sajandil. All-linna hoonetele olid iseloomulikud kitsad tänavad ning piklikud kinnistud, millega hoiti kokku ümbritsetud territooriumi. 15. sajandiks sai all-linnast jõukas kaubalinn. Selleks ajaks olid püstitatud kõik keskaegse linna tähtsamad ehitised: kirikud, kloostrid, gildimajad, kaubaaidad, raekoda, linnamüür koos kaitsevallide ja väravaehitistega. See oli kaupmeeste ja käsitööliste linn, mille keskuseks oli raekojaplats. Seegid Haigete isoleerimiseks asutati hospidale ehk seeke. Seekide hoolealused olid vaesed inimesed linnast ja maalt, enamuses eestlased. Haigetega koos elasid kerjused, vigased, pimedad, kodutud ja vanadusnõdrad. Tallinna seeke külastas innaarst. Gildid Gildid olid kutseorganisatsioonid, mis kaitsesid oma liikmete huve, korraldasid seltsielu ja pakkusid toetust.Gildidel olid oma traditsioonid, millega tugevdati ühtekuuluvustunnet ja näidati teistele linnaelanikele oma staatust. Liivimaa linnades oli tähtsaim linna
Kuidas oli tähendab, et 1866.ja 1877 aastal korraldatud hoolekanne Eestis vastuvõetud vallaseadus ja 29. Kuidas tegelesid enne 13-sajandit? linnaseadus- iga vald ja linn pidid hoolekande kloostrid? Hõimu liikmed hoolitsesid üksteise ise oma vaeste eest hoolitsema Loodi kloostrite varjupaiku, seeke, eest ja erilist tähelepanu said vanad hospidale pidalitõbistele, vigastele. inimesed. Pereliikmed hoolitsesid 42. Mida tegi Joomarluse Vanimateks neist peetakse seeke vanade eest ja Tallinnas valitses ja Auta Elust Pääsemise Selts? ehk vaestemaju, kus inimesed said Seltsi eesmärgiks oli joodikute selline kord, et kes hoolitses tasuta toitu ja peavarju
läinud on ja värki. Kuna oli juba üsna pime, siis preester lahkus, sest tema elas teises diviisis. XXVII Järgmisel hommikul lahkus minategelane linnast ja läks rinde lähedale ühte linna. Teepeal sai minategelane autojuhiga tuttavaks ja nad rääkisid kuidas neil läheb ja mida nad sõjast arvavad jne jne jne. Kui nad sinna linna jõudsid, siis tõstsid nad kõik 4 autot haavatuid täis. Lõpuks tuli ka taganemis teade. Sel ööl aidati tühjendada väli hospidale. Tagasi kodulinna jõudes laadisid nad autole varustuse peale ja jäid sinna ööbima. Kõik mehed olid nii väsinud, et jäid märgade riietega magama. Järgmisel hommikul sõid nad hommikust ja pakkisid oma asjad kokku. XXVIII Linnast lahkudes sõitsid kõik üksteise järel. Lõpuks sattusid nad ühte suurde ummikusse, kus läks tükkaega seismisele. Minategelane vaatas kõik autod vihmasajus üle ja nägi, et üks auto
metsataimi. Nemad olid enda teadmised saanud sajandite jooksul põlvest-põlve pärandatud tarkustest. Keskajal laialt levinud haiguseks oli pidalitõbi, kelle jaoks rajati iga linna lähedale teatud hospidal. Tartus oli see Püha-Jüri leprosoorum. Pidalitõbi toodi Euroopasse mõngingate arvamuse järgi Lähis-Idast ristisõdijate poolt. Keskaegsete allikate järgi on teada, et selle ravimiseks kasutati rästikuliha ning väga rasvast sealiha. Pidalitõbiseid ning hospidale peeti annetuste varal üleval. Keskajal arvati, et pidalitõbi levib nakkusena ning kui pidalitõbised üritasid linna peal annetusi koguda, siis oli nende riiete peale kinnitatud kelluke, et inimesed neid kuulsid. Kui keegi annetas, siis käis see nii, et annetus pandi maha ja ise mindi eemale. Keskaegsetes linnades olid juba olemas ka apteegid. Teatud ravimisega tegelesid ka habemeajajad ning juuksurid, kes olid enamasti haavatohtrid ning samas ka hambaarstid (neid nimetati palbriteks)
dadele leevendust saama. Ja usk tegi imesid. Enamikule eestlastest olid taolised asjad ja elamused tollal siiski veel võõrastavad ja halvakspandavad. Mõelgem või sõnale sant, mis on eesti keelde tulnud ladina keelest: sankt = püha. Kirik suhtus halastuse ja hoolitsusega vigastesse ja viletsatesse, keda usuti taevariigile lähemal seisvat. Kirikukoguduste arvel peeti ülal seeke - hospidale ja vaestemaju. Eksistentsialistlikule muinasusundile oli säärane filantroopia võõras. Ametlike kirikuvõimude saamatust usutõdede levitamisel kompenseerisid osaliselt munga- ja nunnaordud, kes rajasid siin oma kloostreid, liikusid lihtrahva hulgas, abistades neid kõikvõimalike taudide ja muude hädade puhul. Eestis tegutsesid tsistertslaste, dominiiklaste, frantsisklaste ja augustiinlaste ordud. Kloostrid omandasid küll maavaldusi ning nöörisid oma
hulgaga (apostatorum et infidelium copiosa multitudine adiuncta) Saaremaale tunginud ja rüüs- tanud ning tapnud piirita. Samuti asusid nad ka Saaremaal piiskopi piiramisele Lihula lossis, pärast seda, kui nad olid uskmatute ning usust taganenute suure sõjaväe kokku kogunud (magno infidelium et apostatorum exercitu congregato). Ordu on ise või teiste kaudu mitu kirikut hävitanud, altareid röövinud, Kristuse ja Maarja pilte purustanud, hospidale põletanud ja hullemini toimetanud, kui teeksid uskmatud (ü. B. 586). Tunnistajate ülekuulamisel 1312. a. seletatakse, et mitmed Saaremaa noorkristlased on ,,Kannele" kirikus surmatud ja haavatud, piiskopi ees on vastristitud Haapsalus oma saadikute (Utnechat ja Phyledene) kaudu kaebust tõstnud ja paavsti ees oma foogtide (tähendab vist oma piiskopi foogtide) kaudu. Ordumeeste hulgas on olnud kurelasi, kel ristiusust muud ei ole olnud kui ristimine (Reg. 737, a. 1312). Riia
annaabi.ee 
