nii oli tuli kiire levima. Linnas oli kohustuslik hoida igas majas pang, mis oli vett täis ning ehitati ka tornid, mille otsast kontrolliti, et kuskil ei põle.Tavalised majad olid 2-3 korruselised. Esimesel korrusel asus töökoda, teisel olid eluruumid ja kolmandal korrusel oli panipaik või ladu. Korruste jaotus oli selline, sest paljud inimesed olid käsitöölised ning töötati ja elati ühes majas. Vaeste ja haigete eest hoolitseti hospidalides. Seal olid need inimesed, kes ei suutnud ise omale elatist teenida. Igapäevaselt tegeldi käsitöö ja põlluharimisega. Käsitöö eraldus põlluharimisest. Müra oli tänavatel kõva, majades töötasid käsitöölised, kes olid peamiselt mehed, kuid villatöötlemise ja kangakudumise alal töötas ka palju naisi. Käsitöölised kuulusid erialade järgi ametitesse ehk tsunftidesse. Tsunftid koondusid omakorda suurematesse organisatsioonitesse ehk gildidesse.
Riideid hoiti kirstus. Magama mindi siis, kui väljas läks pimedaks, kui külalised olid, siis polnud midagi imelikku, kui omad ja võõrad ühes voodis magasid. Söögikombed olid hoopis teistsugused kui tänapäeval, näiteks laualina kasutati vaid pidupäevadel, taldrikuid asendasid suured leivaviilud, söödi näppudega ja näppe ning suud pühiti laudlinasse, midagi imelikku polnud ka selles, kui nina sinna nuusati. Haigete ning vigaste eest hoolitseti hospidalides. Mustpeade maja 3 Elu linnas Linna südameks oli turuplats Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis oli vahe tohutult suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Raad ja raekoda Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad
aastal juubeliartiklis Georg Otsale:''Esiotsa võeti Sind koorilaulaks, aga dirigente häiris see, et Su hääl liiga välja kostis, ja ''karistuseks'', mille Sa muidugi olid ära teeninud, pandi Sind koori ette laulma. Aga kuna see ''häda'' oli parandamatu ja aastatega süvenev, kõrgendati karistusmäära veelgi ja otsus kõlas eluaeg soolot laulda.'' Esinemiste põhirepertuaariks kujunes nõukogude heliloojate estraadilooming ja rahvaviisid, lauldi sõjaväeosades ja hospidalides. Pärast sõda Georg Otsa õpingutee jätkus, kuid mitte enam Polütehnilises Instituudis, vaid Tallinna Muusikakoolis. Tema erialaõpetajaks sai rahvusvaheliselt tunnustatud laulja Tiit Kuusik. 7. novembril 1944. toimus esimene ooperietendus äsja vabastatud Tallinnas. ''Estonia'' teatri kollektiiv tõi lavale P. Tsaikovski ooperi ''Jevgeni Onegin'' Georg Ots laulis ooperikooris. Juhus tahtis, et sel ajaloolisel etendusel pääseks solistide hulka ka Georg Ots
Söögikombed olid hoopis teistsugused kui tänapäeval, näiteks laualina kasutati vaid pidupäevadel, taldrikuid asendasid suured leivaviilud, söödi näppudega ja näppe ning suud pühiti laudlinasse (Kõiv, Raudkivi 1996: 77,79). Igas linnas oli neidki, kes ise endaga toime ei tulnud, nagu kerjused, vaesed ja haiged. Linn pidi ka nende eest hoolt kandma. Eriti raskeks muutus olukord siis, kui linnas levis mõni nakkushaigus. Haigete eest hooolitseti hospidalides. Niisugused hoolekandeasutused elasid tavaliselt annetustest, kuid neil võis olla ka oma sissetulekuallikas, näiteks maavaldus (Kõiv, Raudkivi 1996: 77-78). Kaubandus ja käsitöö Rooma riigi lagunemine oli kaasa oli kaasa toonud kaubanduse allakäigu Vahemerel. Alles XI sajandil alanud ristisõjad Pühale maale andsid kaubandusele Vahemerl taas uue hoo. Kaubavahetuses Egiptuse, Süüria ja Väike-Aasiaga haarasid juhtpositsiooni enda kätte Itaalia
Vaestena käsitleti järgmisi inimesi. · Soovisid, aga ei saanud töötada (töövõimelised vaesunud isikud). Neile tuli pakkuda abi või tasulist tööd. · Suutsid, aga ei soovinud töötada (tegevusetud, jõudeelajad). Neid häbistati avalikult, et nad mõistaksid valitud tee ekslikust. · Ei suutnud töötada, sest olid liiga noored või vanad või haiged. Neid tuli hooldada spetsiaalsetes vaestemajades, hospidalides ja lastekodudes. Vaeslastele ja vaeste lastele oli soovitav õpetada mõnda (soovitatavalt kaubanduslikku) eriala, et nad saaksid täiskasvanutena iseseisvalt hakkama (Roosileht, lk 269-270). Nende jaoks, kes suutsid, aga ei soovinud tööd teha, hakkas välja kujunema inglise ühiskonnale iseloomulik ühiskondliku hoolekande vorm - abi ühiskondliku töö pakkumise kaudu. Alates 1597. aastast tuli valdades määrata kindlad isikud, vaeste
üksteise vastu ja nii oli tuli kiire levima. Linnas oli kohustuslik hoida igas majas pang, mis oli vett täis ning ehitati ka tornid, mille otsast kontrolliti, et kuskil ei põle. Tavalised majad olid 2-3 korruselised. Esimesel korrusel asus töökoda, teisel olid eluruumid ja kolmandal korrusel oli panipaik või ladu. Korruste jaotus oli selline, sest paljud inimesed olid käsitöölised ning töötati ja elati ühes majas. Vaeste ja haigete eest hoolitseti hospidalides. Seal olid need inimesed, kes ei suutnud ise omale elatist teenida. Igapäevaselt tegeldi käsitöö ja põlluharimisega. Käsitöö eraldus põlluharimisest. Müra oli tänavatel kõva, majades töötasid käsitöölised, kes olid peamiselt mehed, kuid villatöötlemise ja kangakudumise alal töötas ka palju naisi. Käsitöölised kuulusid erialade järgi ametitesse ehk tsunftidesse. Tsunftid koondusid omakorda suurematesse organisatsioonidesse ehk gildidesse
annaabi.ee 
