KÕRVALE 2. Kõrgeima kõlaga keelpill. 5. Pilli osa kust tuleb heli välja. 6. Kõige madalama kõlaga puupuhkpill. ALLA 1. Kõige vanem puupuhkpill. 3. Puhkpilli häälestuse muutmiseks. 4. Puupuhkpillide kõige noorem pill. 5. Kõige suurema heliulatusega pill. David Golstein
Dünaamika võimalused piiratud, kuna tugevus ei ole reguleeritud klahvi vajutamis tugevusega. Orel Üks vanimaid pille, mille eelkäijad on panniflööt ja torupill. Suurim ja keerukaim ehitusega muusikapill. Heli tekib õhusamba liikumisel viles. Viled on metallist(tina, tsink, vask) või puust(mänd, pappel, nulg, kuusk, tamm). Sellel on kuni 7 manuaali ning pedaal jalgadega mängitav klaviatuur. Registrinupudega saab muuta kõlatugevust, kõlavärve. See muudab oreli kõige suurema heliulatusega pill kuni 10 okaatvi. Akordion Tähtsaim osa on volditud nahast vm materjalist lõõts. Ühel pool on klaviatuur, millega mängitakse meloodiat registiri klahvid tämbri muumiseks. Teisel pool on nupud bassinootide või akordie mängimiseks. Heli tekitavad metallist lestkeeled , mis klahvile vajutades ja lõõtsa liigutamisel õhuvoolust võnkuma hakkavad. Tähtsamad mängijad Klaver- Rein Rannap, Mihkel poll, Kalle Randalu Klavesiin- Ene Nael, Imbu Tarum, Reinut Tepp
õhuseadeldis , pumpab elektrimootor õhu läbi õhukanalite ja –kastide viledesse. Oreli viled valmistatakse metallist või puust, ehitusviisi järgi jagunevad need huul- ja keelviledeks. Huulviles tekitab heli õhusamba võnkumise Keelviles aga metallist elastse keelekese võnkumine. Vilesid võib olla orelil kuni 30 000. Oreli puldis asuvad kuni 7 manuaali, kätega mängitavad klaviatuurid, pedaalid jalgadega mängitav klaviatuur ja registrinupud. Orel on kõige suurema heliulatusega pill. Oreli kõla võib iseloomustada sõnadega võimas pidulik värvikas. Akordion Akordioni esiisaks võib pidada hiina suuorelit. Akordioni leiutajaks peetakse saksa orelimeistrit cyril demian, kes patenteeris litsentsi 1829. A. 19. Sajandil levis akordion kiiresti üle kogu euroopa. Pilli populaarsus seisnes selles et sellel saab korraga mängida nii meloodiat kui ka saadet. Akordioni üks tähtsamaid osi on volditud nahksest vm materjalist lõõts. Akordioni
(4 liiki) Iseloomusta uuema rahvalaulu liike. Uuemad regiviisid suurem heliulatus (kvint-oktaav), pikemad viisid,värsid, kindlad helikõrgused, taktimõõt Siirdevormiline laul puudub iseloomulik värsimõõt, kohatine alg-,lõppriim ja parallelism, lihtsakoelised salmid, mis moodustatakse värsikordustest, refräänidest, tervele salmile mõeldud kindel viis (4-realine) Lõppriimilised laulud kindlatel sõnadel kindel viis, 4-realised salmid, viisid, suure heliulatusega viisid, funktsionaal-harmooniline mõtlemine(nn. 3 duuri lugu), viisid üldtuntud rütmis (valss, polka), saadeti pilliga ja lauldi laulumängude saateks, kindlad ringmängu viisid, mille sõnu võis vahetada Vaimulikud rahvalaulud seoses vennastekoguduste liikumisega, kirikumuusikat lauldi kodudes ja omal käel, ilustati ning muudeti, ning tekkisid uued lood, kirikutes ei kasutatud, tekkis omaette traditsioon (Cyrillus Kreek) Kuidas nimetatakse peamisi häälerühmi setu laulus?
