Meelte kaudu saadakse Platoni järgi ainult arvamusi, mis on segased ja ebapuhtad, teadmiseni aga jõuab üksnes kontemplatiivne hing, mis pöördub füüsilisest maailmast ära. Ainult hingel saavad olla teadmised eidostest ehk ideedest ehk vormidest, mille ebatäiuslik jäljendus on nähtav maailm. Sellisel teadmisel on nii eetiline kui ka teaduslik tähtsus. Tänapäeva terminites saab Platoni õpetust teatud reservatsioonidega nimetada idealistlikuks ja ratsionalistlikuks. Seevastu Aristoteles tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks
Uusplatonismi tekkele eelnesid katsed ühendada kreeka, Idamaade ja juudi filosoofia (Philon) sugemeid ning pütagoreismi uuendamine. Neid kõiki iseloomustas tugev müstitsism ja tunglemine ülemaisusse. Uus-platonismi rajas Ammonios Sakkas, tuntuimad esindajad olid Porphyrios ja Proklos, kuid keskseks kujunes Plotinos. Uusplatonismis segunesid pütagoreistlikud, idamaised, müstitsistlikud ja Platoni filosoofia sugemed reaktsiooniliseks idealistlikuks süsteemiks, mida käsitati mõneti usundi asendajana. Selle õpetuse põihisisu on emanatsioonisüsteem: jumalikust ühtsusest tuleneb vaimne maailm, sellest ilmub hingeline ja hingelisest materiaalne maailm. Mateeria kui olematus ja ürgkurjus on olemasolu madalaim aste. Inimene peab kõlbelise puhastumise (katarsis) , askeesi ja hinge kehast vabastamise kaudu leidma tee materiaalsest maailmast tagasi ühtsusse. Hing ühineb jumalaga müstilise ühtesulamisena ekstaasis.
Meelte kaudu saadakse Platoni järgi ainult arvamusi, mis on segased ja ebapuhtad, teadmiseni aga jõuab üksnes kontemplatiivne hing, mis pöördub füüsilisest maailmast ära. Ainult hingel saavad olla teadmised eidostest ehk ideedest ehk vormidest, mille ebatäiuslik jäljendus on nähtav maailm. Sellisel teadmisel on nii eetiline kui ka teaduslik tähtsus. Tänapäeva terminites saab Platoni õpetust teatud reservatsioonidega nimetada idealistlikuks ja ratsionalistlikuks. Seevastu Aristoteles tähtsustas palju rohkem meelte rolli tunnetuses, mistõttu ta on lähedasem tänapäeva mõistes materialismile ja empirismile. Aristotelese meetod lõi eeldused hilisema teadusliku meetodi tekkele. Ka Aristoteles kirjutas algusaastatel dialooge, kuid nendest on säilinud üksnes katkendid. Aristotelese teosed, mida tänapäeval tuntakse, on traktaadivormis ning suuremalt jaolt ei olnud nad mõeldud avaldamiseks. Tõenäoliselt oli tegemist
uuele olemistasandile, otsusega. Otsuse läbi saab inimene ajaloo. Jumalik on see, et me võime sellele ajaloole anda pidevuse. Selle astme hingelise läbikukkumine on kahtlus. On olemas kolme liiki kahtlust. Sellest kolmekordsest meeleheitest ilmub Kiergekaardil kristlik eksistents. Kristlik eksistents rajaneb kõrgemal rahutuse vaimul. 3. Religioosne teadvus. Religioosne aste elus on elu usus. Usu mõistet ohustab kahesugune järgitegemine: Kui see muutub paljaks pinnapealseks vaimustuseks, idealistlikuks usuks. Toimub teoloogiline lühiühendus, inimlik iseolemine hävineb. Vana inimese, mina surmas sünnib uus inimene. Kõigis oma kirjutistes tegeleb S.Kiergekaard mõistetega: HÜPE ja HIRM (arenemiseks peab olema võimeline hirmu ületamiseks hüpet sooritama.) Nietzsche nõrk tervis, hülgab vanemate usu. Esilagsed eeskujud Schopenhauer ja Wagner. "Nõnda kõneles Zarathustra" - Zoroastrismiga seob Nietzschet üksnes päikese kummardamine. Nietzsche jutlustab Zarathustra
(kr k < ´väljapääsmatu olukord`) ehk loogilised kimbatused. Arutuskäik, mis viib ootamatute lahendusteni. Tuntuim neist vast “Achilleus ja kilpkonn” , kus Achilleus jookseb võidu kilpkonnaga, kuna aga kilpkonnale on antud edumaa, ei jõua talle Acilleus järele, isegi kui ta on kiirem. Järeldus: liikumist ei olegi tõepetuse kohaselt olemas. Olemine on paigalseisude summa. Samuti on eelsokraatik PYTHAGORAS, tuntud on temanimeline matemaatiline teoreem. Teda peetakse esimeseks idealistlikuks filosoofiks ja esimeseks termini filosoofia kasutajaks, kes ennast filosoofiks nimetas. SOFISTID (kr k < sophisma - `kaval järeldus, pettus`) ei ole ühtne 5 koolkond, neid filosoofe seob vastandumine eelnevasse filosoofiasse ja valitsevasse ühiskonna korda. Sofistid tegelesid peamiselt RETOORIKA arendamisega. Sofiste võib võrrelda tänapäeva
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 tingimustele, maa ja rahva suurusele tuleb korraldada ka ühiskonda ja riiki ehk üldine tahe ei ole lahus keskkonnas, vaid selle sisu varieerub vastavalt konkreetsele kontekstile. Seega võiks järeldada, et üldine tahe on konteksti-spetsiifiline ja ka ajas muutuv. Rousseau'st on inspiratsiooni saanud nii hilisemad rahvusliikumised, kui ka totalitaristlikud liikumised. Liialt idealistlikuks jäävat üldise tahte käsitlust võib rakendada väga erinevate eesmärkide teenistusse. Samas on Rousseau suureks panuks tugev individualismi kriitika ja tähelepanu juhtimine negatiivse vabadusega seotud probleemidele. Rousseau püüdis luua alust positiivse vabaduse saavutamiseks. Edmund Burke (1729-1797) Burke oli iirlane, kes 20lt asus elama Inglismaale. Kuigi ta naine ja ema olid katoliiklased, oli ta ise anglikaani kiriku liige. Tolle aja poliitikute kohta oli ta ka suhteliselt vaene
annaabi.ee 
