Teekonna võtsime ette selleks, et sugulasi külastada, nimelt olid nad sinna hiljuti suvila ostnud. Kohale jõudes tekkis natuke kõhe tunne, sest talukoht asus metsa sees ja oli päris pime. Majani viis umbes kahesaja meetrine mändide allee. See oli vana talu ja kuna ma ise ka maakohas elan, tekkis seal kodune tunne. Aknad olid väikesed ja uks madal, seetõttu pidin ka mina, kes ma just pikka kasvu pole, vaatama,et ma pead ära ei lööks. Toas tegime endale kohe voodid valmis ja heitsime pikali, sest kõik olid pikast sõidust kurnatud. Järgmisel hommikul nägin esimese asjana mulle näkku lendavat kaisukaru, seda tegi minu väike sugulane. Ma ei saanud pahaseks, sest ta on kõigest laps. Ilusa ilma tõttu sõime hommikusööki õues. Toit oli väga maitsev, aga selle rikkus see pisike paharet, kui ta mulle palava kohvi sülle kallas. Ma üritasin rahulikuks jääda ja läksin tuppa riideid vahetama. Pärastlõunal läksime meestega kalale, muidugi tuli ka väikemees
Ole siin kui sind parasjagu kõige vähem ootan tule maailma ilusaimate lilledega sel tunnil kui me mõlemad oleme kaotanud nii palju et võiksime tõepoolest teineteist leida. Mu sõbra esivanemate talu Pandi uute omanike poolt kahe milli eest müüki Käisime seda vaatamas meie vabad ja vallalised kellele isegi laenu ei anta Mind rabas see elus reheelamulahmakas oja mis jooksis ümber õue ja ürgmets põllu taga Heitsime pilgu aitagi Mis uhke rivi vanu kirste ja kappe ja taganurgas tolmunud laegas sildiga KINDAD JA SOKID Vaataks õige järele mis kirjadega siin kunagi kooti mõtlesin Tegin laeka lahti Seal sees olid hoopis raamatud katekismused koolilugemikud hobuseraviraamatud ja kõige põhjas raamatute raamatu vahel vanad fotod selle talu õitseaegadest enne märtsiküüditamist pildid mis tehtud siinsamas ojakaldal taluõuel ürgmetsa veerel pildid mu sõbra esivanematest Nüüd sai ta need kingituseks
kallaletungiks major Fletcheri ja kõrgema staabi silme all. Paarikümne minuti pärast olime korraga niisuguses tules, et sajast edasitunginust tuli tagasi vaid seitseteist. Oli selge, et olime peaaegu ümber piiratud, et meie ees seisis suur ülekaal ning et pidime ruttama, kui ei tahtnud lasta ära lõigata ka viimast taandumisteed. Taandudes jõudsime lõpuks orgu, kus asetsevad mõned Ronneburg- Neuhoni majad. Siin peatusime, et süüa oma lõunasuppi. Vahid pandi välja ning heitsime pikali. Ent siis avati korraga oru pihta selja tagant ja tiibadelt väga tugev kuulipilduja- ja püssituli. Paanika oli kirjeldamatu. Aiad kisti maha ja voorikolonnid tormasid tuulena minema. Enamik viskas maha oma püssid ja järgnes vooridele, nii et kui astusime vastu vaenlasele, siis oli meid järele jäänud üsna vähe. Kui jõudsime välja Wesselshofi teele, nähti meid uuesti ning võeti tule alla kahest suurtükist. Meie voorid pääsesid õnnelikult. Ka meie jooksime, mis suutsime
tagasi koolimaja. Taki ja Metsküla koolid on juba Rootsi ajal asutatud." Anu Reimann (80), sünd 1846 Vanaveskis. Kõik aeg Kõpus olnud. Elab Puna Kõrtsis (eelmise naine). "Minu isa oli ainuke tark lugeja Kõpus. Holsti härra ütles, et kes lugeda oskab, sellel ei ole enam tarvis kooli minna. Ainult kirjutamise kooli pandi mind veel Takile. Hommikul viisime magamiskotid välja aia pääle, et kusagil ulu alla. Säält tõime õhtul nad sisse, raputasime lume päält ära ja heitsime kohe pääle. Plakatit ja tekki ei olnud, palitu või jaki võeti pääle. Söögiks oli rapandse leib, kartulipuder, räim, kapsad ja harva ka liha. Pühadeks tehti taludes puhast leiba, niisugust, kui praegu iga päev süüakse. Koolmeister oli siis Märt Roosental. Tema abi Andres tuli siis kui lapsed juba pikali olid kottide pääl ja laulis äraminnes: "Hääd ööd, hääd ööd, kõigile kes väsinud, hingab kõik, kes tööd on teinud, sest see päev
