Herilased ja kimalased. Ühine herilastel ja kimalastel: * neil on 4 kilejat tiiba. *lülijalgsed *ühiselulised *pere elab ainult ühe suve *talvituvad ainult emas putukad *tagakeha tipus on muneti või mürgiastel. *Mürgiastel. Ühine herilastel ja kimalastel: * neil on 4 kilejat tiiba. *lülijalgsed *ühiselulised *pere elab ainult ühe suve *talvituvad ainult emas putukad *tagakeha tipus on muneti või mürgiastel. *Mürgiastel. Herilaste elupaik: *Ehitavad oma pesad urgudesse,pööningutele või põõsastesse. *Valmistavad oma pesad süljega niisutatud kõdupuidust. toitumine:
KIMALASED TUNNUSED Kimalase keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Rindmiku külge kinnituvad 6 liigestatud jalga. Pikad lülilised tundlad, allasuunatud pea kahel küljel läigivad aga suured liitsilmad. Liitsilmade vahel paiknevad mustad täppsilmad. Neli tiiba on seljal kokku pandud ja katavad kitsa läikiva vöödina keskselga ja tagakeha esimesi lülisid. Nii nagu meemesilastel ja herilastel on ka kimalastel mürgiastel, siiski ainult ema ja töökimalastel. Erinevalt meemesilastest kimalased pärast nõelamist ei sure. Emakimalane erineb töökimalastest ainult suuruse poolest. Sagedased on vahevormid, millest tõuseb peres palju pahandust. Kimalastega sarnased on kägukimalased, kes on kimalaste pesaparasiidid. INTERVJUU KARUKIMALANE AEDKIMALANE KIVIKIMALANE TALUKIMALANE SAIN TEADA...
· Kiletiivalistel on neli kilejat tiiba ning tagakeha tipus muneti või mürgiastel. · Kiletiivaliste hulgas on palju ühiselulisi liike. Näiteks kodumesilased, herilased, kimalased ja sipelgad. · Ühiselulistel putukatel on peres tööjaotus: emaputukas muneb, töölised on viljatud ja teevad kõik pere eluks vajalikke töid, isaputukad on ainult ema viljastamiseks. · Kodumesilastel ja sipelgatel püsib pere koos palju aastaid. · Kimalastel ja herilastel elab pere ainult ühe suve. Talvituvad ainult emasputukad. · Ühiselulistest putukatest on kodumesilased nektari- ja õietolmulised, sipelgad segatoidulised ja herilased peamiselt röövputukad. Kahetiivalised- · Kahetiivalistel on 1 paar tiibu, teine paar on muundunud sumistiteks, mis lendamisel tekivad iseloomulikku heli. Näiteks: sääsed, parmud ning kärbsed. Sääsed- · Sale keha, pikad jalad ning tundlad. Toituvad nektarist või ei toitu üldse. Mõnede
Mõnedel parasiitsetel kärbestel on need hambakesed nii tugevad, et nendega saab ka elevandi nahast läbi hammustada. Ühiselulistel putukatel, nagu mesilastel, esineb omaette suistetüüp, mida nimetatakse haukamis-libamissuisteks. See tähendab, et neil esineb samaaegselt nii imemis- kui ka haukamisaparaat. Imemiseks on neil pikenenud alahuul, mille tipus paikneb väga tundlik laienenud keeleke. Õietolmu kogumise ning hammustamise ajal on imemisaparaat tahapoole painutatud. Herilastel, kes toituvad rohkem loomsest toidust, on lõuad tugevamini arenenud kui imemisaparaat. Tundlad on samuti evolutsiooni käigus jäsemetest tekkinud. Nad on kompimis- ja haistmiselunditeks. Tavaliselt koosnevad nad suurest hulgast lülidest, vaid mõnedel putukarühmadel on nad lühikesed ja vähese arvu lülidega. Näiteks on kiilide tundlates vaid kolm lüli. Tundlad on lühikesed või puuduvad hoopis ka paljudel putukavastsetel. Samas on
käitumisega. Nad elavad peredena, kusjuures pereliikmetel on erinevad ülesanded neid nim. ühiselulisteks. Pered ehitavad endale pesad. Järglasi kasvatatakse pesakambrites või kärjekannudes. Mesilased ja siplegad on libamissuised. Nad on kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil saab näiteks kodumesilane toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Herilastel on suised haukamiseks. Liblikalised- (nt päeva- ja hämarikuliblikad) Liblikatel on tiivad kaetud tillukeste soomustega, nagu katusekivid, tiivad on suured. Päevaliblikad on värvikirevamad, kui hämarikuliblikad. Liblikate keha katavad karvakesed, mis aitavad sooja hoida ja osa neist ka kompida. Liblikad on imemissuised. Liblikad toituvad iseäraliku paindliku imilondiga, mille nad puhkeolekus pea alla kokku kerivad nagu kellavedru.
