1958. a. keelas Austraalia valitsus kannibalismi ära, peale seda on haigestumiste arv järjest vähenenud, 90ndatel pole enam ühtegi haigusjuhtu leitud. CreutzfeldtJakobi haigus CreutzfeldtJakob disease (CJD) on esimene spongiformne entsefalopaatia, mida inimesel diagnoositi 1920ndatel. See on haruldane haigus, mis esineb enamasti sporaadiliselt (85% juhtudest), kuid on ka perekondlikud vormid (1015%). Alla 1% juhtudest on iatrogeensed, st nakatatud meditsiiniliste protseduuride vahendusel (nt ajuoperatsiooni riistade ja ajuelektroodide korduvkasutamine, ajukestade ja silma sarvkesta siirdamine või hüpofüüsihormoonide manustamine). Sümptomiteks on nõtrus, ataksia, müokloonia ja kooma. Iatrogeense CJD sümptomid sarnanevad klassikalise CJDga, kui nakatumine toimus neuraalselt, GerstmannSträusslerScheinkeri haigusega aga intramuskulaarse nakkuse puhul.
Sõltuvalt närvikahjustuse asukohast Horneri sündroomi tekkepõhjusi saab jagada 3 rühmaks (3): 1. Tsentraalsed (nt PICA (e tagumise alumise väikeajuarteri infarkt)) 2. Preganglionaarsed: Traumad, Mediastiinumi- ja kopsukasvajad, Demüeliniseerivad haigused (nt Sclerosis multiplex), Põletikud (nt meningiit), Lümfadenopaatiad, Neuroblastoom, Iatrogeensed põhjused (nt epiduraalanesteesia, kilpnäärme jt kaela operatsioonid). 3. Postganglionaarsed: Cluster-peavalu, migreen, Karotiidarteri dissektsioon, Karotiidarteri tromboos, Orbitasisesed tuumorid, Herpes zoster viirus. 4 KLIINILINE PILT Klassikaline Horneri sündroomi triaad – mioos, ptoos ja anhidroos – esineb suhteliselt harva
nende näol kuhjub lipofustsiin, mis on seedimatu materjal. Näide kaks: Omandatud kemikaalidest ja ravimitest põhjustatud lüsosomaalsed ladestushaigused, nagu müopaatia, mille puhul akumuleerub lüsosoomides liiga palju glükogeeni ja fosfolipiide. Näide kolm: Pärilikud lüsosomaalsed ladestushaigused e. tesaurismoosid, mille põhjus võib olla geenidefektis ja sealt edasi mingi lüsosomaalse ensüümi puuduses. Näide kolm: Omandatud kemikaalidest ja ravimitest põhjustatud (iatrogeensed) lüsosomaalsed ladestushaigused, nagu müopaatia, mille puhul akumuleerub lüsosoomides liiga palju glükogeeni ja fosfolipiide. Näide neli: Atrofeeruvates rakkudes lüsosomaalsed ensüümid ei seedi enam lipiide ja nende näol kuhjub lipofustsiin, mis on seedimatu materjal. Lüsosoomid on oma kuju ja suuruse poolest heterogeensed organellid. Ühes rakus on neid tüüpiliselt kuni paarsada. Neid on kerge identifitseerida tsütokeemiliselt, tuvastades neis
konvergentsiraskustes, laisa- või kõõrsilmsusena. Need hälbed on sagedased. On üldtuntud, et enamikul inimestest on üks silm on nägemisel domineeriv. Teada on veel teisigi tegureid. · Vananemisprotsess see haarab silmaläätse ning silmaliigutajad lihased. Tulemuseks on halvenenud akommodatsioon ja toitainete voog. Kõige sagedasemad vananemisega seotud nägemishäired on presbüoopia, glaukoom ja makuli degenereerumine. · Iatrogeensed probleemid üks sagedasemaid on silmade loomuliku fokuseerimisjõu vähenemine, mis on korrigeerivate läätsede kandmise tagajärg. Stress ja asend stress mõjutab tervet keha ning seda mitmel viisil. Silmad ei ole selles suhtes erandiks. Sagedasemaks stressiga seotud häireks on müoopia. Halb või ebaõige keha asend võib põhjustada silma väliste lihaste tasakaalu rikkumise ning viia näiteks astigmatismi tekkele. 3. SILMAD JA TELEVIISOR
