Valik on toimunud territoriaalsuse vähenemise suunas Muutused kehakujus, karvkatte värvuses jne Kiirem kasv ja suurem toodang Muutunud sigimistsükkel Hecki veis Hecki veis on veisetõug, mida peetakse tarva tagasiaretiseks. Nad lähtusid seisukohast, et tarva geenid on tema kodustatud järglastes alles, kuigi hajutatud, ning et need on võimalik eri tõugude ristamise ja kunstliku valiku abil uuesti kokku koguda. ristas Hellabrunnis ungari stepiveiseid, soti mägiveiseid, idafriisi veiseid, angeli veiseid, ukraina halle veiseid ja korsika veiseid, Camarque'i veiseid, hispaania võitlusveiseid ja teisi tõuge. Tulemuseks saadud loomade välimus oli suuresti sarnane ja väliselt nad tarvast peaaegu ei erinenud, olles üksnes pisut väiksemad. Kass Enamik teadlasi arvab, et kass kodustati alles peale seda kui inimene oli kodustanud juba koera, lamba, kitse ja põhjapõdra. üks teooria väidab, et kass oli esimene inimese poolt kodustatud loom ja
Kohalikke märasid paaritati orlovi traavli, anglo-araabia, täisverelise ratsahobuse, idapreisi jt. täkkudega, kes paraku ei muutnud kohalikku hobust sobivaks põllutööhobuseks. Sangaste krahv Fr. G. M. v. Berg hakkas kasutama Poolast ostetud norfolk-roadsteri täkku Hetman, kelle järglasi sai kasutada nii ratsasõiduks kui ka põllutöödeks ja raskuste veoks. Tori tõu loomise III perioodil 1908...1920kinnistati norfolk-roadsterite omadusi ja kasutati nende sugulastõugu idafriisi tõugu, mis aga ei teinud tori tõurühma paremaks. Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud kaose tõttu oli hobuste arv Eestis 1920. aastaks langenud 167,5 tuhandele. Seoses maareformiga kahekordistus 1920. aastate alguses talude arv keskmike ja väiketalude arvel. Seega oli antud sotsiaalne tellimus hobuste arvu tõusuks, eriti aga universaalse kasutustarbega tori tõu edasiarendamiseks. Maaeralduse põhimõte oli ühe perekonna ja kahe hobuse töönormi suuruses silmas
Lutz Heck oli sel ajal Berliini loomaaia direktor. 13 Nad lähtusid seisukohast, et tarva(Pilt 5) geenid on tema kodustatud järglastes alles, kuigi hajutatud, ning et need on võimalik eri tõugude ristamise ja kunstliku valiku abil uuesti kokku koguda. Tarva tagasiaretust toetas valitsus, sest see töö sobis natsionaalsotsialistliku propagandaga taasluua aaria rassi idülliline ajalugu. Heinz Heck ristas Hellabrunnis ungari stepiveiseid, soti mägiveiseid, idafriisi veiseid, angeli veiseid, ukraina halle veiseid ja korsika veiseid. Lutz Heck kasutas Berliinis aretuseks Camarque'i veiseid, hispaania võitlusveiseid ja teisi tõuge. Tulemuseks saadud loomade välimus oli suuresti sarnane ja väliselt nad tarvast peaaegu ei erinenud, olles üksnes pisut väiksemad. Hecki veise pullid on tüüpilist musta värvi, iseloomulike sarvede ja heleda triibuga piki seljaharja. Lehmad ja vasikad on kõrbjad
· . Kui on vaja luua uus tõug, siis valitakse 2 või enam lähtetõugu. · Valikul arvestatakse eesmärki, et lähtetõugude tunnused annaksid sobivat kombinatsiooni. · Silmas peetakse eeskätt kehaehitust ja jõudlusomadusi. Kui kahe tõu kombinatsioonist jääb midagi puudu, võetakse lisaks veel üks või kaks tõugu. · Nii kujunes tori tõug, kui kohaliku eesti hobuse märasid ristati norfolki (Hetman, tema isa ja vennad), anglonormanni, idafriisi ja postjee-bretooni täkkudega. · F2 järglaskonnast valitakse parimad ja nende vahel jätkatakse puhasaretuse suunas range valiku tingimustes. Aretustöö käigus võidakse kasutada veel teisi tõuge mõne tunnuse parandamiseks. 67. hübridseerimine veise- ja seakasvatuses · . Veis x seebu on kõige sagedam veisekasvatuses. · Seebu on immuunne vereparasiitide suhtes, mistõttu
ardenni tõugu sammuhobustega. Saadud ristandid olid halva söödakasutusega ja nõudlikud keskkonnatingimuste suhtes. Edasi parandati ristandeid orlovi traavli ja inglise täisverelise ratsahobuse tõuga. Hiljem norfolgi-roadsteri ja anglonormanni tõuga. Ristandite peamiseks parandajaks osutus Poolast imporditud norfolgi-roadsteri ja anglonormanni tõu ristandtäkk Hetman, keda loetakse tori tõu esiisaks. edasi parndati ristandeid veel postjee-bretooni, hannoveri ja idafriisi tõuga. Sellise keerulise uudikristamise tagajärjel saadigi tori hobusetõug. 67. Hübridiseerimine veise- ja seakasvatuses. Eriti rikas on veislaste sugukond. Enamlevinud on jaki ja seebu ristamine. Kõige ulatuslikumalt kasutatakse hübridiseerimisel seebut lõunapiirkondades. Seebut on kasutatud ka uute tõugude saamiseks ja seda tõugu nimetatakse seebulaadseks veiseks. See on aretatud punase stepiveise ja seebu hübridiseerimisel. USA-s on edukalt ristatud sarolee ja herefordi
Tõugude ajaloo teine periood kestis 19. sajandi alguseni. Selleks ajaks olid Euroopast pärinevad veised levinud kõikidesse maailmajagudesse. 17. sajandil toodi Hollandist pärinevat karja ka Eestisse. 19. sajandil oli Loode- Euroopa karjast põlvnev mustakirju kari levinud juba kogu maakeral ning Põhja- ja Kesk- Euroopas oli see kujunenud domineerivaks. 18. sajandil alustatud süstemaatilise aretustööga kujundati Hollandis hollandi- friisi tõug (nimetatakse veel hollandi mustakirju, idafriisi või friisi tõuks). 18. ja 19. sajandil oli veisetõugude ajaloos suur tähtsus Inglismaa tõugudel. Ülemaailmse kuulsuse omandasid : dzörsi,görnsi,äärsiri,sorthorni,herefordi ja aberdiin- anguse tõug. Keskajal ja hiljem, eriti aga 19. sajandil said ülemaailmselt tuntuks Sveitsis aretatud simmentali ja sviitsi tõug. Sviitsi tõugu nimetatakse Sveitsis ja paljudes teistes maades pruuniks tõuks. Juba kauges minevikus oli Euroopa kõikides riikides punaseid veiseid, kes
annaabi.ee 
