Teiseks autoriks valisin Jaanika Kabrali õlimaali ,,Harmoonia". Värv on peale kantud enamjaolt ühtlase kihina, rohkem värvi on kasutatud mägede maalimiseks. Kõige ühtlasemalt on värvi maali pinnale kantud veekogude ning taeva loomisel. Samuti nagu eelmine, jäi ka see maal silma oma rahuliku oleku suhtes. Maalilt võib välja lugeda, et on väga tuulevaikne ilm ning tundub nagu oleks kujutatud õhtut, kuid ei saa välistada, et tegemist on hommikuga. Pildi põhirõhk asetseb massiivsetel mägedel tagaplaanil. Esiplaanile jääb järv, ning järve eraldavad väikesed n.ö poolsaared, kus kasvavad kuused. Eespoole maalitud ka raagus puu, mis muudab pildi veelgi kaunimaks. Samuti on väga tähtis taevas paistev kuu/päike mis muudab pildi elavaks ning ilma selleta poleks maalil minujaoks väärtust. Värvitoone on nii tumedaid kui ka heledaid. Mägesid on kujutatud nii valge kui ka hallide toonidega. Taevas ja
rõõmutu lapseiga mõisniku poolt tagakuisatud vanemate vaeses kodus, heledamaid hetki pakkunud karjapõlv, haridustee katkemine majanduslike võimaluste puudumisel, iseenese ebapraktiline, kunstialane tuuletallamine, püüd isamaad teenida. Samuti on tundehell ja igatsuslik on ka Liivi armastusluuletus ,,Sa tulid", milles võib leida võrdlust ning stroofide kordust. Selles luuletuses võrdleb autor neidu päikesega, mida meie loeme kui elu asendamatuks osaks. Samuti võrreldakse veel hommikuga, mis kujutab endas millegi värske, selge, õrna ning kauni saabumist. Kristiina loeb oma luuletuse. Juhan Liivil kujunes vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liisa Goldinguga, kellele on suunatud ka mitmed tema armastusluuletused. Säilinud on ka üle saja Liivi kirja Liisa Goldingule. Peatume hetkeks tähendusrikkal luuletusel ,,Mu viimne laul", mis on pühendatud just Liisa Goldingule.
Teose sündmustik toimub kronoloogilises järjekorras. Teoses on peaagu kõik klassikalise narratiivi omadused: sissejuhatus, sõlmitus, pinge tõus, kõrgpunkt, pööre ja lõpp-pinge, ent lahendus on jäetud lahtiseks.Tegemist on üsna realistliku, ent vürtsitatud looga, millel on absurdne ja totter lõpp. Novelli jutustamistüüp on järgnev, jutustatakse toimunud loost, kuhu on sisse põimitud kahe tegelase meenutused möödunud ajast. Lugu algab ühe noorpaari üsna tavalise hommikuga nende kodus, ent juba novelli esimeses lauses edastab jutustaja lugejale, et sellel päeval leiavad aset negatiivsed ja tavatud sündmused. ,,Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul ---". Esialgne pisikeste äpardustega päeva algus hakkab üsna kiiresti arenema Kivirähkile omaste rõvedate lugudega, mida selles novellis jutustab meenutustena edasi loo kolmas tegelane, kellele esimesed kaks külla lähevad. Lugeja huvi ja pinge on saavutatud ja kestavad sealtmaalt loo lõpuni.
