Kaisa Kamenik Hollywood on sünonüüm ameerika filmile. Sellega on tuttavad kõik ning ka enamik tavavaatajale kättesaadavatest ehk kinos ja televisioonis näidatavatest filmidest on just sealsete suurte filmikompaniide toodang. 20.sajandi filmi arengut enim mõjutanud ameerika filmitööstus on laias laastus jagatud mitmesse perioodi ning antud kirjatükk keskendub neist esimesele – klassikalisele Hollywoodile, mille perioodiliseks määratluseks võiks olla 1920- 1940-ndad. Vaadeldavast ajastust toon filmi näiteks John Fordi 1940.aasta filmi „Vihakobarad“, mille abil püüan illustreerida, kuidas tollane film kujutas USA sotsiaalset tegelikkust. 1910-ndate paiku hakkasid mitme filmikompaniid oma ärisid üles seadma Los Angelese lähedale – eelkõige soosis seda kliima. Dekaad hiljem domineeris see paik, Hollywood, maailma filmindust.1 1920-ndaid iseloomustab tummfilmide võidukäik.
satelliitsidemele. Inimkond õppis kosmosesse saatma satelliite, mis tiirlevad Maa ümber sama kiiresti kui Maa ise, jäädes planeedi suhtes koguaeg samale kohale. Televisioonis hakati kajastama kõiksugu erinevaid sündmusi, alustades John Kennedy ja Richard Nixoni teledebatist ja lõpetades erinevate spordi võistlustega. Jalgpalli võistluseid jälgisid erinevas maailmapaigus miljonid inimesed. Külma sõja ajal oli filmikunst väga heal tasemel, sellel ajal suudeti Hollywoodile konkurentsi pakkuda Rootsist, Itaaliast, Poolast ja Prantsusmaalt. Kõige märkimisväärsem on prantslasest rezisöör Alain Resnais, kelle looming oli isikupärane ja kriitiline. Hollywoodis oli sellel ajal kuulsaimaks filmi rezisööriks Alfred Hitchcock, kelle tuntuimateksks teosteks olid ,,Psyho" ja ,,Linnud". Muusika maailmas tekkis uus stiil, mille nimeks sai rock´n´roll. Selle muusika stiili valitsejaks oli Elvis Presley. Eredamatest tähdedest võib veel mainida Johnny Cashi ja
peale karjuvad, et sa väljuksid tagauksest, vihkan, kui mulle tutvustatakse tüüpe, kes nimetavad Luntisid ingliteks, vihkan liftis sõitmist, kui tahaksin olla värskes õhus, vihkan, kui mulle Brooksi juures pükse jalga passitakse... (lk 114-115) Holdeni isa, enne abiellumist katoliiklane, on aktsiaseltsi advokaat, ema pidevalt suitsetav erksa unega närviline naisterahvas. Vanem vend D.B. oli kirjanik, kes Holdeni meelest müüs ennast Hollywoodile maha. Holdenist kaks aastat noorem vend, tulipunaste juustega ja temast viiskümmend korda intelligentsem Allie suri 11-aastaselt leukeemiasse. Holdeni mäletamist mööda oli vend vasakukäeline, pesapallikinnas luuletusi täis kirjutatud ja kena ning naeruhimuline ega vihastanud kunagi kellegi peale. Kümnene õde Phoebe on Holdeni kirjelduse põhjal ometigi üks arukas inimene, kenake ja terane, rulluisutajalikult kõhn, punaste juustega, mis suvel lühikesed ja talvel kaunis pikad
