Hella Wuolijoki (0)

Hella Wuolijoki
   21.07. 1886 – 02.02.1954 
Hella Wuolijoki jagas ennast mitme maailma vahel ja ta oli väga mitmekülgne naine – tema kodumaaks oli Eesti aga elas nooruspõlvest alates Soomes, ennekõike tuntakse teda näitekirjanikuna aga tema nimi on tihedalt seotud ka Soome poliitilise eluga. Samuti oli ta edukas ärielus.
Hella sündis 9.07.1886 Liivimaal Wagenküll – nimelises külas. Juba lapsepõlves Eestis unistas Hella kirjanikuks saamisest. Murrikute perekonnas oli kõigile omane haridusejanu ja suur tegutsemistahe. Algteadmised omandas ta oma isalt, hiljem õppis Valga tütarlastekoolis ning seejärel siirdus Tartu, kus hakkas käima Puškini nimelises tütarlastekoolis.
Tartus oli tal kokkupuuteid koonduma hakanud nooreestlastega, samuti ka Postimehe ringkonnaga. Seal tutvus ta Oskar ja Aino Kaldaga, kes avaldasid noorele Ella Murrikule otsustavat mõju jätkata oma õpinguid Soomes.
1904 lõpetas Ella Murrik gümnaasiumi kuldmedaliga ja kuna tol ajal Tartu ülikooli naistudengeid vastu ei võetud, siirdus ta esimese eesti naisüliõpilasena Helsingi ülikooli, kuhu sõitis koos Aino Kallasega, kes julgustas tütarlast tutvustas talle Soome kultuuri- ja poliitikategelasi.
Helsingi ülikoolis õppis filosoofiateaduskonnas läänemeresoomlaste folkloristikat, kirjandust ja ajalugu.
Oma käekäigust andis ta esimesena teada Karl Eduard Söödile, kes Tartus temaga ühel tänaval elas: ”Minu käsi käib paremine, kui ma lootnud olen – kõike võin õppida, mis tahan, piirisi võin ise endale seada, mitte teised! Kui mitte kojuigatsust ei oleks, võiks ma täitsa õnnelik olla.”
1905. katkestas ta suhted Postimehega ja hakkas ajalehe poliitilist joont kritiseerima.
1906 astus ta Soome sotsiaaldemokraatliku partei liikmeks.
Sulo Wuolijoki oli enne abielu Ellaga abielus hoopis oma ema lapsepõlvesõbranna tütrega. Ilmselt oli see abielu juba ammu kavandatud. Pulmareisilt Berliinist saatis Sulo aga Ellale iga päev kirju ja kinnitas, et ta pole sõrmeotsagagi puudutanud oma naist, See väljend on Wuolijoele hästi meelde jäänud ning ta on kasutanud seda mitmes oma teoses.
1908 abiellus ta Sulo Wuolijoega, siis võttis ta Ella Murriku asemel kasutusele nime Hella Wuolijoki. Hiljem paar lahutas, see jäi Wuolijoe ainukeseks abieluks.
Maailmasõja ajal siirdus Wuolijoki ärimaailma, ta ostis saeveskeid, mis 1923. läksid küll pankrotti aga see ei olenenud Hellast.
1911, pärast Wuolijokede ainukese lapse Vappu sündi, hakkas Hella mõtlema kirjanduslikust tööst ja saatis oma esimese näidendi Talulapsed, Tallinna. Esietendusele Estonias järgnes etendamise keeld.
Järgmises proosateoses ”Udutagused” tugineb autor oma noorpõlvemälestustele. Hiljem on ta pealkirja kujundit selgitanud nii: ”Kui viimast korda lahkusin Eestist, jäi Eesti rand udu taha ning seal see ongi püsinud.”
Mees jõi koos Eino Leinoga.
Siis sisenes Hella ärimaailma, kus läks tal nii hästi, et sai kolida Helsingi parimasse linnaossa ja jäi raha ülegi Marlebäcki mõisa ostmiseks .
Hellast sai saeveskite direktor.
Hiljem majanduskriis!!
1931 . aastal alanud Hella tagasitulek kirjandusse õigustas end igati: just näidendite loomine on toonud Wuolijoele kõige rohkem kuulsust, peale selle aga ka rohkesti majanduslikku tulu. Algul kirjutas ta näidendi Koidulast, seejärel järje ”Udutagustele” – Udutaguse Leeni Tartus.
Kuna Hella oli Eestist ligi 30 aastat eemal viibinud, läks ta üle soome keelele, kuna tema eesti keel oli vananenud. Soome keeles ilmusid ” Palava maa” ja ”Laki ja järjestys”.
Algul kirjutas näidendeid oma nime alt aga kui need heakskiitu ei saanud, hakkas kasutama pseudonüüme. Esimene oli Felix Tuli.
Juhani Tervapää nime alt kirjutas Niskamäe- sarja . Wuolijoki laenas lahkelt Rahvateatrile oma kodust näidendi tarbeks mööblit, ilma et keegi kahtlustaks, et need just tema näidendi jaoks on. Niskamäe naised osutus erakordselt populaarseks.
Näidendi tegelik autor tehti teatavaks Wuolijoe 50ndal sünnipäeval.
Selle keskne teema on abielurikkumise lugu ning väljapääsu otsimine dramaatilisest situatsioonist.
Niskamäe naistele järgnes ”Juuraku Hulda”.
”Niskamäe leipä” – järg
”Niskamäe noorperenaine”
Teine maailmasõda tõi Hella Wuolijoele raskeid katsumusi.
õTalvesõda - Kui sai selgeks tõde, et Soome ei suuda Venemaale vastupanu enam osutada, saatis Hella oma mõisast kirja välisminister Väinö Tannerile ettepanekuga, et ta võiks sõita NSV Liitu rahuläbirääkimisteks teed rajama, kuna tal olid vajalikud kontaktid olemas.
Majandustingimuste raskenemise tõttu loobus kirjanik 1940. aasta lõpul Marlebäcki mõisast ja ostis Helsingi lähedal Jokela talu. Siin varjas ta nõukogude põranda-alust kullerit ning tegutses selles suunas, et Soome astuks välja sõjast Nõukogude Liidu vastu. Hella Wuolijoki arreteeriti antifašistliku tegevuse pärast ning ta mõisteti eluks ajaks vangi.
Pärast rahu sõlmimist Nõukogude Liidu ja Soome vahel vabastati Hella vanglast.
Innukalt lülitus ta uuesti ühiskondlikusse tegevusse, töötas aastail 1945-1949 Soome Ringhäälingute peadirektorina, oli Soome Demokraatliku rahvarinde esindajana parlamendisaadik (1946-1948) ja võttis aktiivselt osa ühingu „Soome-NSV Liit“ organiseerimisest. Kõrvuti sellega jätkus tema viljakas kirjanduslik looming.
Peale memuaaride kirjutas ta mitmeid näidendeid, sealhulgas viis lõpule Niskamäe-tsükli(”Niskamäe Heta”, ””Entäs nyt, Niskavuori?”), lõi kuuldemänge ning töötas filmistsenaariumide kallal.
Hella Wuolijoki suri pärast pikaajalist haigust 2.02 1954. aastal, olles 67-aastasne.
Paar päeva enne surma kohtas ta ajakirjanikku, kellele ütles:”Mul on kiire, kõik peateosed on kirjutamata.” Matused toimusid 8. 02 Helsingi Hietaniemi surnuaia kabelis ja tuhk maeti kirjaniku isa urni kõrvale.
Tema tütre, Vappu Tuomioja poeg, Erkki Tuomioja on Soome välisminister.