aluseks kuulutamisega. Arvu ei vaadeldud abstraktse mõistena, vaid kui reaalsete asjade tõelise olemuse konkreetset kehastust . See tähendab sisuliselt kaht : ühelt poolt on kõik asjad tekkinud arvust ja teiselt poolt on asjad arvude koopiad. Eksisteerib kaks maailma, asjade- ja arvude maailm. Asjade maailm on muutlik, olles vaid arvude maailma koopia. Viimane teooria on tõenäoliselt huvi pakkunud Platonile, kes tuli hiljem välja mõttega täiuslikust ideedemaailmast ja varjudest koopaseinal, mis inimeste jaoks reaalset maailma kujutavad. Ühesõnaga — kogu maailm seisab arvulistes vahekordades. Igale arvule näiteks vastab konkreetne kujund. 1 tähistab punkti, 2 sirgjoont, 3 tasapinda, 4 ruumi või keha etc. Arvu ruut kujutab endast õigluse sümbolit - tegu on võrdsete tegurite korrutisega, mis sümboliseerib samaga sama tasumise põhimõtet (Salumaa, 1992).
Teine probleem: ideed on Platonil eeskujud (paradeigma), st. igal nähtusel peab olema idee. Kuid samas on ideed ka täiuslikud. Kas olemas on ka pori, räpasuse, mõrva jne ideed? Ideede tunnetamine. Ideedeteooria saab olla mõttekas vaid siis, kui ideed on kuidagi tunnetatavad. Ideid kogeda ei saa, kuid nad on mõeldavad. Seda müstilist seost seletab Platon oma hingeõpetuse kaudu: Himustav osa; Söakas osa; Mõistuslik osa. Hinge mõistuslik osa pärineb Platonil ideedemaailmast. Seega on filosofeerimine meeldetuletamine (anamnesis) ning ühtlasi surma poole püüdlemine -- siis ühineb mõistus taas ideedemaailmaga ning saabub mõisteline selgus. Ideede tunnetamist kirjeldab Platon kuulsa koopamüüdi abil, vt.Platon, Politeia. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdluse abil. Inimesed on nagu koopas. Aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür
Sai selleks ka oma sõbra Dioni kaudu Sürakuusal tolleaegse valitseja Dionysios II juures võimaluse, aga kukkus läbi. "Seadused", "Pidusöök". Arutas näilisuse ja tegelikkuse üle. Temalt pärineb kuulus koopavõrdluspilt, kus inimesed on seljaga koopaava poole ja näevad ainult varje koopaseinal ning arvavad neid reaalsuseks olevat. Väitis, et meeled annavad eksliku pildi. Päris maailm on ideedemaailm. Meie maailm on ainult peegeldus ideedemaailmast. Tema arvas, et maailma saab alati kaheks vastandiks jagada: (ilus-inetu, suur-väike jne). Ideed on igavesed, meeltega tajuv aga muutlik. Idee on üldine ja õige. Tõde on püsiv ja seisneb ideedes. Tark peab jõudma tõeliste olemusteni. Meeled seovad mitteolemuslikke asju. Ideedeõpetus pani aluse teaduse põhijoontele. Mõistus on inimese parim tööriist. Epistemoloogilised (teadmised) ja metafüüsilised (tõelised) küsimused põimuvad ratsionalismis
kõige oleva aluseks kuulutamisega. Arvu ei vaadeldud abstraktse mõistena, vaid kui reaalsete asjade tõelise olemuse konkreetset kehastust . See tähendab sisuliselt kaht : ühelt poolt on kõik asjad tekkinud arvust ja teiselt poolt on asjad arvude koopiad. Eksisteerib kaks maailma, asjade- ja arvude maailm. Asjade maailm on muutlik, olles vaid arvude maailma koopia. Viimane teooria on tõenäoliselt huvi pakkunud Platonile, kes tuli hiljem välja mõttega täiuslikust ideedemaailmast ja varjudest koopaseinal, mis inimeste jaoks reaalset maailma kujutavad. Ühesõnaga -- kogu maailm seisab arvulistes vahekordades. Igale arvule näiteks vastab konkreetne kujund. 1 tähistab punkti, 2 sirgjoont, 3 tasapinda, 4 ruumi või keha etc. Arvu ruut kujutab endast õigluse sümbolit - tegu on võrdsete tegurite korrutisega, mis sümboliseerib samaga sama tasumise põhimõtet. Kõige täiuslikumaks arvuks peeti
