varbaga 4)ülejäänud kehaosad võimaldavad kiiret liikumist Hobuse eellaseks on ilmselt P-Am elanud rebasesuurune Eohippos. (60milj aastat tagasi), kes omakorda põlvneb 75 milj aastat tagasi elanud ja viiele varbale toetuvast condylarthist. 2. Hobusekasvatuse sõltuvus sotsiaal-majanduslikest faktoritest Eestis läbi aegade, EW 1919.a. maareformi mõju hobusekasvatusele, hobusekasvatus praeguses Eesti Vabariigis Tori Hobusekasvanduse I tegevusetapil (1856...1880) valitses kaks voolu. Ühed, kelle eestvedajaks oli A. T. Middendorff, pooldasid eesti hobuse parandamist välismaiste tõugudega. Teised, eeskätt talupojad, tõestasid katsete ja näidete varal, et eesti kohalikud hobused on vähenõudlikud, tugevad ja vastupidavad ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhasaretuse teel. Plaanitud katsed parandada eesti hobust soome, araabia ning hiljem ardenni ja norra hobuse abil ei andnud puhasaretusest paremaid tulemusi.
Domineerivaks värvuseks on raudjas, valgete märgistega peal ja jäsemetel. Iseloomult on tori hobune energiline, healoomuline, hea veotahtega ja kergesti õpetatav. Tori hobuste tähtsamad saavutused: kõrgushüpperekord on 2 meetrit (mära Helve), 1989.aastal NL absoluutne tsempion on mära Aroonia, NSVL-i rekord suhtelises veojõus kuulub täkule Laser veojõuga 126% oma kehamassist ning Eesti sammurekord kuulun täkule Aaker. Praegu on 900 hektaril Tori Hobusekasvanduse maal umbes 100 hobust, neist 35 mära, kellelt saadakse 10-20 varssa aastas. Tori põrgu- Toris paljandub devoni liivakivi. Jõe vasak kallas moodustab kalmistu kohal umbes 500m pikkuse, kohati üle kümne meetri kõrguse järsaku. Liivakivi alumises osas leidub kolmsada miljonit aastat tagasi elanud rüükalade luutükikesi ja primitiivsete taimede jäänuseid. Allikad uuristasid liivakivisse kõrge ja sügava koopa. Eelmise sajandi
Tori Põrgut pääseb uudistama kalmistu värava ees asuvatest treppidest. Koopasse sisse enam ei pääse. Lähedal tegutsevad Tori mõis, Tori muuseum (avatud 1934. aastal, Eesti esimene kihelkonnamuuseum), Sankton OÜ, Tori Matkakeskus OÜ (kanuumatkad, vibulaskmine, hobumatkad, toitlustus, majutus), Tori hobusekasvandus (asutatud 1856. aastal, Eesti esimene hobusekasvatus; grupiekskursioonid, ratsutamine, vankrisõit, hobumatkad). (Tori põrgu 2007; Tori hobusekasvanduse veebileht 2009a, 2009b) Toris asub Eesti sõjameeste mälestuskirik (Joonis 1). Kiriku seinale on kinnitatud mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Kirikut taastab MTÜ Tori Kiriku Taastajate Ühendus. (Tori kirik 2014) Joonis 1. Tori kirik (Foto autor: Susi, Oskar 2012) Tori Põrgu lähedal asub Mati karmini skulptuur "Püha Jüri võitlus lohega", mis on Eesti 8 esimene ratsamonument (Joonis 2)
4 1.2. Trakeeni tõug Eestis Eestisse on trakeeni hobuseid toodud 20. sajandi algul ja hiljem alates 1969. aastast. Eesti trakeenide populatsioon ongi peamiselt välja kujunenud 1960.- ndate aastate keskpaigast kuni 1985. aastani Venemaalt imporditud trakeeni tõugu märadest ja täkkudest ning nende järglastest. 05.08.1999. Eesti trakeenikasvatajad tulid Heimtali Hobusekasvanduse kutsel trakeeni haruseltsi moodustamiseks esmakordselt kokku Koosolijad otsustasid jätkata trakeeni tõugu hobuste puhasaretust ja korrastada dokumentatsioon selliselt, et see vastaks Saksa Trakeeni Liidu rahvusvahelistele nõuetele. 2004. aastal anti Eesti Hobusekasvatajate Seltsile (EHS) trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise ja tõudokumentide väljastamise õigus. Kuna Saksa Trakeeni Liit on trakeeni tõugu hobuste originaaltõuraamatu pidaja
intelligents, temperament ja tervis on sellised, nagu vajatakse klassikalise ratsaspordi aladel. Trakeeni hobune aretati 19. sajandil Saksamaal Ida-Preisi provintsis tarpanist põlvneva kohaliku hobuse baasil. Hobuse pea on kuiv, sirge profiiliga, selg sirge, liigesed ja kõõlused reljeefsed, värvustest on sagedasemad kõrb, mustjaskõrb ja must. Eestisse on trakeeni hobuseid toodud 20. sajandi algul ja hiljem alates 1969. aastast. Eesti trakeenikasvatajad tulid Heimtali Hobusekasvanduse kutsel trakeeni haruseltsi moodustamiseks esmakordselt kokku 05.08.1999. Koosolijad otsustasid jätkata trakeeni tõugu hobuste puhasaretust ja korrastada dokumentatsioon selliselt, et see vastaks Saksa Trakeeni Liidu rahvusvahelistele nõuetele. Juba üle 5 aasta on tehtud pingelist tööd oma trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu avamiseks Eestis. 2004. aastal anti Eesti Hobusekasvatajate Seltsile (EHS) trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise ja tõudokumentide väljastamise õigus.
Põhikomponentideks tori tõu aretamisel jäid kuni 1936. aastani norfolk-häkni ja kohalik eesti hobune. Liinide arvu suurendati 1937. aastal sissetoodud uute postjee-bretooni tõugu täkkudega. Saavutati uus universaalne hobusetõug, mis kinnitati aastal 1950. Domineerivaks värvuseks on raudjas, valgete märgistega peal ja jäsemetel. Iseloomult on tori hobune energiline, healoomuline, hea veotahtega ja kergesti õpetatav. Üldiselt võib Tori Hobusekasvanduse 150-aastast tegevust eraldada perioodidesse järgmiselt: · Eesti hobusetõu parandamise katsed aastail 1856-1880 · Loobumine eesti hobuse parandamisest ja üleminek kiirustüübiliste hobuste kasvatamisele aastail 1880-1908 . · Tori hobusetõu kujundamine aastail 1908-1920. · Universaaltüüpi põllumajandusliku hobuse puhasaretamine aastail 1920-1973. · Hannoveri tõugu täkkude kasutamine, et muuta tori hobune universaalsemaks.
annaabi.ee 