- septumi deviatsioon, vasomotoorne riniit 24. Ninaverejooksu põhjused Lokaalsed: - ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonid - trauma ( võõrkeha, ninanokkimine, põrutused, murrud ) - pikaaegne intranasaalsete rohtude kasutamine - kokaiini jt. meelemürkide nuusutamine - krooniline nohu (ulatuslik septumi deviatsioon, erinevad riniidid ) - kasvajad ninas, paranasaalides, ninaneelus ( lamerakk-Ca, lümfoomid, hemangioomid, melanoomid, angiofibroomid ) - iatrogeensed põhjused ( operatsioonid, protseduurid, NG-sond, nasotrahheaalne intubatsioon ) Süsteemsed: - hüpertensioon, -kriisid; muu kardiovaskulaarne patoloogia - verd vedeldavate ravimite kasutamine - kroonilised maksahaigused ( alkohoolsed, mitte-alkohoolsed) - kroonilised neeruhaigused ( ureemilises faasis ) - lümfoproliferatiivsed haigused ( lümfoom, müeloom ) - hüübivushäired ( trombotsütopeenia, -paatia, vWt, hemofiilia, jt. faktordefitsiidid )
- septumi deviatsioon, vasomotoorne riniit 24. Ninaverejooksu põhjused Lokaalsed: - ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonid - trauma ( võõrkeha, ninanokkimine, põrutused, murrud ) - pikaaegne intranasaalsete rohtude kasutamine - kokaiini jt. meelemürkide nuusutamine - krooniline nohu (ulatuslik septumi deviatsioon, erinevad riniidid ) - kasvajad ninas, paranasaalides, ninaneelus ( lamerakk-Ca, lümfoomid, hemangioomid, melanoomid, angiofibroomid ) - iatrogeensed põhjused ( operatsioonid, protseduurid, NG-sond, nasotrahheaalne intubatsioon ) Süsteemsed: - hüpertensioon, -kriisid; muu kardiovaskulaarne patoloogia - verd vedeldavate ravimite kasutamine - kroonilised maksahaigused ( alkohoolsed, mitte-alkohoolsed) - kroonilised neeruhaigused ( ureemilises faasis ) - lümfoproliferatiivsed haigused ( lümfoom, müeloom ) - hüübivushäired ( trombotsütopeenia, -paatia, vWt, hemofiilia, jt. faktordefitsiidid )
Paranemise järel tuleb ravi jätkata paar nädalat. Kui depressioon seejärel ilmneb, tuleb mimetatud ravimit profülaktika mõttes tarvitada mitu aastat. Masendunud vanuri ravimisel peab arst tegema koostööd perega ja vanurit ümbritsevate inimestega, samuti sotsiaaltöötajaga. Enesetapumõtetega vanurid, aga ka kõik need vanurid, kelle diagnoosi ja ravi üldarst ei suuda määrata, tuleb suunata psühhiaatrilisele ravile. Iatrogenees Tänapäeva geriaatrias on iatrogeensed lisakahjustused muutunud märkimisväärseks probleemiks. Patsientide ja nende sugulaste arusaamad haigustest ja ravi efektiivsusest viivad korduvatele uuringute ja terapeudiliste katsetusteni. Diagnostika areng võimaldab meil järjest paremini diagnoosida haigusi, millele ei leidu spetsiifilist ravi ning mille olemuse väljaseletamisest ei ole patsiendi teovõime ja meeleolu tõstmise aspektist mingisugust kasu.
annaabi.ee 
