võta need võtmed ja viruta kaevu, sadul on seljas ja rauad on haljad, teravad tangid too tööriistakuurist, valjaste vahel on raha ja ratsmed, koer lase ketist ja lind päästa puurist, turjale tõusma pead äkitsel katsel, põll võta eest ja põgene kodust, muidu ta sind võib tantseldes tappa, kuusikutukas näed kaheksat hobust, sõrmed pead suruma sügavalt lakka, võta seitsmes, kes heledalt hirnus, parema käega pead juhtima hobust, mine ta juurde ja talitse hirmu kiiresti kaugele eemale kodust. Kasutatud materjal http://handorunnel.comuv.com/ http://www.slideshare.net/
ja kaelas kandis rannarohust keed. Augustipäikse kõrvetades kuumalt siis lõpuks – lapse jumalagajätt... Ta käbiloomadele jutte vestis, nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid. Ja väike käeke virgalt liiva tõstis End koduvärav avas kindlas kaares või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid. ja vanker veeres mööda kallakut. Mull’ õeke järel’ heitis rõõmsalt naerdes Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus peotäie liiva, kuuma, kollakat. ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus Päev päeva järel – möödunud on aasta. ja vähesõnaliseks vaibus jutt. Ja homme olla võib kas kuul või gaas. Kuid loodan, ükskõik kuidas surm ka laastaks, sind näha ometi ma peatselt taas! Jaan Kross ●Sündis 1920
Enamus luuletusi on küll riimilised, kuid on ka vabavärsilisi luuetusi. Juhan Smuul kasutab väga palju epiteete ja isikustamist. Isikustamised nagu "lained uniselt pahisevad" ja "tuul küünistab merd nagu raspel" on Smuuli puhul tavalised. Ma arvan, et Smuuli luuletuste sõnum on inimesi mõtlema panna sõdade ja kõige selle juurde kuuluva üle. Minu arust on need luuletused sünged ja suure mõjuka sisuga. Näide: "Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus ja vähesõnaliseks vaibus jutt." Mulle isiklikult meeldib rõõmsam luule rohkem kui sünge, Juhan Smuulilik luule. Luuletaja stiil on küllaltki otsekohene ja selge. Ta räägib asjadest nii nagu päriselt on. Kõige huvitavam oli lugeda isamaalisi luuletusi, mis rääkisid sõjast või sõtta minekust. Need olid minu jaoks meeldejäävamad ja sõnumiga. Oli tunda meeleolu, mis käib sõdadega kaasas
õieti midagi ja oma lapsepõlvest sel ajal. Palju luuletusi on tal tehtud mere teemast ja meremeheks olemisest, n: raamatu pealkiri ,, Valus valgus " Mu noorim õde Mu noorim õde mängis liivakastis, kui kodust alustasin sõjateed. Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis ja kaelas kandis rannarohust keed. Ta käbiloomadele jutte vestis, nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid. Ja väike käeke virgalt liiva tõstis või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid. Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus ja vähesõnaliseks vaibus jutt. Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt ja kätes hoidsin kahte liivast kätt. Augustipäikse kõrvetades kuumalt siis lõpuks lapse jumalagajätt . . . End koduvärav avas kindlas kaares ja vanker veeres mööda kallakut. Mull` õeke järel` heitis rõõmsalt naerdes peotäie liiva, kuuma, kollakat. Päev päevajärel möödunud on aasta. Ja homme olla võiks kas kuul või gaas.
