Teenindusfilosoofia ehk teenindustarkus hõlmab endas vabadust, holistilist ehk tervikliku vaateviisi ja kindlasti isiklikku tunnustamist- nii alustab oma ettekannet Sirje Rekkor Tallinna ettevõtluspäeval Viru hotellis. Mis siis on klienditeeninduse head ja vead? Teenindushoiakul on kolm komponenti: emotsionaalne, kognitiivne ja käitumuslik. Lühidalt öeldes- tunnen, tean, teen: mis kokku moodustavad teenindusvalmiduse. Teenindusvalmidus ise tähendab elulaadi, olla võimeline teisi hästi teenindama. Sirje Rekkori arvates on aga
kogenud, teine aga vähese töökogemusega koolitaja. Koolituse grupis oli 14 inimest, mis koosnes Eesti erinevate koolide õpetajatest, kes olid erineva töökogemusega ja vanusega. Koolituse alguses pandi paika reeglid ja kokkulepped, millega kõik osalejad olid päri ja tuletati meelde, et koolitus on kõigile vabatahtlik. Kombineeritud oli koolituse esimene päev grupitöö ja miniloengutega, käsitleti professionaalset arengut, õpetaja tööd ja õppimist, holistilist õppimist ja isiksuse arengu teooriat ja palju muud. Teise päeva alguses tehti videoharjutust. Esialgu kulges koolitus ootuspäraselt, kuid teisel päeval kõik muutus. Üks osalejatest niheles, lahkus aeg-ajalt ruumist ja sahistas oma materjalidega samal ajal kui teised vaatasid videomaterjali. Hiljem väljendas üks kõrge tööstaaziga õpetaja oma arvamust, millest võis järeldada, et tema jaoks polnud see koolitus üldse mitte kasulik, sest tema ootused olid hoopis
üksmeelne, töö oli ilusti jaotatud ning paistis, et valitseb midagi niiöelda sünergilise meeskonnatöö laadset. Suhtumine ning kõnepruuk paistis küll olevat kliendile orienteeritud ning vesteldes ei olnud tunda pealesuruvat või valikuvabadusi kitsendavat kõnemaneeri, tundsin, et sain asjalikku nõu ning samas säilis mul täielik valikuvabadus. Võiks isegi öelda, et mingil määral oli klienditeenindajasse juurdunud terviklikku ehk niiöelda holistilist vaateviisi. Minusse suhtuti positiivselt ja sõbralikult, sellise mina olen ok ja tema ise ka on ok suhtumisega. Tundsin, et mind tunnustatakse kui klienti ning eelkõige antakse nõu ja abistatakse minu soovidest ja seisukohast lähtuvalt, kui oli vaba klienditeenindaja ja nägi, et ma oleks nagu valikuga või õige ramatu leidmisega kimpust tuldi ja pöörduti minu poole viisakalt, muidugi oli ka juhtumeid kus ma ei
eneseaktualiseerimisele. Õppimine ja õpetamine Õppimist on protsess, mis kestab kogu elu ega piirdu ainult klassiruumiga. Igaüks on nii õpetaja kui ka igavene õpilane. Õppimine on seotud kõigi inimlike vajadustega. See tähendab mitte ainult uute teadmiste omandamist, vaid ka individuaalse, pidevalt muutuva ettekujutuse omandamist enesest, oma tunnetest, käitumisest ja suhetest ümbritseva keskkonnaga ehk 7 holistilist reintegratsiooni. Humanistlik lähenemine õpetamisse, nn afektiivse õpetamise kontseptsioon peab oluliseks õpetamise mitteintellektuaalset külge: emotsioone, tundeid, huvisid, väärtusi, iseloomu. Humanistliku õpetamise eripäraks on: Vastutus oma identiteedi tundmaõppimise ja arendamise eest; Armastusevajaduse toetamine ja tunnustamine ning iseenda väärtuslikkuse tunnetamine; Õppejõud kui struktureeriv agent avatud õpperuumis;
(inimesed tastuvad erinevas tempos, tagasilangused n normaalsed), sotsiaalse toetuse pakkumine (motiveerivad treener, meditsiinitöötajad, pere, lähedased jt), vigastatud sportlaste kogemustest õppimine (kuidas teised sportlased on samalaadsetest vigastustest üle saanud). Soovitused paranemise kiirendamiseks: Sporditraumade ravi psühholoogilise aspekti rakendamine on näidanud, et paranemise kiirenemiseks sobib kasutada holistilist suunda, mis tähendab traditsioonilisele ravile psühholoogiavõtete lisamist. Esimeses faasis on hea keskenduda sellele, et aidata sportlasel vigastusega kaasneva emotsionaalse murranguga toime tulla. Peamine stressiallikas on ebakindlus, mis tekib kõigepealt siis, kui vigastus on veel diagnoosimata, ja seejärel diagnoosi tõttu, mida tuleb aidata sportlasel mõista. Teises faasis ehk taastus- ja paranemisfaasis tuleb keskenduda sportlase motivatsiooni hoidmisele ja
Usuvad hinnamehhanismi võimesse jagada ja paigutada ressursse ajaliselt mõistlikult. Nõustuvad kauge tuleviku planeerimisel ette tuleva määramatusega, seepärast soovitavad kasutada lühikest ajahorisonti jne. Viitavad sellele, et pessimistide soovitatud null- majanduskasv tekitab tööpuudust jms probleeme. Järeldused Keskkonnaökonomistide seas ei ole välja kujunenud ühist arusaama heast ja õigest metoodikast. Ökoloogiaökonomistid on rõhutanud vajadust arendada holistilist (terviklikku) distsipliini, mis integreeriks looduslikud ja majanduslikud paradigmad. Mõned neist teadlastest väidavad, et säästev areng nõuab sotsiaalsete väärtuste fundamentaalset muutmist, aga ka teaduslikku ümberorienteerumist. Teisel tiival ollakse arvamusel, et neoklassikalises metoodikas ei ole tarvis teha muudatusi. Rõhutatakse turu reguleerivat mõju ja arvamust, et tehniline progress lahendab keskkonnaga tekkivad probleemid
annaabi.ee 
