leidu teda tihedamates asulates ja metsata laidudel. Esimesed viud saabuvad Eestisse talvereisilt juba veebruari lõpus või märtsi alguses. Aprillialgul hakkavad viud laineliselt üles- alla lendama,et märgistada territooriumi ning kärarikkalt paarilisi püüdma. Viule on omane kõrge ja pisut venitatud hüüd. Hiireviupesad on kogukad: kõrgust harilikult kolmveerand meetrit ja paksust pool meetrit. Pesa teevad hiireviud tavaliselt puukeskpaika, kuid pesi on ka ladvas ja alumistel okstel. Viud eelistavad puid mis pakuvad varju varakevadel: ( kuusk ja muus okaspuud, kased jne.) Viud munevad kõik aprillis. Olenevalt saagi rohkusest on pesas kas kolm-neli muna või kõigest üks-kaks. Hiireviu haudevältus on 33-35 päeva. Enamasti otsib hiireviu saaki avaratel rohuväljadel ja viljapõlduldel vahest ka metsas. Hiireviu sööb harilikult pisiimetajaid (hiired jne
ja rinnal ning kõhualusel võib olla tume pikitriibutus. Noorlinnu heledad suleääred on silmatorkavamad. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige tema laiade tiibade järgi ja valgelaiguliste ümarate tiibade järgi, mis on õhus liueldes lameda V kujuliselt tõstetud. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". TOITUMINE Hiireviud söövad paljusid erinevaid linde ja loomi, kuid põhiosa tema toidust moodustavad siiski hiirelaadsed närilised ja teised pisiimetajad: mutid, karihiired ja koguni jänesepojad. Hiireviu kasutab toiduks veel linnupoegi, roomajaid ja konni. Mõnikord, tavaliselt talvel, on hiireviu sunnitud sööma isegi raipeid. Hiireviu lauakombed ei ole just kiita - ta kugistab oma saagi alla ja hiljem oksendab naha, suled ning küünised välja, sest tema magu ei suuda neid seedida.
5. Levik ja arvukus Hiireviu elab peaaegu kogu Euroopas, vahest ka Aasias ja Põhja-Aafrikas. Põhjapoolsematest piirkondaadest lendab talveks lõuna poole, lõunapoolsemates piirkondades on paigallind. Hiireviu lendab septembris või oktoobris Eestist ära ja tuleb tagasi märtsi esimesel poolel. Kui kevad on soojem, võib hiireviu varem tagasi tulla. Kõige varem ta tagasi tulnud 3. märtsil. Soojadel talvedel ta ei lendagi ära, vaid jääb Eestisse talvituma. Hiireviud on hakanud üha rohkem Eestis talvituma. Hiireviu läbiränne toimub aprillis. Hiireviu viimaste aastate arvukus Eestis on ligi 5000-6000 lindu. 6. Looduskaitse Hiireviu on looduskaitse all, kuuludes kaitstavate liikide III kategooriasse. III kategooria alla kuuluvad liigid, mille arvukust ohustab nende elupaikade hävimine või rikkumine ning mille arvukus on ohtlikult vähenenud. 7. Huvitavat Maailma keeltes on hiireviu tuntud kui Buteo buteo (ladina), Common Buzzard
ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must. Viu jalgade ülaosa sulestik on helepruun, alumine, sulgedest vaba jookse ja varbad aga kollakad ning küüned mustad. Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb. Kuid ei maksa mõelda, et hiireviu vaid hiirtest toitub, ka väiksemad värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga"
Aasta linnud 2015- viud 1. Hiireviu on umbes ronga suurune üldtoonilt pruun röövlind. 2. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal. 3. Hiireviu on Eestis kaitsealune liik 4. Hiireviu on Eesti üks põhiliemaid röövlinde ja väga oluline hiirte arvukuse piiraja. Ronk Hiireviu Taliviu 1.Taliviu ehk karvasjalg-viu on Eesti üks küllaltki tavaline talikülaline. 2. Samamoodi nagu Hiireviu, on ka taliviu looduskaitsealune liik. 3. Ka taliviu on ronga suurune. 4
