avaldamist kuulutab ta Timo aga hulluks. Aleksander I ei näe oma vigu ega taha neid tunnistada. Teost lugedes jäi minu mõte peatuma teisitimõtlejate mahasurumise juures. Mõtlesin selle peale, kuidas koheldakse teisitimõtlejat tänapäevaühiskonnas ja kuidas suhtuti temasse siis. Tänapäeval on pigem oodatud see, et meie seas on teisitimõtlejaid ja neid, kes oma arvamuse kõva häälega välja ütlevad. Timo puhul selle ajastu kontekstis võib sellist avameelsust pidada kas ülimaks hulljulguseks või siis sootuks hulluseks, nagu seda tegi ka keiser.
Tegelikkus ja võimalikkus on kaks erinevat nähtust. Asjade olemasolu, mida tegelikult olemas pole, on võimalik. Voorused jagas Aristoteles vaimseteks ja tahtelisteks. Et inimese olemuse määrab mõistusehing, siis on tema õnnestavaim tegevus mõtlemine. Sellega seostuvad vaimsed voorused, nagu tarkus ja arukus. Eetilisi voorusi iseloomustab võime olla mõõdukas, valida äärmustevaheline kesktee. Ei tohi olla näiteks liiga julge, sest see läheb juba hulljulguseks. Ei peaks olema ka liiga arg, sest see võib viia igava eluni või lausa isoleerituseni. Samas võib samal ajal olla väga julge, kuid ka väga arukas. Ka sellised voorused tasakaalustavad teineteist. Liigne julgus võib panna tegema rumalaid tegusid, kuid olles arukas, osatakse vältida suuremaid ohte, mis võivad tekkida ning oma elu või kellegi heaolu ohtu seada. Tuleb saavutada kuldne kesktee vooruste vahel, sest liigne voorus võib muutuda paheks.
avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse.(4) Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena.(3) 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus Eduard oma naise Antonie Gronau`ga, kellega tal oli sammuti nii tõuse kui ka mõõnu. Kuid sellele vaatamata abiellusid nad 27. augustil 1891.(4) 1901.a hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904.a juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset
Nii õpis ta eesti kirjakeele ära. Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt "Kurjal teel". 1883. aastal sai ta ajalehe "Virulase" töötajaks. Elas Karjakülas vanemate juures. Keilas tutvus Eduard Vilde August Buschiga, kes oli hiljem tema raamatute kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga. 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Pärast seda asus Eduard Vilde töötama "Revalsche Zeitung"´isse. Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai "Zeitung für Stadt und Land"´i liikmeks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu, kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel
Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt "Kurjal teel". 1883. aastal sai ta ajalehe "Virulase" töötajaks. Elas Karjakülas vanemate juures. Keilas tutvus Eduard Vilde August Buschiga, kes oli hiljem tema raamatute kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga. 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Pärast seda asus Eduard Vilde töötama "Revalsche Zeitung"´isse. Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai "Zeitung für Stadt und Land"´i liikmeks. Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane, kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada Antonie onu juures. Berliinist saatis EV "Postimehele" "Berliini
Nii õpis ta eesti kirjakeele ära. Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt "Kurjal teel". 1883. aastal sai ta ajalehe "Virulase" töötajaks. Elas Karjakülas vanemate juures. Keilas tutvus Eduard Vilde August Buschiga, kes oli hiljem tema raamatute kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga.1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Pärast seda asus Eduard Vilde töötama "Revalsche Zeitung"´isse. Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai "Zeitung für Stadt und Land"´i liikmeks.Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu, kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel. Berliinis said nad elada
Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt "Kurjal teel". 1883. aastal sai ta ajalehe "Virulase" töötajaks. Elas Karjakülas vanemate juures. Keilas tutvus Eduard Vilde August Buschiga, kes oli hiljem tema raamatute kirjastaja. Samamoodi ka J. H. Vahtrikuga. 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Pärast seda asus Eduard Vilde töötama "Revalsche Zeitung"´isse. Seal töötas ta poolteist kuud ning siis kolis Riiga, kus ta sai "Zeitung für Stadt und Land"´i liikmeks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus ta Antonie Gronau`ga. Siis oli Antonie 21-aastane ilus neiu, kes töötas oma ema moeäris. Küllaltki varsti algas Eduardi ja Antonie vahel romaan ning nad põgenesid Berliini. See juhtus 1890. aasta sügisel
annaabi.ee 
