tuiksoont kinni, et mitte verest tühjaks joosta; lihatükid vedelevad igal pool ja inimesed libastuvad nendel, kui nad ründele lähevad; inimesed hoiavad kõhust kinni ja soolikad voolavad tasapisi üle käte maha". Need on mälestused, mille ta pani ilustamata kirja. Arvan, et sõjad on kõige jubedamad kogemused, mida inimesed läbi aegade tundnud on. Kuna sõjad algavad tänu mõjuvõimsatele diktaatoritele või muudele võimu kuritarvitavatele inimestele, siis tegelikult ei huvituta üldse, mis selle taga üldse olla võib. Võim on ohtlik ja võib kaasa tuua muutumatuid tagajärgi. Kui kuulutatakse sõda, siis peab ka see tulema. Tavaliselt üritatakse vallutada maid, mis on viljakad ning maavararikkad. Kuid kui sõda sellest üle käib, siis muutub maa tarbetuks. Sama on ka inimestega, kes sõjas hukkuvad või on kannatada saavad. Ei huvituta sellest, kes täna suri või kes täna haavata sai, vaid tulemus. Teen järelduse, et sõdu peetakse lihtsalt selleks, et
keel, kultuur ning seadusandlus. Riigi tugevust näitavad jällegi ka paljud muud aspektid nagu näiteks aktiivsus teiste riikidega suhtlemisel, riigisiseste asjade kontroll ning kindlasti ka aktiivne kodanikutegevus riigis. Kodanik peaks enam pühenduma ühiskonna arengu üle muretsemisele. Ometi on ainsaks aktiivsuse märgiks meie kodanikel: pass taskus. Enamik meie riigi kaasvõitlejatest on passiivseks muutunud: ei käida enam valimistel, ega üldse ei huvituta riigi toimimisest. Tuues paralleele Eesti ärkamisajaga - kas eksisteeriks praegusel kujul üldse meie riiki, kui ei oleks tollal olnud nii aktiivseid kodanikke nagu Hurt, Jannsen, Jakobson? Loodi seltse, nagu Vanemuine, hariti inimesi, tõsteti meie teadvust- riigi teke sõltus rahvast. Nüüd on iseseisev riik käes ja justkui polekski vaja enam midagi teha. Aga riik vajab elupidevat hoolt, kantseldamist, noomimist, tunnustust- riik on justkui laps.
on sisult tühi. · Mõrtsukat näevad abstraktselt mõtlejad vaid mõrtsukana. Inimesetundjale pakub huvi , miks on inimesest mõrtsukas saanud. Seejärel arvavad abstraktsed mõtlejad, et mõrtsuka õigustajad on samasugused. · Abstraktselt mõelda tähendaski muna müüjale näha vaid halba, ilma heata. Abstraktselt mõelda ongi näha mõrvaris seda, et ta on lihtsalt mõrvar. Ei nähta teisi omadusi, näiteks ilusat keha. Ei huvituta põhjustest, miks ta nii tegi. K O S T M I N E K Ü S I M U S E L E : M I S O N VA L G U S T U S ? Immanuel Kant Valgustus see on inimene väljub alaealisest seisundist. Alaealisuses on inimese enda süü, just see, et puudub julgus ise oma aruga mõelda. · Kaks põhilist takistust on laiskus ja argus. Lihtsalt nii on mugavam, et eestkostad otsustavad.
Kui inimene seda mõistaks, siis julgetaks olla ka aktiivsed ühiskonnaliikmed. Milleks muidu on meil selline ilus ütlus ,,kus viga näed laita, seal tule ja aita", see kehtib küll vaieldamatult igal tasandil. Kodanik peaks enam pühenduma ühiskonna arengu üle muretsemisele. Ometi on ainsaks aktiivsuse märgiks meie kodanikel: pass taskus. Enamik meie riigi kaasvõitlejatest on passiivseks muutunud: ei käida enam valimistel, ega üldse ei huvituta riigi toimimisest. Tuues paralleele Eesti ärkamisajaga - kas ekisteeriks praegusel kujul üldse meie riiki, kui ei oleks tollal olnud nii aktiivseid kodanikke nagu Hurt, Jannsen, Jakobson? Loodi seltse, nagu Vanemuine, hariti inimesi Cimze seminar, tõsteti meie teadvust- riigi teke sõltus rahvast. Nüüd on iseseisev riik käes ja justkui polekski vaja enam midagi teha. Aga riik vajab elupidevat hoolt, kantseldamist, noomimist, tunnustust- riik on justkui laps.