Rahvapillid ja pillimuusika 11. kl Vanemale pillimuusikale oli omapärane: ühehäälne mõtlemine, kitsas heliulatus, lühikeste vormiosade kordamine Mängiti tavaliselt üksi Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. Sajandil kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehäälega pillid nt. Viiul, lõõtspill, kannel 19. Saj lõpul hakkasid tekkima rahvapillide ansamblid 19. Saj oli eestlaste laulujumalaks Vanemuine. Pillimäng oli traditsiooniliselt meeste tegevus, hiljem 20. sajandist hakkasid pille mängima ka naised (eelkõige kannelt) KEELPILLID (kordofonid ) Heli tekitavad pingutatud keeled- poognaga või näppe teel. Vanemal ajal valmistati keeled sooltsest, hobuse saba jõhvidest.
naaberrahvastelt pärit ja siin kodunenud muusikariistad: viiul, lõõtspill. Kõrvuti viisipillidega mängiti ka rütmipille, milleks sobisid käepärased tarbeesemed ja tööriistad: luuavars, pink, saag. Samuti tunti ja kasutati kehapille: plaksutati käsi, trambiti jalgu, punnis põskedele sõrmedega nipsutades mängiti põsepilli. Mängiti tavaliselt üksi. Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. sajandil, kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehääli võimaldavad pillid viiul, külakannel ja lõõtspill. Pillimäng oli Eestis traditsiooniliselt meeste tegevus, alates 20. sajandist hakkasid pille (esmalt kannelt) mängima ka naised. 2.1. Keelpillid (kordofonid) Keelpillidel tekitavad heli pinguldatud keeled, mida tõmmatakse poognaga või näpistatakse. Tuntuim muistne keelpill on kannel. Eesti vanim kandletüüp on mitme tuhande aasta vanune 6-7 keelega väikekannel. 18.-19. sajandil hakati valmistama 10-11
19. ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka muusikalist mõtlemist senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused, nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm. Uuemat pillimuusikat iseloomustab suurem heliulatus, mitmekesisemad rütmid, pikem kindla vormiga meloodia ning funktsionaal-harmooniline mõtlemine (n-ö kolme-duuri lood). Heliulatus laienes, kui kasutusele tulid suurema heliulatusega pillid (viiul, uuem kannel, lõõtspill). Uuemale instrumentaalsele rahvamuusikale on omane funktsionaal-harmooniline mõtlemine, üsna lai meloodia ulatus, lisaks ühehäälsusele ka mitmehäälsus, kvadraatsed (ruutjad) liht- ja liitvormid. Uute, nn. moodsamate pillide (viiul, uuem kannel, lõõtspill) kasutuselevõtmisega laienes tunduvalt ka repertuaar, kuna need pillid võimaldasid mängida muusikaliselt nõudlikumaid pillilugusid (labajalavalsse polkasid, reinlendreid).
2) ja pillimäng olid ajaviiteks ning aitasid teistega sidet pidada. Inimhäält kuuldes püsis kari rahulikumalt paigal ja hundidki hoidsid eemale. Karja saatjate ja vastuvõtjate laule on jäädvustatud peamiselt Setumaalt. Perenaistel oli kombeks pühapäevahommikuti ja -õhtuti karja tulekut oodates koplis laulda. Lõuna-Eesti karjuste ja karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli `õllõtused'. Viisid kuuluvad arhailisse kihistusse, need on väikese heliulatusega, küllalt kindla rütmiga ning sisaldavad helletussõnadest tekkinud refrääne. Setu karjaselauludes valitsevad itke meenutavad kaherealised viisid. Põhja-Eesti karjaselaule lauldi uuemate lüüriliste laulude viisidel (vt p 7.2). Erilised karjatoonid olid üksnes Kuusalu ja Jõelähtme rannikul. Karjaselauludele lähedased olid Lõuna-Eestis välja kujunenud õitsilaulud. Õits oli ühine öine tööloomade karjatamine kevadiste põllutööde ajal
.. 1995c: 866). Zurnal nagu oboelgi on nasaalne kõlavärv, sageli mängitakse sellega unistavaid meloodiaid (Rademacher 1997: 117). Türgile, aga ka Egiptusele ja Balkanimaadele on iseloomulik kahest instrumendist: oboest ja laiasilindrilise kahepealisest trummist koosnev traditsiooniline ansambel. Nüüdisajal on hakatud järjest enam kasutama oboe asemel klarnetit. (The New Grove...1995c: 866) Kuna klarnet on suurima heliulatusega puhkpill, oboel on aga heliulatus tunduvalt väiksem, võimaldab klarnet mustlaste meeleolusid palju avaramalt väljendada kui oboe. Klarnet annab mustlasmuusikasse talle omase melanhoolsuse ja sügavuse, samas võimaldab muusikul täiendada kiiremaid, tantsulisemaid lugusid kiirete ning meisterlike meloodiakäikudega. Seda kõike tänu oma tumedale ja mahedale kõlavärvile alumises registris ja sillerdavale helisevale toonile ülemises registris. (Eve Karp et al 1995a: 12)
annaabi.ee 
