudavad koduks inimesed. Ma ei ütle, et üksi elamine oleks millegi poolest halvem kui kaaslasega elamine, kuid minu arvates on inimesed need, kes teevad majast või korterist kodu ja loovad hubasuse. Mulle ei meeldi üksi olla, kellegagi koos elades, kasvõi erinevates tubades viibides tekib teatud turvatunne, mida ma üksi elades igatseks. Mulle ei loe, kas see inimene on igal kodus koosviibitud hetkel minuga või mitte, mind rahuldab vaid teadmine, et see isik on olemas, muud ma ei tahagi - ta võib televiisorit vaadata ja mina vaikselt diivani nurgas oma armastusromaani lugeda. Mulle meeldib idee kodust, kus mul on keegi, kellega koos õhtuti televiisorit vaadata ja järjekordse vaimuka komöödia üle naerda ja näitlejate üle nalja visata, mulle meeldib mõte, et
ühel hetkel saabub ka Maarjamaale kauaoodatud materiaalne õndsus. Peamine, et kogu selle rahmeldamise käigus inimlikke väärtusi ei unustataks. Jättes kõrvale Eesti soovi areneda majanduslikus plaanis, on meie riigi suurimaks vooruseks peetav aspekt siinne kooliharidus. Loodusteaduste alal oleme maaimas esirinnas ning Eesti keskkoole kui ka kõrgkoole peetakse tugevateks ka väljaspool siinseid riigipiire. Mis sellest, et ehk igatseks Eestimaa koolilaps tihemini näha rahulolevat pilku oma vanemate silmis ja naeratavaid õpetajaid, kes mõistaksid, et õpilane tunneb igatsust end teostada ka muul viisil, kui tuimalt fakte õpikutest pähe tuupides. Kooliaja muredest hoolimata tundub, et see murepitser, mis täiskasvanud eestimaalasele ette on löödud, on tingitud elukooli muredest, mis on märksa sügavamad kui need, millega koolis kokku puututakse. Tänapäeva Eestis
Kinnisest suust tunned õiget ärimeest. Sõpus on sõpruse väärt. Üks käsi peseb teist. Kes esimese oina nii puhtaks niidab, selle tulevik on kindel.Gerli Tõnumaa Raamatu 8.1. Teised teosest Endla publiku naerureaktsioonid andsid aimu, et Vilde komöödia ei aegu. Pigem vastupidi: edukultusliku Vestmanite vahmiili ja boheemlasest Piibelehe maailmade põrkumine võiks just tänapäeval puudutavalt mõjuda. Igatseks sekka intelligentsemaid finesse, mis ka täiskasvanut kõnetavad. Teravusest, terasusest, selgusest jäi puudu kogu «Pisuhänna» esietendusel. Lavastus mõjus kui Ludvig Sanderi käsikiri. Lavale heideti patsahkam mõtteta ja sidemeta lauseid, kuhu Tiit Piibeleht kiiruga paar andekat vinjetti leheküljeservadele kritseldas. Enne aga, kui jõuti «Pisuhända» Piibelehe vääriliseks viimistleda, olig tolksti! käes Matilde ultimaatumi tähtaeg. http://www.postimees.ee/ 8.2
Inimest, kes on alati valmis kaasa minema kõige uuega. Tal pole traditsioone. Ta sättib ennast elama selle järgi, kuidas talle kasulikum on . Vurle pole Tammsaare meelest kuigi ustav. Nagu ma enne juba ütlesin, pean mina matsiks pigem tahumatut inimest maalt ja vurleks inimest linnast, aga ma ei arva, et vurle oleks hoolimatu, vähemalt mitte tänapäeval. Kui palju on üldse tänapäeval inimesi,kes ei igatseks paremat elu ? Ma arvan, et sellest ajast, kui Tammsaare oma matsist ja vurlest kõneles, on tänapäevaga võrreldes palju asju muutunud. Eks ikka saab tänapäeval ka öelda et näe kus mats ja näe kus vurle, aga tänapäeva inimesed on kõik harjunud elama mugavamat elu, isegi siis kui ta maal elab ja oma trsditsioonidest kinni peab. Tänapäeval on ka haridusel suur osatähtsus meie elul, ning see tagab ehk matslikuse kadumise. 9
Need olid vana ja auväärne Selek Bei, kes tegelikult paruni meetodeid heaks ei kiitnud ja salaja parunile vastu töötas, senor van der Tholen ja Mister Penny. Parun aga teadis kõike, mis toimub, teadis alati ka seda, kui keegi talle vastu töötas ja ta kavaldas selles osas ka Selek Beid ja teisi üle. Tal olid kõikjal käsilased, kes teda informeerisid. Aasta jooksul suutis Timm jätta parunile juba mulje nagu ta ei tahakski enam oma naeru tagasi ega igatseks seda enam. Ta tegi oma päritavate aktsiate peale tehingu Mister Penniga ja sai endale vastu ühe laevakompanii, mille omanikuks olemine ei sõltunud enam parun Tarukist. Siis sai ta ka veel ühe nukuteatri omanikuks. Parunil oli vahepeal tekkinud raskusi võiäris. Ta sai Timmilt hiilgava idee, hakata pakendama ja müüma hoopis margariini. Sellele soovitas Selek Bei panna Timmi nime. Selek Bei andis Timmile sulepea, kuspidi olema ajajooksul iseenesest kustuv tint sees
seda lugedes. Kuna mul on suhteliselt kõrge ego, siis olen kindel, et mina oleks küll selle esimese korraga ära vallutanud. Just tahtejõu ja põhimõtte pärast. 49) „Varajasel hommikutunnil, umbes kella viie paiku, ärkasime hirmuäratava rappumise peale.“ – Rappumine paistab olevad nagu äratuskell. Ega ma arvan et mina nii vara ilma mingi rappumiseta üles end ei suudakski ajada. 50) „Jaapani-Igatsus“ – Kes ei igatseks riiki, mis on talle hingelähedane olnud väga pikka aega. Usun et sellist inimest ei leiduks. *Mõnede lausete taha või ette oli pandud kolm punkti ’’…’’ see tähendas, et ma kirjutasin selle lause välja poolikult ehk lause jätkub raamatus tegelikult edasi.
suitsetamist maha jätta, vastupidiselt raamatu tekstile? Erand ju kinnitab reeglit. 39 Ikka olen nõus. Need, kes arvavad, et nad jätavad ise maha ja et nemad kontrollivad suitsetamist, mitte vastupidi, ei taha maha jätta. Tubakafirmad panustavad väga tugevasti sellesse, et inimesed näeksid suitsetamises harjumust, mitte sõltuvust. Kui inimene mõistab, et tema enam ei kontrolli kas ta näiteks homme suitsetab, vaid kui ta ei suitsetaks, oleks ta närviline, ebakindel ja igatseks sigarette, siis ta tahab ka maha jätta. Kuid esimese sammu astumine on raskeim osa mahajätmisest ja paljud seda astuda ei julge ja seisavad tekitatud fassaadi taha, väites, et nad ei taha maha jätta. See on umbes samasugune väide, kui ülekaaluline tahetakse trenni viia, kuid tal on hirm, sest ta on väljumas enda mugavustoonist ja ta ei lähe trenni ning ütleb, et ta on endaga rahul ja ei tahagi sale olla. See ei ole nii, ta lihtsalt kardab esimese sammu astumist. 9
annaabi.ee 
