Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobuse sabajõhvidest. Erinevad nimetused pillile tekitavad tihti segadust, kuna talharpa ei ole kannel. Sõna "kannel" arvatakse olevat olnud eestikeelne keelpilli sünonüüm, mille rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpill automaatselt omandas. Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale. Hiiu kandle osad:keeled, kõlakast, poogen, roop, sadul, virbel. Eesti aladel levinud pillil on kas viiulit meenutav või nelinurkne kõlakast, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Keeli on kolm-neli, mis on keeratud kas hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele ning seda mängitakse vibutaolise poognaga. Hiiu kandle taoliste pillide ajalugu on pikk, ulatudes teadaolevalt 11. sajandisse. hiiu kandle taolise pilli
ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannelt mängitakse horisontaalses asendis, mängija alati istub. Mängimisel on mõlema käe sõrmed on võrdselt tähtsad. Väikseid sõrmi peaaegu ei kasutata, sest nad on teistega võrreldes suhteliselt nõrgad. Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui enamus klassiklisi pille, kuid tänu oma erilisele tämbrile, on ta erinevates pillikombinatsioonides siiski kosta
rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini.
EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus- ja maaehitusinstituut Metsakasvatuse osakond Lauri Kukerman VORMSI Uurimustöö Juhendaja Anton Kardakov Tartu 2013 Üldinfo Vormsi (varem ka Hiiurootsi saar, rootsi keeles Ormsö, saksa keeles Worms) on 93 km² suurune saar Läänemeres, Lääne maakonna territooriumil. Ta on suuruselt neljas saar Eestis. Vormsi saar moodustab põhilise osa Vormsi vallast. 15. oktoobri 2011 seisuga on Vormsi vallas registreeritud 415 elanikku. Statistikaameti andmetel oli 2011. aasta alguses vallas püsielanikke 241. Pindala: 93 km2 Rannajoone pikkus: 109 km Saare esmanimetamine: 1391. a (Vikipeedia 2013) Joonis 1
Kandle põhios a d e k s on kõlaka st ja sellel e tõm m atud ke el e d . Vane m at el kanneld el oli ainult 5 või 6 ke elt. S elle s s e liiki kuuluvad ka väikekann el d e k s ja setu labag a kanneld e k s kutsutud pillid. Uue m at el kanneld el võib ke elte arv ulatuda kuni pool e s aj ani. Kandlek e e l e d tõm m atak s e helis e m a sõr m e d e g a või plektroniga . Erand on hiiurootsi kannel , mida män gitak s e poog n a g a . Kannel on levinud ka soo ml a st e , karjalaste , marid e , udmurtide , lätlaste , lee dula st e ja ven ela st e hulga s. Esim e n e kirjalik tead e Eesti kandle kohta p ärine b 1579 . aasta st. Veljo Tormis e ärgitus el on Tallinna Klaverivabrik tootnud kuuek e e l s e i d väikekandl eid. Tallinna Klaverivabrik on tootnud ka krom a atilisi kandleid , kuid lõpetas tootmis e 1990nd at e algus e s .
poolsaarele sündinud külades elati juba ligemale 5000 aasta eest. Hiiumaa pole kunagi olnud ülemäära tihedalt asustatud. Ka 1228. aastal nimetas Saksa kuningas Heinrich VII Hiiumaad, tolleaegset Dageidat, inimtühjaks saareks (insula deserta). (Rohtmets, I. 2004. Kultuurolooline Eestimaa. Teekaaslane. Varrak, Tallinn, lk 7-24. ) 1254.a jagati saar Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel. 1563.a läks Hiiumaa Rootsi riigi alla ja 1710.a (Põhjasõjaga) Vene riigi alla. Hiiurootsi asustuse jäljed on saarel ilmsed veel 21.sajandi alguseski. 18. sajandil küüditati saare rootslased Katariina II (joonis 7.) käsul Lõuna-Ukrainasse ja aastal 1810 sundisid Ungern-Sternbergid neid lahkuma Vormsile ning Noarootsi poolsaarele. 1917.a okupeerisid saare Saksa väed, 1918 1940 oli iseseisvusaeg Eesti Vabariigis, siis NSVL okupatsioon ja taasiseseisvumine 1991.aastal. (Hiiumaa kodulehekülg, kättesaadav www.hiiumaa.ee, viimati külastatud 10.04.2009) Joonis 6
ühtlust. Kas meie saarte rootslased Uuemaalt ehk Norrlandist välja rännanud ja mil ajal, jääb esiotsa veel kindlalt otsustamata. Tingimata kuuluvad kõik meie saarte rootslased ühte rühma. Noarootsi omad on neist kõige rohkem eestistatud, ja sellepärast, et nad kõige rohkemani eestlastega kokku puutuvad. Vormsi ja kaugematel saartel tuntakse vähemini Eesti mõju. Vanasti nimetati Vormsi saart Hiiurootsi saareks, kuna nüüdsel ajal üleüldiselt saare nimetuseks rootslaste oma nime Vorms, Vormsi tarvitatakse. Oletatakse, et Vormsi saar asunikud Hiiu saarelt saanud ja sellepärast saart hakatud Hiiurootsiks hüüdma. Noarootsi nime andsid eestlased Haapsalu juures olevale poolsaarele, 19. aastasaja esimesel poolel veel pärissaarele, sellepärast, et elanikud nuga, pussi alati kaasas kandsid. Kaasaskantavate nugade pärast hakati saare elanikka noarootslasteks ja saart Noarootsiks kutsuma
annaabi.ee 
