Ta palus jumalat, et too ei võtaks temalt naist ning lubas end parandada. Selleks oli aga liiga hilja, sest saabus naise surm. Krõõda surma järgne Andrese käitumine näitas lõpuks mehe armastust. Andres sai vihaseks, kui ta märkas matustel, et Pearu oli Krõõda jaoks soosilda silendanud ning ta ise polnud sellele mõttele tulnudki. Ta tundis, et isegi Krõõda ärasaatmisel ei suutnud ta näidata Krõõdale tänu tubliduse ja helguse eest. Andrese ja Krõõda ühist elu võib pidada näitena tänapäeva karjääriinimeste käekäigust. Pingutatakse ulmeliste piirideni, võetakse endast viimne ja makstakse oma tervisega. Andres ja Krõõt oleksid olnud tubli ja edukas perekond ka siis, kui nad oleksid oma toimetusi rahulikumalt võtnud: mõni õhtu märganud istuda õunapuu alla ja nautida hetkeks seda, mis nad on juba saavutanud.
Ära maga! Kõige keerulisemaks osaks luuleanalüüsi juures osutus minu jaoks esimene samm – luuletuse valik. Pidin need mitu korda läbi lugema, sest esmapilgul ei paistnud ükski neist mind eriliselt kõnetavat. Valisin lõpuks siiski I. Ivaski „Äike Rõngu surnuaial“, sest see luuletus oli äkitse puändi tõttu minu jaoks kõige meeldejäävam. „Äike Rõngu surnuaial“ algab sügava morbiidsuse ning süngusega, ent lõpeb sellele vastupidiselt ülima helguse ning lootusega. Seda kõike on väljendatud läbi võimsaima elemendi Maal – looduse. Mind lausa lummab, kuidas vaatamata luuletuse masendavale algusele, annab nõnda palju lootust edasi esialgse välgu võimsa müristamine lahenemine järsuks vaikuseks ning päikeseks. Tegelikult on kogu luuletus üks sujuv üleminek positiivsusesse, hakates aegamööda üha enam ning enam õnnelikkuse poole pürgima. Esimeseks heledaks hetkeks luuletuses on sümbol
"Helios Helios" (2008) 2 tsellole ja sümfooniaorkestrile Enamasti on nende teostes tähtsal kohal eesti rahvaviis ja mütoloogilised alltekstid. Kõrvitsa poeetiline väljenduslaad saavutas suure väljendusjõu tema kammerooperites: "Mu luiged, mu mõtted" (2005, Maarja Kangro libreto Marie Heibergi järgi) tõusev joon nii muusikas kui libretos (libreto on põimitud erinevatest luule ja proosatekstidest kasvava jõulisuse ja helguse järgi). Laval on kaks Mariet: päris Marie (poetess) ja see, kellena ta end näha tahab. Lõpuks nad sulavad ühte. Lugu valguse ja tõeihast, kuid ka lahkumisest harjumuspärasest reaalsusest minnakse ära uude, halliutsinatoorsesse. "Tuleaed" (2006, Maarja Kangro libreto) kirjanduse õpetaja tahab viia õpilased ekskursioonile kirjaniku majja, aga hommik on külm ja ilmub välja ainult üks õpilane
nägid päris reaalsust. Ja ikkagi kui nag rääkisid laiale avalikkusele mida nad nägid, laimati ja peeti neid hulludeks, avalikkus jäi enda koopamaalingute ja valguse varjudele truuks. Darwin läbis samasuguse tee arusaamiseni nagu koopainimene ,,Koopa allegoorias." Platoni jutt sümboliseerib inimese rabelemist päevavalguse poole ja kannatusi, mida tekitavad need mahajäänud, kes peavad istuma pimeduses ja vahtima varje koopaseinal. ,,Koopa allegooria" on Platoni selgitus hinge arengule helguse ja mõstmise poole. Ta näeb seda kui midagi, mis juhtub siis, kui keegi saab harituks filosoofi tasemele. Ta hoiab seisukohta, et nad peavad ,,minema tagasi koopasse" või naasema igapäevasesse poliitilisse-, ahnesse- ja võimuvõitlust täis maailma. Allegooria ründab inimesi, kes jäävad liialt lootma või on oma meelte orjad. Socrates, sitsmendas vabariigi raamatus, kohe peale allegooriat, ütles, et koobas on meie maailm ja lõke meie Päike. Ta ütles, et vangi teekond on meie hinge
peale lihtsalt, lapsena valmistas raskusi vaid selle tehniline külg ehk kirjutama õppimine, tüdruk ei osanud kuidagi vahet teha väikesel E-l ja L-tähel. Oma esimestes luuletustes annab Luik edasi just looduspilte, dialooge loodusega. Hilisemas loomingus tuleb looduse asemele tehiskeskkond, linnamiljöö. Eriliselt olulise koha leiavad inimese tunded. 7 Kokkuvõte Viivi Luik on meie aja üks meeldivamaid luulaetajaid just oma vahetu helguse ja pehmuse poolest luuleloomingus. Tema lüürikas on eriline tähendus lapsesilmadel, läbi mille on ta seadnud ka oma loomingu ja arusaama edasisest elust. Ta kirjutab eestlaslikult, lihtsalt ja maalähedaselt- see luule lihtsalt poeb hinge ja kuhugi sügavamalegi veel. Viivi Luik on kirjanik, kes ei soovi rääkida intervjuudes oma eraelust, öeldes, et isiklikke asju ei pea kõva häälega kuulutama. Sellest hoolimata tundub ta elu põnev olevat: olles elanud oma abikaasa
loomulikus sõnastuses, hoides endas teravat killukest muret ja igapäevast vaeva. Olles vaikselt pannud Luige luulekogu "Elujoon" kaaned kinni, olen taaskord tajunud, et Luige luule on ja jääb minule isiklikult üheks südamelähedasemaks ning suudab alati tekitada kusagil südamesügavuses enneolematuid tundmusi. Kokkuvõte Viivi Luik on meie aja üks meeldivamaid luulaetajaid just oma vahetu helguse ja pehumuse poolest luuleloomingus.Tema lüürikas on eriline tähendus lapsesilmadel, läbi mille on ta seadnud ka oma loomingu ja arusaama edasisest elust.Ta kirjutab eestlaslikult, lihtsalt ja maalähedaselt- see luule lihtsalt poeb hinge ja kuhugi sügavamalegi veel, milleni võib-olla mina hetkel ei küündi. Harva on leida avaliku elu tegelasi naiste hulgas, kelle ampluaa on niivõrd mitmekesine:luuletused, lasteramatud, proosa, esseed, artiklid, tõlked jms,
annaabi.ee 