ülemuse kõrvu ei ulatuks, ah, kui ometi midagi ei juhtuks, - ja kui teisest klassist välja heita Petrov, aga neljandast Jegorov, siis oleks see väga hea. Ja mis siis sai? Oma õhkamistega, vigisemisega, oma tumedate prillidega kahvatul pisikesel näol teate, pisikesel nagu tuhkru nägu ta vaevas meid kõiki, ja me andsime järele, alandasime Petrovil ja Jegorovil elukommete hindeid, panime nad istuma ning lõpuks heitsime nii Petrovi kui Jegorovi välja. Tal oli imelik komme käis meie kortereid mööda. Tuleb õpetaja poole, istub ja vaikib ning ikka nagu luurab midagi. Istub sedasi vaikides tunni, teise ja läheb. Seda nimetas ta ,,heade suhete säilitamiseks seltsimeestega" ja oli ilmne, et tal meie pool käimine ja istumine oli raske ning et ta käis ainult sellepärast, et pidas seda oma seltsimehelikuks kohuseks. Meie, õpetajad, kartsime teda. Isegi direktor kartis
Ma sain kohe aru, et tal on mõni roie murtud. "Oled sa ikka kindel?" olin mures. "Jah, ja, jah! Palun liigume!" sundis ta mind. Ma haarasin ühest liaanist kinni ja hüppasin teise puu peale. Mu jalg sai üpris palju haiget. Ma saatsin liaani Miinale tagasi. "Palun ole ettevaatlik!" hõikasin talle. "Ja, jah!" hõikas ta mulle vastu. Nii muudkui edasi. Mu jalg jäi järjest valusamaks ja Miina hingamine järjest vaevalisemaks. Lõpuks olime jõudnud kaldale." 5 Jõekaldal Me heitsime kaldale pikali, kuna me olime väga väsinud. "Mul on nälg, aga ma arvan, et täna ärme edasi liigu. Äkki tullakse rususid läbi kammima," arvas Miina. "Ma loodan ka. Aga nälg on küll suur," ütlesin ma. Ma märkasin ühte kohvrit meie poole ulpimas. "Äkki on seal kohvris midagi söödavat?" arvasin ma ja õngitsesin selle veest välja. Hakkasime Miinaga kohvrist asju välja kookima. Seal sees olid kaks mineraalveepudelit,
korra ja territooriumi tutvustamise, pallimängude kordaläinud. ja tutvumisõhtuga. Kümne päeva jooksul män- Kontaktandmed: gisime rahvastepalli, jalg-, pesa-, korv- ja võrk- Relvo Sport Motell OÜ palli, orienteerusime, jooksime, harjutasime tea- Valgjärve vald 63401 Põlvamaa tevõistlust, viskasime käbisid, nooli, heitsime kivi Te. 7974413; 53 403523 jne. Erilise vaimustusega võeti pallimängupäeva, relvosport@yahoo com millest võtsid osa ka häälekad tantsutüdrukud Saima Värton 36 Noortelaagrite sisuline tegevus RUTJA NOORTELAAGER Põhitegevusteks Rutja noorelaagris olid rollimän- mängularpi
Siis tulin välja ning vaatasin pajuokste vahelt ringi, ja vanamees oli all teeraja juures ning sihtis parajasti püssiga lindu. Ta polnud siis näinud midagi. 243 Kui ta lähemale tuli, hakkasin sörki jooksma. Ta sõimas mind natuke, et olin nii aeglane; aga ma ütlesin talle, et kukkusin vette ja seepärast jäingi nii kauaks. Teadsin, et ta näeks mu märgi riideid ja hakkaks pärima. Võtsime veel viis käia õngede otsast ja läksime koju. Kui me pärast söömist pikali heitsime, et magada, sest mõlemad olime väsinud, hakkasin mõtlema, kuidas teha, et taat ega lesk ei katsuks mulle järele tulla. Oleks ikkagi kindlam mitte head õnne ootama jääda, vaid võimalikult kaugele eemale jõuda, enne kui nad leiavad mind puudu olevat, -- kes võis teada, mis kõik juhtub. Noh, tükil ajal ei tulnud mulle ühtki head mõtet; aga viimaks tõusis taat üles, et jälle kord terve tünni--täis vett juua; ja ta ütles:
annaabi.ee 
