Paastumaarjapäev Paastumaarjapäev üks rõõmsameelne kevadine püha 25-ndal märtsil. Olgugi, et maajapäevasid on meil kalendris veelgi, on see tõstetud neist kõige tähtsamaks. Ka kristlikus ajaarvamises on see maarjapäev olnud teistest tähtsam. Näiteks Läti Henrikul on ta koguni aasta alguspäevaks. Sellel on oma sügavam põhjus: kui keskaegses Euroopas vähemalt kiriku poolt üldiselt aasta alguseks loetud 25. detsember on Kristuse sünnipäev, siis maarjapäev - üheksa kuud varem - on tema ema eostamise päev, päev, mil peaingel Gabriel hea sõnumiga Neitsi Maarjat külastas. Selle kristliku legendi mõningast tuntust rahva hulgas näitab üks Wiedemanni poolt registreeritud nimevariant - sohipüha. Täiend paastu- tuleb
ka mitte omavahel. Sellised väikemaakonnad olid: Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana. Ühtset riiki veel eestlastel polnud. Muinaskihelkond (Läti Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani hindamisraamatus "kiligunda") oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade (Taani Hindamisraamatus "kylaegunda") liit, mida juhtisid üks või mitu isandaks kutsutavat vanemat (Läti Henrikul "senior, senior provinciae"). Maakonnad Linnused Enam-vähem kindlaid 11.-12. sajandi linnuseid on Eestist teada umbes 50, neist umbes pooled rajatigi alles sel perioodil. Sarnaselt siinsetele aladele oli ka suurem osa Euroopa pisilinnustest puust. Kivilinnuseid suutsid püstitada vaid mõnevõrra jõukamad vasallid. Eesti linnuste ehituses ongi murrangupunktiks 11. sajandi 1.-2. veerand. Paljud linnused jäeti sellal maha või ehitati ümber
Henriku töö on tüüpiline misjonikroonika, mida võib kõrvutada paljude samasugustega. Ideoloogilise suunituluse poolest on kroonika aktiivne ja võitlev. Autor kutsub võitlema kurjuse ja pimeduse vastu- kõige vastu, mis pole veel alistatud kristlikule maailmale. Henriku hoiakus ilmneb sealjuures võitlevale kristlusele omane segu vanatestamentlikust verejanust ning uustestamentlikust leebest armuõpetusest. Paganate ristiusku pööramise ja ülesanne on Henrikul nagu igal misjonikroonikul tõsine teema, Liivimaa ajaloo telg.Selle ülesande täitmise loosse mahuvad võitluste, rüüsteretkede, põletamiste ja tapmiste kirjeldused. Sagedasti korduvad halastamatud ja asjalikud sõjasündmuste kirjeldused iseloomustavad kogu ristisõdade aegset kroonikakirjutust. Henriku karm-leebe käsitluslaad otsib õigustusi vägivallale Kristuse nime vaenlaste vastu. Veriseid tegusid õigustab ta harilikult väga
kaldale (kas Briezi või Rievine järv). Võnnu orduvennad ja Kaupo koos liivlaste ja latgalitega asusid sama teed pidi eestlasi jälitama. Saadetud luurajad ja eessalgad tõid põgenejatest erinevaid teateid. Sakslased on paigutatud esimesse võitlussalka, liivlased ja latgalid järgnesid. Nii liigutigi edasi Ümera poole. 9. Ümera lahing ja selle kajastamine kroonikas ja ilukirjanduses Ümera (läti Jumera, uuemal ajal Jumara) jõgi (Läti Henrikul Ymera, vanemas riimkroonikas Emere) on Koiva parempoolne lisajõgi. Eestlaste malev asetus Ümera paremal kaldal asuvatesse metsadesse, jõesuudme lähedusse. 6 Põgeneda ei kavatsetud. Otsus lahing vastu võtta sai alguse juba Võnnu all ja sellele oli rajatud kogu järgnev tegevus. Kui oleks tahetud põgeneda, poleks mingil juhul jäädud peatuma enne kiirevoolulise ja suudmealal järskude kallastega jõe ületamist.
Liivimaa vanem riimkroonika- Saksakeelne riimkroonika, mis on kirjapandud 1290ndatel aastatel. Kirjutatud ülemsaksa keeles, aga Liivimaa tava keel oli alamsaksa keel. Koosnes 2700'st värsist. Jutustab loo mõõgavendade vaatepunktist. Riimkroonika lähtekohaks on kangelaslaulud, rüütlikirjeldus. Raskuspunkt on sõdadel; kangelas tegelastel; autor ülistab vastaste vaprust, sest vastaste kaudu tuleb endil vaprus. Riim on tähtsam kui faktiline täpsus, kui Henrikul on täpne ülesehitus aastade kaupa siis riimkroonikas täielikult puudub kronoloogia. Algusosa: pool legendaarne, keskmine osa: tügineb sellel, mida osalejad rääkisid autorile, viimane osa: autori osalemine sündmustes. Autoriks on rüütel, kes oskas kirjutada, arvatavasti varasemalt ettevalmistatud vaimulikuks ametiks ning hiljem temast sai rüütel. Riimkroonikat on peetud lauaraamatuks, mida söömaaegadel ette loeti - Küsimuse
o tegelased ei ole ühemõttelised. ntks don Juan pole mitte lihtsalt eputaja, vaid tolle aja Prantsusmaa ühiskonnas levima hakanud vabameelse vaimu kandja, silmakirjaliku moraali kriitik. o kunstlikud lõpud (ntks don Juan) o sõnakoomika 2.1. ,,Misantroop" 3. H.Visnapuu elu ja loomingu ülevaade Visnapuu (1890-1951) Sündis Helme kihelkonnas sulaseperre. Pere oli vaene, ent Henrikul õnnestus siiski haridus omandada. Töötas Tartus algkooliõpetajana. Koliski sinna, õppis seal ka gümnaasiumis. Läks ka ülikooli, ent ei lõpetanud. Kirjanduselu oli tähtsam. Käis ka Berliinis. 1917. aastal SIURU. Siis ka vabadussõjas, ent rindetegevusest osa ei võtnud. Töötas Varamu toimetuses ja propaganda osakonnas. Tal oli ilus kaasa, keda kutsus nimega Ing (tegelik nimi: Hilda). (Eelmine mees oli muide eneka teinud tema pärast).
annaabi.ee 