teisitisuse aspektist, millegi vahepealse ja vahendajana jagamatuse kaudu iseloomustatud ideedevaldkonna ja jagatavuse kaudu määratletud meeltega tajutava maailma vahel. Alles kosmose hinge valmistamise järel lõi demiourgos viimase sisse kosmose keha. Kuna hing on juhtiv alge, siis luuakse kõigepealt hing, ja seejärel hinge poolt valitsetav keha. Sellega algab järgnevalt kosmose mittekunagi lakkav elu. (36e) Kuna kosmose hing on osavõtus nii meeltega tajutavast maailmast kui ka ideedemaailmast suudab ta mõlemat tunnetada. Inimhinge struktuur; mikro- ja makrokosmos. Loonud kosmose hinge, valmistab demiourgos sellestsamast materjalist ka jumalate hinged. Jumalate mõiste on antud juhul rakendatud astronoomiliste nähtuste seletamise teenistusse – erinevad jumalad valitsevad erinevate teavakehade üle ja jälgivad, et need oma “seaduspärastelt” liikumistrajektooridelt kõrvale ei kalduks. Mis puutub aga surelike olendite loomisse, siis ei võta demiourgos seda tööd
end pidevalt harjutab ja õpetab, tõuseb ta hing ideemaailma. Selleks peab inimene head tegema headel eesmärkidel. Suurim idee, millega inimese hing võib kokku sulada, on headuse idee. Platoni arvates on headuse idee ideedemaailmas samaväärne mis meie maailmas on Päike. Ilma selleta maailm hääbuks. Ülim headus eksisteerib ainult ideedemaailmas, sest praegune maailm on muutuv, pole püsiv ega igavene. Ülimat headust saab tajuda ainult inimene, sest inimhinged on pärit ideedemaailmast. Keha on hinge vangla. Ihu tuleb kurnata, et hing päästa. Vaimne pool on primaarne, sest see on igavene. VOORUSTE EETIKA Kui tänapäeval on moraali põhimõteteks ,,õige", ,,vale" ja ,,kohustus", siis antiikajal oli kaks keskset mõistet moraalis : ,,pahe" ja ,,vooruslik". Aristoteles näitab piltidel näppu alla, sest kõigepealt tuleb aru saada maapealsest maailmast enne kui ideedemaailmasse jõuda (Platon näitab näppu üles)
sellele eeldusena esitatud tõesest väitest. Ta kinnitas, et meelte andmetel ja kogemustel põhinevad teadmised ei saavuta kunagi täielikku tõsikindlust, neis säilib paratamatult arvamuse moment. Seetõttu ei saa meelte andmed olla kinnituseks teaduse kõrgeimate tõdede kohta. Tõde määratles Aristoteles kui teadmiste vastavust tegelikkusele. Teaduse kõrgemaid printsiipe tabab mõistus vahetult. Need ei ole kaasasündinud teadmised, nagu Platonil hingega ideedemaailmast kaasa tulnud. Need on ainult teatud vaimsed potentsid, mis avanevad faktide tundmaõppimise najal. Väga olulist osa tõsikindlate teadmiste saamisel etendab loogika - üldine tuletamisteadus, mille Aristoteles ise peaaegu nullist lähtudes lõi. Aristotelese järgi iseloomustab igat teadusvaldkonda oma mõisteaparaat ja sõnavara + teatud valdkonnale eriomane deduktiivselt organiseeritud väidete hulk + loogiliselt tõeste üldiste väidete hulk, mis on ühised kõigi teaduste jaoks
annaabi.ee 