tämbrikeele loomisel arvutiprogramme. Sellega tegelevad nn. spektraalmuusika loojad Gerard Grisey, Tristan Murail jt. George Gershwin 1898 nägi New Yorgis Venemaalt emigreerunud juudi peres ilmavalgust poisslaps Jacob Gershowitz, keda vanemad hakkasid kohe George'iks kutsuma. Lühikeseks jäänud loometee jooksul (Gerswhin elas vaid 38aastaseks) komponeeris ta palavikuliselt, kirjutades laule, klaveripalu, muusikale, filmimuusikat Hollywoodile ja näpuotsaga ka orkestriteoseid. "Porgy ja Bess" on Gershwini loomingu kõrgpunkt, helilooja lemmiklaps. Ooper valmis 1935. aastal, vaid paar aastat enne helilooja surma. DuBose Heywardi romaan "Porgy" oli Gerswhini tähelepanu köitnud juba kümmekond aastat varem. Ooperi loomist arutas ta korduvalt Heywardiga, kuid ei tihanud seda ikka käsile võtta, kartes, et ei saa hakkama. Kui asi konkreetseks muutus, uuris Gershwin hoolega
kõigile koju kätte, kasvas neist osasaajate hulk järsult. Sporti paisati rohkem raha ja sporditulemused põimiti üha enam propagandaga. Muusika, mood, film. Muusikamaailma vallutasid 1950 aastate keskel rock'n'roll ja selle kuningas Elvis Presley. Presley'le ei jäänud sugugi alla ka The Beatles. Marilyn Manroe. Noortemood muutus tollal sihilikult räpakaks, seda suunda viljeles biitlite peamine rivaal ansambel ,,The Rolling Stones". Filmikunstis oli kõnesolev ajajärk seni viimane, kus Hollywoodile veel mujalt maailmast tõsist konkurentsi pakuti. I. Bergman, F. Fellin, A. Wajdat uue laine esindajad. Viimaste looming oli südavalt isikupärane, just uue laine mõjul kinnistus seisukoht, et filmi autoriks on rezissöör. Tegelaste sisemaailma paremaks avamiseks kasutati mitmesuguseid uudseid tehnilisi võtteid. A. Hitchcock ,,Psycho" ja S. Kubrick ,,2001:Kosmoseodüsseia". Elizabeth Taylor.
(1928). Õige pea selgus, et nad ei saa kahekesi koos töötada kuna neil oli erinev nägemus, kuidas sellist filmi teha ning Flaherty lahkus. Etnograafilise mängufilmi ja hollywoodliku filmi vahele saab paralleele tõmmata. Van Dyke´le aga selline filmikäsitlus sobis ning ta tegi ridamisi veel sarnaseid filme. Tema üks kuulsamaid etnograafilisi mängufilme on "Eskimo", mis rääkis inupiat´ide hõimust. Lisaks etnograafilistele mängufilmidele tegi ka tavalisi Hollywoodile omaseid filme. Flaherty sattus järjekordselt tegema etnograafilist mängufilmi "Tabu"(1931) seekord F. W. Murnauga. Murnau oli Saksa filmitegija, kes oli emigreerunud Ameerikasse ning teinud seal ka mõned filmid. "Tabu" filmiti Prantsuse Polüneesias ja oli püstitatud osaliselt polüneesia kultuurile. Flaherty filmis ainult esimese stseeni ning varsti lahkus jällegi erimeelsuste tõttu. Murnau pidi filmi üksinda lõpuni tegema. Nädal enne
tämbrikeele loomisel arvutiprogramme. Sellega tegelevad nn. spektraalmuusika loojad Gerard Grisey, Tristan Murail jt. George Gershwin 1898 nägi New Yorgis Venemaalt emigreerunud juudi peres ilmavalgust poisslaps Jacob Gershowitz, keda vanemad hakkasid kohe George'iks kutsuma. Lühikeseks jäänud loometee jooksul (Gerswhin elas vaid 38aastaseks) komponeeris ta palavikuliselt, kirjutades laule, klaveripalu, muusikale, filmimuusikat Hollywoodile ja näpuotsaga ka orkestriteoseid. "Porgy ja Bess" on Gershwini loomingu kõrgpunkt, helilooja lemmiklaps. Ooper valmis 1935. aastal, vaid paar aastat enne helilooja surma. DuBose Heywardi romaan "Porgy" oli Gerswhini tähelepanu köitnud juba kümmekond aastat varem. Ooperi loomist arutas ta korduvalt Heywardiga, kuid ei tihanud seda ikka käsile võtta, kartes, et ei saa hakkama. Kui asi konkreetseks muutus, uuris Gershwin hoolega
annaabi.ee 
