Vajalikud ained: tükk porgandit (0,5-2,0 g), Na2SO4, liiva, heptaani 1. Võtta tükk porgandit, ja riivida 0,5-0,6 grammi väiksesse kaaluklaasi. 2. Kvantitatiivselt üle viia riivitud porgand uhmrisse ja lisada natukene liiva. 3. Uhmri nuiaga hõõruda segu ühtlaseks massiks. 4. Lisada Na2SO4 soola samal ajal segades massi kuni lõpuks on vesi seotud ja mass näeb välja kuiv (valge tekstuur ja peenikesed terakesed). 5. Võtta uhmer pulbriga tõmbekapi alla ja alustada ekstraheerimist heptaaniga. Alguses lisada umbes 10 ml heptaani ja läbi segada. 6. Valmis seada mõõtesilinder ja lehter mille sees on filterpaber. Alustada ekstrahendi ja karotenoidide segu filtrimist mõõtesilindrisse kasutades lusikat. 3 Martin Tamm (121006YASB) Biokeemia praktikum (töö nr. 2.2 ja 1.3) 7. Jätkata ekstraheerimist ja filtrimist kuni sademe kohal olev ekstrahent on värvusetu. 8. Alustada spektrivõtmist.
Erinevate karotenoidide sisaldumise korral võib neeldumisspekter oluliselt muutuda ja neeldumismaksimumid võivad paikneda nimetatuist erinevatel lainepikkustel. Kui proovis on ka klorofülli, on täheldatavad neeldumismaksimumid u 470 ja 630 nm juures. Töö käik Kaalusin kaaluklaasi 0,52 g riivitud porgandit. Seejärel panin kaalutud porgandi uhmrisse ning uhmerdasin koos liivaga (abrsasiiv) ja soolaga (vee sidumiseks) ühtlaseks pulbriks. Seejärel ekstraheerisin karotenoide heptaaniga (=0,72 g/cm3), kuna selles karotenoidid lahustuvad, kuid sool ega liiv mitte. Olin ennem valmis pannud mõttesilindri koos lehtri ja filterpaberiga selleks, et ekstraheerimisel saadud karotenoidide lahust filtrida. Ekstraheerisin, kuni lahus muutus peaaegu värvusetuks. Kogumahuks sain 23,5 ml. Uhmri ja muud heptaaniga kokkupuutunud töövahendid jätsin tõmbe alla, et heptaan saaks aurustuda. Neeldumisspekter mõõdetakse vahemikus 350 - 650 nm ning võrdluslahuseks on puhas
neeldumisspektri järgi. Töö käik ja tulemuste analüüs Karotenoidide isoleerimine taimsest materjalist 1. Eelnevalt kaalutud 0,6 g tomati peenestasin uhmris pestud liivaga ühtlase massi saavutamiseni. 2. Lisasin veevaba Na2SO4 et materjalis sisalduvat vett siduda kuni pulbrilise massi saavutamiseni. 3. Valmistasin 25ml mõõtsilinder ja varustasin see sobiva suurusega klasslehtriga paberfiltriga. 4. Tegin ekstraktsiooni heptaaniga (d = 0,72 g/cm3), määrasin kindlaks ekstrakti kogumaht: 22,5 ml Neeldumisspektri võtmine ja spektri analüüs Mõõtsin karotenoidide neeldumisspektri lainepikkuste vahemikus 350-650 nm kasutades võrdluslahusena puhast lahustit (heptaani). Töötasin klassküvettiga. 1. max1: A=0,1526 ABS; = 505 nm lükopeen (E% 1cm) = 3150 2. max2: A= 0,1932 ABS; = 473 nm lükopeen (E% 1cm) = 2250 3. max3: A= 0,1429 ABS; = 448,5 nm luteiin (E% 1cm) = 2480
fotokahjustuse eest. Karotenoidid omavad iseloomulikke neeldumismaksimume apolaarsetes lahustites, mistõttu on võimalik optilise tiheduse järgi määrata karotenoidi tüüpi. Töö käik · Õppejõult saadi prooviks tükike peterselli · Petersellist kaaluti 0,5g kaalutis ning viidi see kadudeta uhmrisse · Lisati pestud liiva ning peenestati proov · Lisati väikeste koguste kaupa veevaba Na2SO4, kuni proov oli täiesti kuiv · Proov ekstraeeriti heptaaniga ning filtriti kuiva 50ml mõõtesilindrisse, ekstraenti koguti 26ml · Määrati proovi neeldumisspekter vahemikus 350-650nm Neeldumisspekter Tippudest mõõdetud optiline tihedus: 1. 469,5nm 0,5934A 2. 442,0nm 0,6586A
kaupa heptaani. Materjali segasin jätkuvalt uhmri nuiaga, sademel lasin põhja settida ja selle kohal olev ekstrakt kantsin teelusika abil filtrile ning alustasin ekstrakti kogumist mõõtsilindrisse. Seda operatsiooni kordasin kuni sademe kohal olev ekstrakt muutus värvusetuks. Lõpuks määrasin ekstrakti kogumahu. Neeldumisspektri võtmine ja spektri analüüs Neeldumisspekterit mõõtsin nähtava valguse lainepikkustel 350-650 nm. Nullisin heptaaniga ning mõõtsin oma ekstrakti neeldumisspektrit. Spektrofotomeetri ekraanile tuli neeldumisspekter, kursori nihutamisega leidsin ekstrakti neeldumismaksimumid ja maksimumidele vastavad optilise tiheduse täpsed väärtused. Tulemused: Ekstrakti kogumaht: 15 ml Heptaani tihedus 0,684g/cm3 Kolm neeldumismaksimumi: 1. =503,5 nm 0,3710 A E1%=3150 2. =473,0 nm 0,4749 A E1%=3450 3. =447,0 nm 0,3497 A E1%=2250
9. Lisan uhmrisse olevale peenestatud massile 10 ml ekstahenti. 10. Lasen sademel põhja settida ning selle kohal oleva ekstrakti kannan teelusika abil filtrile, sadet kaasa ei võta. 11. Kordan eksraktsiooni, kuni sademe kohal olev ekstrakt muutub värvusetuks. 12. Viin kõik ekstraktid kogun loomulikult mõõtsilindrisse 13. Määran kindlaks ekstrakti kogumahu: 25 ml NEELDUMISSPEKTRI VÕTMINE JA SPEKTRI ANALÜÜS: 14. Täidan ühe klaasküveti heptaaniga. 15. Valin ekraanilt spektrofotomeetria 16. Nullin mõõdud (base correction) 17. Spektrofotomeetri ekraanile joonistub uuritava lahuse neeldumisspekter, millel kursori nihutamisega näitan ära ja märgin protokollivihikusse need lainepikkused, kus, kus paiknevad iseloomulikud neeldumismaksimumid (max) ja maksimumidele vastavad absorptsiooni (A) e optilise tiheduse (D) täpsed väärtused. Saadud piikide tipud:
annaabi.ee 
