testivad lõhnu ja maitseid. Isastel on lõpulülid muutunud paaritumiselundeiks, millega sperma kantakse emase suguavasse.Esijalad: Mõeldud saagi haaramiseks. Eluea pikkus on enamikul väikestel liikidel aasta, suurtel liikidel kuni kolm aastat. Elupaik Nende värvus ei ole silmapaistev ja neid esineb kogu maailmas: kõrbetes, parasvöötmes, tundras, troopilistes vihmametsades, märgaladel ja mägedes kuni taimkatte ülapiirini. Harilikult esineb neid kuivades ja hõredavõitu paikades. Mitmed arvukaimad liigid on suutelised elama peaaegu igal pool, teistel on erikohastumused ning nad asustavad mäetippe, jõekaldaid, järvi või märgalasid. Osa tillukeste huntämbliklaste liike varjab end taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Suured huntämbliklased vajavad suuremaid varjupaiku ning ehitavad tavaliselt sügavaid urge, kus nad püsivalt elavad. Osa huntämbliklastest armastab soojust ja on aktiivne päeval
Parasiitseened elavad teiste organismide arvel, toitude nende kudedest. Samuti kahjustavad paljud seened elavaid puid (torikulised) või lagundavad tarbepuitu (majavamm). 12. SAMBLIKE ISELOOMUSTUS, EHITUS, PALJUNEMINE, KASVUTÜÜBID, TÄHTUSUS Samblikud on omapärased maismaaorganismid. Samblikud kasvavad sellistes kohtades, kus taimede jaoks on kasvutingimused ebasoodsad nagu nt kividel, aedadel, seintel, katustel, puudel. Samblikud kasvavad soojades, kuivades kohtades, kuid ka polaaraladel. Samblikud vajavad kasvamiseks puhast õhku, kuna nad saavad oma elutegevuseks vajaliku niiskuse ja toitained just õhust. Nende keha on tallus nagu vetikatelgi, kuid samblikel koosneb see seeneniitide põimikust, mille vahel on rohevetikad või sinikud (tsüanobakterid) eri organismid elavad samblikus vastastikku kasulikus kooselus ehk sümbioosis: vetikad (või sinikud) saavad seeneniitidelt
3. Ainevahetus sellega tegelevad peamiselt seede-, hingamis- ja erituselundid. Sigimine selle jaoks on sugunäärmed ja muu, abistav suguelundkond. Liikumine selle jaoks on peamiselt lihastest ja toesest koosnevad elundid, aga mõnel väiksemal ka näiteks ripsmed. Ärrituvus seda kannavad meeleelundid, närvid ja aju. 4. Taksonoomilised põhiühikud: Riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond, liik Näiteks: loomariik, lõugtundlased, ämblikulaadsed, ämblikulised, ämblikud, hiidämblikulised, hiidämblik 5. Seltsil lõpp lised, Sugukonnal lõpp -lased, -dae, perekonnal nimisõna ainsuses, liigil kaheosaline nimi (binoomen): perekonnanimi + liigitäiend. Reeglid on kirjas "Zooloogilise nomenklatuuri koodeksis". Koodeks on pädev vaid sugukonna, perekonna ja liigi tasemel. Igal taksonil üksainus kehtiv nimi, kas ladina keeles või ladinapärasel kujul. Nime kehtivuse otsustab prioriteet
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi. Näited: ainuraksed: amööb,
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putukaid (prussakad). On ka selliseid selgrootuid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Nemad on olulised orgaanilise aine ümbertöötlejad. Selle tulemusel moodustuvaid anorgaanilisi aineid saavad taimed uuesti kasutada. Sedasi toituvad paljud ussid (nt vihmauss), vähikesed, ämblikulaadsed (nt lestad), putukad ja nende vastsed. Suur osa neist loomadest elab mullas või veekogu põhjamudas. Pilt ja alltekst: Vahemere maades ja Põhja-Aafrikas elav püha-sõnnikumardikas veeretab toiduvaruks sõnnikust kerakesi. Nendesse munevad nad ka munad, et kooruvatel vastsetel oleks toidulaud kohe kaetud. Vana-Egiptuses peeti seda putukat pühaks loomaks. * Mis tähtsus on ökosüsteemis sõnnikutoidulistel mardikatel? Teadlastelt
23 4. Tulikas (Ranunculus) Tulikad kasvavad parasvöötmes Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid ka näiteks Uus-Meremaal. Kõik tulikaliigid on koduloomadele mürgised, seda näiteks ka küülikutele. Suures koguses tulikaid võib tappa isegi hobuse. Harilikult loomad väldivad tulikaid nende kibeda ja kõrvetava maitse tõttu, kuid olukorras, kus karjamaal kasvab tulikaid nii palju, et muud pole süüa, võib ette tulla mürgistusi. Taime kuivades mürk laguneb, nii et tulikaid sisaldav korralikult kuivanud hein on ohutu. Tulikate taimemahl põhjustab nahapõletikku, nii et ka inimesed peavad tulikaid käsitledes ettevaatlikud olema ja kindaid kasutama. Mürgisuse tõttu rahvameditsiin tulikaid ei kasuta. Sõna "sardooniline" ('kibe, põlastav') tuleb Sardiinias kasvava sardiinia tulika Ranunculus sardous järgi. Kui inimene seda sööb, tõmbub tema nägu grimassiks. [viide?]
Laasimer (1965) annab ilma rannikukooslusteta pindalaks 12 500 ha, ilmselt on see tänapäeval tunduvalt väiksem puudub karjatamine, põlengud on allasurutud, raiesmikud metsastatakse, sõjaväepolügone ja piiri(kontrolli)alasid enam endisel määral ei kasutata. Endised tuiskliivadega rannikualad on lõplikult kinnistatud (Hiiumaa, Pärnumaa). Elustik Roomajad ja kahepaiksed Kivisisalik (LK II kat.) on meil levila põhjapiiril olev metsastepija poolkõrbeliik. Levib meil kuivades, liivastes ja künklikes männikutes, nõmmedel. Kivisisaliku munad, mis munetakse 4-7cm sügavusele pinnasesse, vajavad loote arenguks soojust. Taimestikuvabad liivased alad soojenevad kiiremini ja seepärast on väiksed liivased lagendikud ja liivikud kivisisaliku sigimiseks hädavajalikud. Sõltuvalt suve temperatuurist kooruvad pojad juulis või augustis (Ernits, 1990). Kivisisalik on väikese liikumisraadiusega liik (kuni 30 m). Nõmmedel on ka rästikuid ja arusisalikke ning vaskusse.