Wilhelm Dilthey, Hermeneutika tekkimine Dilthey kirjutis käsitleb hermeneutikat kui kirjalike mälestiste tõlgitsemise oskusõpetust ja arutleb inimolemasolu suurte vormide – kunsti, eriti poeesia teadusliku tunnetamise võimaluste üle. Dilthey järgi on selleks vajalik loojate mõistmine, mida ta kirjeldab kui meeleliselt antud, tema sõnul inimese eluväljendustest lähtuvatele märkidele tuginevat teose autori ja tema mõtete ning tunnete mõistmist. Siit edasi liigub ta arutledes läbi meeltega tajutavate erinevate kunstiliikide ja
Ma mõistan kunstnikku üksnes läbi ta loomingu. Ka iseennast ja oma sisemist rikkust me mõistame üksnes selle objektiveeritud väljenduste kaudu. Me õpime ennast tundma läbi töövõime, käitumise, musikaalsete võimete. Niisiis on subjektiivne elu täielikult sõltuv selle objektiivsetest väljendustest. Hermeneutika peab lugejat juhatama märgist märgini. Kirjanduslik hermeneutika on õpetus märkidest, mõistmine, märkide kaudu sõnumi mõistmine. Seega saame me kirjanduslikku hermeneutikat Diltheyle toetudes vaadelda kui semioloogiat, s.t. õpetusena, mis lugejat kirjalikult fikseeritud märgiseostes juhib ja teel hoiab. Meie tähelepanu on suunatud meeltega tajutavatele märkidele, mis on meie suhtes välised, objektiviseeritud. Nad on meie jaoks meeleliselt tajutav võõras olemine, eluväljendus, mida me üritame mõista. Just see võõrapärasus on see, mis meid mõista püüdmisele provotseerib, aga indiviidide kogemused ei tohi olla liialt erinevad, mingi
niisugusena, nagu see on, uurimata kogemuse päritolu jms, mis jääb ajaloolaste, sotsioloogida, psühholoogide jt ülesandeks. 2. Varem on terminit fenomenoloogia kasutanud ka Hegel, kelle "Vaimu fenomenoloogia" on uurimus vaimu (teadvuse) arengust ja väljendustest (fenomenidest). hermeneutika vanade tekstide, kunstiteoste jm tõlgendamise ja selgitamise õpetus (kr. k seletus- või tõlgenduskunst). Tänapäeval mõistetakse hermeneutikat kaheti. 1. Tekstide tõlgendamise teooriana ja ühtlasi humanitaarteaduse meetodina. 2. Filosoofilise õpetusena. Kummagi arusaama pooldajad tuginevad ühtedele ja samadele klassikutele, peamiselt Schleiermacherile ja Diltheyle. analüütiline filosoofia suundumus, mille järgi filosoofiline tegevus seisneb põhiliselt filosoofilises analüüsis. Viimase tulemusel kaovad traditsioonilised filosoofia probleemid, sest nende allikas oli puudulikust analüüsist tulenev mõistete ebamäärasus
Teaduse revolutsioonilisel etapil toimub paradigma vahetus. Siis on teadlased sunnitud tegelema ka filosoofiaga. Kui tavaliselt usuti, et teadus liigub püsivalt ja katkematult lähemale tõele, siis Kuhn väitis oma paradigmaõpetusega, et teaduse ajaloos eksisteerivad erinevate perioodide vahel radikaalsed erinevused. Erinevad paradigmad on omavahel võrreldamatud. HERMENEUTIKA (KREEKA KEELES -- SELETUS, TÕLGENDUS) HANS-GEORG GADAMER (19002002) Esindab hermeneutikat. Hermeneutika tegeleb erinevate tekstide mõistmise temaatikaga. Kuna olemine on ajaline, siis ei saa olla ühest, absoluutset, kõikide nähtuste puhul kehtivat tõde. Siit pluralistlik mõttelaad: kõigil võib õigus olla. Tekib mitu tõde. Tõde muutub relatiivseks, suhteliseks. EKSISTENTSIALISM JEAN-PAUL SARTRE (19051980) Prantsuse kirjanik ja filosoof. Väitnud, et kuna jumal on surnud, siis inimese igapäevaseks saatjaks on meeleheide ja hirm (ängistus)
ja aposterioorsed kogemused. Viimased on uued kogemused ja teadmised maailma kohta, mis avalduvad fenomenidena, kuid meie teadvus tajub neid tõsikindlatena, mida nad tegelikult ei ole. Fenomenoloogilise maailmapildi pealetulekuga hakkab taanduma uusaegse tõekindla maailma otsingud. Uurima hakatakse mis meie kujutlusi ja arusaama maailmas suunavad. Kuidas tunnetus töötab ja mille põhjal valikuid teeb? Selle arengu jätkuna võib näha psühholoogiat, eksistentsialismi, hermeneutikat, semiootikat, strukturalismi, poststrukturalismi, annaalide koolkonda, feminismi, postkolonialismi. Immanuel Kanti loetakse modernsuse loojaks. Sfääride lahutuses (tõde/moraal/kunst) ei pea üks sfäär teisega arvestama ja igaühel on oma roll. Kunsti iseseisvumine. Immanuel Kanti “kategooriline imperatiiv” - mõistuse abil ei ole võimalik jumala olemasolu selgitada ega avane ka moraalitunnetus. Teaduslik käsitlus moraalile ei rakendu. Kategoorilise
tähenduse pärast süstemaatilise andmekogumiseni ja et ollakse teadlik andmete asjakohasest tundlikust küsimusest teooria või uuringu suhtes. Veelgi enam, mõlemad nõuavad, et uurija oleks kursis teooriate ja ideedega ning teaduslike meetoditega. 1.8 Metodoloogia koolkonnad: stsientism (positivism) ja hermeneutika Sotsiaalteadustes on rakendatud peamiselt kahte suunda -- stsentismi ja hermeneutikat, mis omavahel ,,võistlevad". Klassikaline teaduskäsitlus ehk stientism (käsitlus, mille kohaselt teadus on inimtunnetuse kõrgeim vorm) esindab positivistlikku metodoloogiat. 16 Hermeneutika tähendab humanistlikus kultuuris tekkinud tõlgendamise kunsti või teadust. Tõlgendamise (interpreteerimise) protsess hõlmab mingi mõttelise terviku osadeks jaotamise ja seejärel selle terviklikkuse taastamise (hermeneutiline ring).
annaabi.ee 