- Emaka kokkutõmbed kutsuvad esile sünnituse - Munarakke toodetakse munasarjades - Ovulatsiooni käigus vabastatakse munarakk munajuhas - Suguhormoone toodetakse munasarjas - Munarakk liigub emakapoole läbi munajuha - Emakat ühendab väliste suguelunditega tupp Partenogenees ehk neitsisigimine - uus isend areneb emastel viljastumata munarakust. Kannavd pooli ema geene, pole identsed. - Ümarussidel, mesilastel, skorpioniliikidel, parasiitsetel herilastel, roomajatel, kaladel, Komodo varaan. Kehaväline viljastumine sugurakkude arv - suur (suure hulga tootmine võtab aga palju aega ja on enrgiarikas) keskkond - vesi (õhu käes kuivaksid ära, peavad vees sigima) viljastumise tõenäosus - väike (peab keskkonda laskma suurel hulgal sugurakke ning vastasgupool ei pruugi leida üles) haiguste ülekandumise tõenäosus - väike (ei toimu otsekontakti ning kehavedelike vahetamist - Kaladel, kahepaiksetel, mereselgrootutel
20. O. Coleoptera – mardikalised Eestis 3463 (3500) liiki MORFOLOOGIA 0,3-160 mm Suised peamiselt haukamissuised; hästiarenenud liitsilmad ja tundlad. ELUVIIS/KOHT Lõimetishoolet vähestel; tav. talvituvad valmikuna; feromoonid, heli- ja valgussignaalid; Kuuse kooreürask 21. O. Strepsiptera – lehviktiivalised Eestis ?(1) liik MORFOLOOGIA 1-30 mm Ainult II tiivapaar, I tiivapaar muundunud sumistiteks. ELUVIIS/KOHT Parasiitsed: nugivad mesilastel, herilastel ja sarnastiivalistel. 22. O. Trichoptera – ehmestiivalised Eestis 170 liiki MORFOLOOGIA 1-43 mm Tiivad kilejad, kaetud karvadega; lõugkobijad olulised määramisel. ELUVIIS/KOHT Enamik öise aktiivsusega, lendavad valgusele; valmikud enamasti ei toitu; vastsed segatoidulised. Puruvanalased. Järvevanalased 23. O. Lepidoptera – liblikalised Eestis 2365 liiki 3-28 mm Erisoonelised kõrgemad liblikad. Pisisamasoonelised 24. O. Hymenoptera – kiletiivalised Eestis ~1600 (8000) liiki
Tihti on selleks värvukombinatsiooniks punane ja must või kollane ja must. Sellest hoiatusvärvuse signaalist saab ka inimene aru. Varje ja hoiatusvärvused on mõlemad ka kaitsevärvused. Mõnele liigile tuleb kasuks sarnasus teise liigiga nn. mimikri . Mitmed kahjutud maod sarnanevad mürgiste madudega, kägu sarnaneb raudkulliga, mitmed putukaliigid sarnanevad herilasega. Nendel õiekärbestel on üks paar tiibu, aga herilastel kaks. Kohastumused avalduvad ka sellistes keerulistes käitumisiseärasustes nagu talveuni, ränne, hoolitsus järglaste eest. Toome näiteid loomade enesekaitse (kohastumuste) kohta. Loom võib olla väga väike ja elada ökoniššis, kus tal vaenlasi ei ole. Vagelvastsed naftaloigus, kus nende olemasolust ei tea teised liigid. Tagasi ju keegi sealt ei pääse. Liblike tiibadel pisut hallitanud ja vana puukoore muster,
Emased sääsed imevad verd. Sääskedel on õhuke kitiinkest ja seetõttu nad liiguvad ringi enamasti öösel, kuna päike kuivatab neid. Suuremaid verd imevaid sääski nimetatakse pistesääskedeks. Surusääsed on putukad, kes imevad ainult nektarit. Sääsed ja kärbsed on enamasti parasiitsed. 2) Kiletiivalised on putukad, kellel on 4 kilejat tiiba, millest eesmised on veidi suuremad kui tagumised. Neil on 2 liitsilma ja lihtsilmad. Kõrgelt arenenud liikidel nagu mesilastel ja herilastel on astlad, neid nimetatakse astlalisteks. Osad kiletiivalistest on karvkattega. Nad elavad koos suurte peredena. Kõikidel on pesas oma ülesanne. Kiletiivalised on näiteks sipelgad, kelle pesas on ka tööjaotus. Sipelgapesa saab alguse ühest emasest. Kiletiivalised jagunevad kolmeks: lehevaablased, munetilised ja astlalised (mesilased, herilased). Mesilastaru saab alguse ühes merilasemast, kelle ülesandeks on munemine. Pesas on 1000
kromosoomiga munad = WW, areng peatub). Haploidsed munad viljastatakse polaarkeha poolt või toimub kromosoomi duplikatsioon (võimalik ka, et meioosis jäetakse üks etapp ära.) Mitmetel loomadel on soo determinatsioon seotud ka haplodiploidsusega: haploidsetest viljastamata munadest arenevad partenogeneetiliselt (neitsisigimine) isased ja viljastatud diploidsetest munadest emased (nt mesilastel, sipelgatel, herilastel). 90. Oska kirjeldada imetajate primaarset soo determinatsiooni: Primaarne soo determinatsioon: 1. Kromosomaalne soo määratlemine viljastumisel (XX/XY) 2. Bipotentsiaalse gonaadi diferentseerumine testiseks või munasarjaks vastavalt kromosomaalselt determineeritud rajale (sõltub Y kromosoomi ja SRY geeni olemasolust) Kromosomaalne Keskkonnast sõltumatu Geenide poolt suunatud protsess Sekundaarse soo determinatsiooni toimumise eelduseks
annaabi.ee 