ideaalselt. Järjekordselt häirivad mind puuduvad kirjavahemärgid. Irooniline on see, et pealkirjaks on ,,Lembeluule", kuid ilmselt vanema generatsiooni inimesed saaksid luuletust lugedes kultuurisoki. LISA 4 Postmodernismile omaselt puudub luuletuses terviklik mõte, see on segu fantaasiast ja reaalsusest. Luuletus oli küll lühike, aga kuna ma fantaasiat ja ulmet väga ei naudi, siis oli mul raske seda mõttega lugeda. LISA 5 Väga segane ja eesmärgita luuletus. Mulle meeldis väljend ,,hirnus herneks", mida kasutatakse ka igapäevases kõnepruugis. Nagu iga luuletuse puhul, ei armasta Contra ka siin komasid/punkte kasutada. Luuletus on ilmselt kõige ehtsam näide kõikide postmodernistlike tunnusjoonte väljendamiseks. 19 LISA 1 Smiileersiq - Ma Palu andis su kääst (Smilers - Ma Palun Andeks Su Käest) Täämbä olõ veidü kurv
meeleheitlikult talle selga. Niiviisi kuristiku kohal rippudes haaras ta kella hirmsast kõikumisest sinna-tänna paisatuna vaskelukal kõrvakestest kinni, pigistas ta põlvede vahele, kannustas teda oma kandadega ja andis kogu oma jõu ning keharaskusega ta metsikule lennule hoogu juurde. Torn vappus, tema aga karjus ja kiristas hambaid, ta punased juuksed tõusid püsti, ta rind lõõtsus nagu sepalõõts, ta silm pildus leeke, kellakoletis aina hirnus ja hingeldas tema all. See polnud enam Jumalaema kiriku suur kell ega Quasimodo, vaid oli unenägu, tuulepööris, torm; ratsa kihutav heli; lendavale laudjale klammerdunud tont; kummaline kentaur, pooleldi inimene, pooleldi kell; mingi kole Astolfo elavast pronksist jubeda hipogreifi seljas. * See imelik olend pani oma juuresolekuga kogu katedraali kuidagi elama. Näis, nagu hoovaks temast mingit salapärast jõudu, vähemalt rahvas arvas seda oma suures ebausus, ja
üle ja jõudis luukideta aknani, mille poolkardinad olid aga hoolikalt ette tõmmatud. Ta astus kiviservale, nii et ta pilk ulatus üle kardinate. Lambivalgel nägi ta tumedasse mantlisse mässitud naist, kes istus järil kustuva tule ääres: ta oli toetanud küünarnukid viletsale lauale ja hoidis pead elevandiluu värvi valgete käte vahel. Ta nägu ei olnud näha, kuid sünge naeratus libises üle Athose huulte -- võimatu oli eksida, see oli just too, keda ta otsis. Sel hetkel hirnus üks hobune. Mileedi tõstis pea, nägi Athose kahvatut aknaruudu vastu surutud nägu ja karjatas. Saades aru, et ta oli ära tuntud, lükkas Athos käe ja põlvega akent, see andis ruutude purunedes järele. Ja otsekui kättemaksukummitus hüppas Athos tuppa. Mileedi jooksis ukse juurde ja avas selle -- lävel oli Athosest veel kahvatum ja ähvardavam d'Artagnan. Mileedi taganes karjatades. Arvates, et tal on ehk veel mõni võimalus põgenemiseks,
Magamist takistas siin ka veel üks teine põhjus. Härrade Slopasevi ja Voitinski lõbus elu võttis aina hoogu. Seltsimehelikust jutungist ja naerust sai sagedasti laul: Slopasev mõmises kui karu ja Voitinski piiksus linnukesena. Poisid tegid neil ukse taga kassikontserti: krahv mängis balalaikat, Vainukägu laulis ,,Võta nüüd Issandat", Hodkevits surus lõua vastu rinda ja mörises, Sikk tegi luuavarreotsaga kriiditatud põrandal trummipõrinat, Müller hirnus, teised karjusid kooris midagi vahele. See kõik oli võimalik sellepärast, et direktorit polnud õhtuti peaaegu kunagi kodu ja Ollino puudus väga sagedasti. Kord, kui Slopasev sellest mürast tüdines, tuli ta poisse vaigistama. Aga enne ukseavamist põgenesid kõik, laua äärde jäid ainult Indrek ja Elbe. ,,Kes siin karjus? Mis kisa see oli?" päris Slopasev. ,,Kus? Millal?" küsis Elbe üllatatult vastu. ,,Aga siinsamas, minu toa ukse taga," seletas Slopasev.
annaabi.ee 