Erinevatest lindude rühmadest saate ülevaate Eesti rahvuslind on suitsupääsuke, kes on iseloomulik meie arvukatele maa-asulatele. Siiski ei ole ta arvukaim pesitseja. Kõige tavalisemad on hoopis puistutes elavad metsvint (2...3 miljonit paari) ja salu-lehelind (1...2 miljonit) paari. Suurematest lindudest on enimlevinud naerukajakas (kuni 100 tuhat paari) ja sinikael-part (30 tuhat paari). Röövlindudest võib kõige sagedamini kohata hiireviud (pesitseb 2...3 tuhat paari). Mandri-Eesti külades on arvukas valge-toonekurg (2 tuhat pesitsevat paari). Eesti asub mitmete lindude rändeteedel. Seetõttu võib sügisel ja kevadel Lääne-Eesti rannikul ja saartel kohata palju läbirändavaid aule (mitu miljonit isendit), sinikael-parte, valgepõsk- laglesid ja rabahanesid (üle 100 tuhande). Ka värvulisi rändab meie aladelt hulgaliselt läbi,
kollane, ninasõõrmetest alates aga must. Viu jalgade ülaosa sulestik on helepruun, alumine, sulgedest vaba jookse ja varbad aga kollakad ning küüned mustad. Hiireviu on meie sagedasemaid röövlinde. Tema arvukust määrab eelkõige saakloomade - hiirte - arv. Kui hiiri on palju, siis viude hulk tõuseb, kui vähe, kahaneb. Kuid ei maksa mõelda, et hiireviu vaid hiirtest toitub, ka väiksemad värvulised ning pardid ja kanalised peavad end tema eest hoidma. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal, eriti sageli aga erinevate koosluste piirialadel - ökotonis. Viu eelistab niiskeid kuusemetsi, saagijahile siirdub aga enamasti avamaastikule. Sageli võib ta kuskil metsaserval puudel varitseda, ise tänu oma pruunile värvusele nähtamatuks jäädes. Hiireviu tunneb lennust ära eelkõige laiade tiibade järgi. Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu
Hiireviu · Välimus. Hiireviu on jõulise keha, ümara pea ja lühikese sabaga röövlind. Ta värv on varieeruv, tavaliselt tumepruun koos valgetähnilise keha alumise küljega. Tiibade alaküljel on valge lai joon, risti jooksvate katkendlike pruunide triipudega. · Kus võib kohata.Hiireviu pesitseb metsades ja jahti peab avamaastikel. · Eluiga. Tüüpiline eluiga on 8 aastat, pikim teadaolev eluiga on veidi alla 16 aasta. · Eluviis. Hiireviud peetakse tihti laisaks linnuks. See ei vasta tõele, ta on aktiivne lind, kes lendab tihti kõrgel väljade ja metsade kohal. Raske linnuna kasutab kõrgustesse tõusmiseks maapinnalt tõusvaid sooje õhuvoole. Nende samade õhuvoolude tõttu võib hiireviu sattuda õhkutõusul oma piirkonnast väga kaugele. Jahti peab hiireviu kas õhus või vaatluspostil ümbruskonda jälgides, teinekord ka maapinnal kõndides. · Pereelu
Erinevatest lindude rühmadest saate ülevaate Eesti lindude süstemaatilisest nimestikust. Eesti rahvuslind on suitsupääsuke, kes on iseloomulik meie arvukatele maa-asulatele. Siiski ei ole ta arvukaim pesitseja. Kõige tavalisemad on hoopis puistutes elavad metsvindid (2...3 miljonit paari) ja salu-lehelind (1...2 miljonit) paari. Suurematest lindudest on enimlevinud naerukajakas (kuni 100 tuhat paari) ja sinikael-part (30 tuhat paari). Röövlindudest võib kõige sagedamini kohata hiireviud (pesitseb 2...3 tuhat paari). Mandri-Eesti külades on arvukas valge-toonekurg (2 tuhat pesitsevat paari). 1.6. Haapsalu liigirikkus 13. aastat järjest peeti Eestis linnalinnuvaatluse võistlust, mille eesmärk on kutsuda inimesi üles märkama linnade linnurikkust. Linnuliigirikkaim linn on seni olnud Haapsalu. Tallinnas nähti kokku 76 liiki ja sellega sai pealinn linnalinnuvaatluses teise koha. Esimese koha sai aga Haapsalu 79 linnuliigiga
annaabi.ee 