Ja teiseks on mind juba aastaid jahmatanud, et noored tulevad õppima ajakirjandust, aga ise ajakirjandust ei loe. Kas olete märganud sama, et tudengite teadmised on teinekord väga puudulikud ning nende lugemus jätab samuti soovida? Nende teadmised on valikulised. Kes on suur loodusesõber, jälgib Eesti ökoloogilist pilti, aga ei pruugi teada midagi Ester Tuiksoost või Villu Reiljanist. Üldist sotsiaalpoliitilist tausta tõesti minu meelest väga ei teata, sest sellest ei huvituta. Aga see probleem, et ise tahetakse kirjutada, kuid ei loeta, on küll totaalne - see puudutab üldisemat akadeemilist kultuuri, siin ei saa ainult noortele etteheiteid teha. Mäletan, et kui asusin kaheksakümnendate algul ülikoolis filoloogiat õppima, siis mõtlesin, et keskkoolis õppisin ju päris palju kirjandust. Ometi sain ülikoolis 90 protsenti targemaks. Nüüdisajal paistab hariduse andmises võimutsevat suund, et õppimine olgu kerge ja mänguline, et
"esteetiline hoiak" implitseerib ainult "huvitust", siis ei pea ma seda väljendit kunstiteose retsipiendi hoiaku iseloomustamisel kuigi õnnestunuks. Nõudes, et kunstiteost vaadeldaks huvitult, toetuvad esteetilised teooriad eelkõige Kantile, kes Otsustusvõime kriitikas (1790) vastandas huvituse praktilisele huvile, mille puhul asja tahetakse kasutada vahendina mingi eesmärgi (lõbu, kasu) saavutamiseks. Kunstiteose puhul tähendab huvitus seda, et hinnatakse asja esteetilisi omadusi ega huvituta sellest mingitel praktilistel kaalutlustel. Ent kui esteetilised omadused pole kunstiteostele obligatoorsed, siis ei saa kunstipraktikas olla ka nõuet, et kunstiteoste vastuvõtul tuleb keskenduda esteetilistele omadustele. Kaldun arvama, et see, mida kunstiteose retsipiendilt oodatakse, kui ta taipab, et teatud artefakt on omandanud kunstiteose staatuse, pole mitte huvitu vaatlemine või lihtsalt tähelepanu, vaid kunstiteose vastuvõtmine kunstiteosena
kiidetakse ja meelitatakse („Kui hangid meie kauba, siis erined massist!“) või hirmutatakse („Kui hangid meie kauba, siis sa ei erine massist/oled sama rumal kui ülejäänud, kes ei kasuta toodet!“). kui inimesel on võimalus olla teistest parem, ei saa ükskõikseks jääda. Samas võib muuta toote igapäevaseks: „Mõeldud igapäevaseks kasutuseks/selle kasutamine on lihtne/kõige tarbijasõbralikum jne“) – neid on vähem kui ekslusiivsusele rõhuvaid reklaame. Tavatarbijast ei huvituta, see ei huvita ka ajalehti – reklaam armastab rikkamaid, kes jõuaks toodet osta – need inimesed ei tahagi, et neid tavalistena koheldaks. Kui rikas ostab just seda toodet, saabki oma erilisust näidata. Reklaamides rõhutatakse individualismi, erilisust, ekslusiivsust. Hoopis harvem hakkab silma samastumisreklaame: „Sa pead ostma selle toote, sest kõigil juba on, ära erine jne“.
annaabi.ee 