Eestlaste suhtlemisstiilid ja nende väljendumine suhtlemissituatsioonides Tavaliselt hakkab meie päev ,,tere hommikuga" ning lõppeb ,,head ööga". Nende kahe fraasi vahele mahub rohkem või vähem suhtlust erinevate inimestega erinevates olukordades. Milliseid suhtlusstiile inimesed kasutavad? Kas võib öelda, et eestlastele on omane mingi kindel suhtlemislaad? Üldiselt suhtlemise käigus edastatakse ka infot ja nii võiks siis suhtlemisstiili nimetada lihtsamalt informatsiooni edastamise laadiks. Kolm põhilist suhtlusstiili on: alistuv, agressiivne ja kehtestav.1 Alistuv stiil
Esmapilgul avanev narratiiv alustab küll tavapärase ,,hommikuse kohvikruusiga akna alla" astudes, kuid siiski koheselt ära märkides et ,,kurjakuulutavaid märke õhus oli juba hommikul", nimetades seda tõdemust tagantjärele tarkuseks. Ilmselgelt on see märge lisatud põnevuse tekitamiseks, looga kaasa kutsumiseks, et kõik ei ole tegelikult nii igav ja tavaline nagu alguses paistab. Narratiivi aineks on siin ilmselt elu ise, selline nagu ta kaasajal on. Päev algab tavapärase hommikuga misjärel esmapilgul tavapärased sündmused ja toimingud võtavad ootamatult tavapäratu, isegi lausa hirmuäratava pöörde ning omandavad esmapilgul lausa mõttetu katastroofiga kroonitud absurdse finaali. Sündmustik kisub viltu ja on pinges juba loo alguses, tavapärased toimingud ei taha kuidagi õnnestuda abielupaarist peategelaste Jaani ja Margiti hommikus. Kahtlemata on lugu täis pidevalt kuhjuvaid kurjakuulutavaid sümboleid (tugev vihm, karvarull külmkapis, katkine
hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut jõledust kirja panen. Kui aru koos hommikuga tagasi tuli – kui olin öise prassimisuima välja maganud –, valdas mind toimepandud kuriteo pärast pooleldi jälestus-, pooleldi kahetsustunne; aga see oli parimal juhul mingi nõrk ja ebakindel tunne, millest hing jäi puutumata. Sukeldusin taas prassinguisse ja uputasin peagi veinis igasuguse mälestuse sellest teost. Vahepeal kass aegamisi toibus. Kaotatud silma koobas pakkus, tõsi küll, hirmsat vaatepilti, aga loom ei paistnud enam valu kannatavat. Ta luusis endiselt majas
Kui Ahast äratama tuldi, et ta valvesse läheks nägi ta kuidas oli kinni võetud üks talunik. Olles valgetõkkel mõtles Ahas ainult sellest talunikust. Kuidas terve pere kohe punane on. Ise on väga jõukad eestlased aga venelaste pooldajad. Kui ta valgetõkkelt tagasi tuli oli mehe juures uus valvur. Kõik jäid magama isegi see valvur. Ahas aga piilus silmanurgast meest, kes üritas põgeneda. See õnnestuski tal sest Ahas ei proovinudki teda takistada. Algava uue hämara talvepäeva hommikuga jätkus pataljoni edasitung. Jätkati pooleli jäänud teed Pikasilla poole. Seal suurem lahing pihta hakkaski. Pikasilla juures lahingus olles langes koolikaaslane Miljan. Vahepeal läks Tääkeri arvates katki ka kuulipilduja aga kapten ütles et see kuumenes lihtsalt üle. Sinna tulid appi ka Kuperjanovi mehed ja partisanid. Ja üheskoos suudeti vaenlased põgenema sundida. Kui Pikasillal ennast sisse hakati sättima, taheti ka
Kui Ahast äratama tuldi, et ta valvesse läheks nägi ta kuidas oli kinni võetud üks talunik. Olles valgetõkkel mõtles Ahas ainult sellest talunikust. Kuidas terve pere kohe punane on. Ise on väga jõukad eestlased aga venelaste pooldajad. Kui ta valgetõkkelt tagasi tuli oli mehe juures uus valvur. Kõik jäid magama isegi see valvur. Ahas aga piilus silmanurgast meest, kes üritas põgeneda. See õnnestuski tal sest Ahas ei proovinudki teda takistada. Algava uue hämara talvepäeva hommikuga jätkus pataljoni edasitung. Jätkati pooleli jäänud teed Pikasilla poole. Seal suurem lahing pihta hakkaski. Pikasilla juures lahingus olles langes koolikaaslane Miljan. Vahepeal läks Tääkeri arvates katki ka kuulipilduja aga kapten ütles et see kuumenes lihtsalt üle. Sinna tulid appi ka Kuperjanovi mehed ja partisanid. Ja üheskoos suudeti vaenlased põgenema sundida. Kui Pikasillal ennast sisse hakati sättima, taheti ka
seletab kui eredust , p¨aikese mist. on algm¨argiks. t~ousul horisondi () ko- annab ametiposti hal. Pronkskiri laseb arvata, t¨ ahenduse . et tegu on siiski pilve, mitte See t¨ahendus on alates alles silmapiiriga. Kasutatud sega- Han ajastust. mini hommikuga . m¨argib kui s~odalase ¨lemust , algt¨ahendus on u / ¡ Kujutab manan~oud , siiski `k¨aes hoidma'. Templi £6 ¢millel on kaas peale pan- t¨ahendus on Han ja L~ouna- dud.
annaabi.ee 
