tõotuse, mis vajas nüüd lunastamist. Pealegi sooviti oma vendadele ja noorematele poegadele seisukohaseid valdusi hankida. Nii oli saavutatud ka kaupmeeste ja rüütlite täielik kooskõla. 5. Vene vürstidel Nõudsid oma vürstide ülemvõimu tunnustamist ja neile andami maksmist. 2. Eestlased Ristisõdijad Kasutati ammusid ja heitemasinaid. Käes oli Kasutasid ammusid eelkõige enda linnuste oda, mõõk ja kaitsekilp. kaitsmisel ja teiste linnuste piiramisel. Seljas olid suhteliselt lihtsad riided, peal oli Käes olid oda, nuga või mõõk ja kilp. raudketist kaitsev rüü. Peas oli kiiver, mis Heitemasinad Euroopa kõige efektiivsemad kaitses nägu, või siis tavaline müts. Jalanõud sõjatehnikad sel ajal. olid võimalikult tugevad, et hästi kaitsta
Läti Henriku kroonika andmetel käisid saarlased 1222. aastal siin sellega tutvumas, ehitasid ise 17 heitemasinat, millega pommitades õnnestus neil taanlased Saaremaale rajatud linnuses alistuma sundida. Järgnevatel aastatel kasutasid eestlased taolisi kiviheitemehhanisme Viljandi, Tartu, Muhu jt linnuste kaitsmisel. Kroonika järgi üritati nende abil purustada eelkõige piirajate heitemasinaid. Piiramistorn Piiramistorn oli tugev mitmekorruseline palkehitus linnade ja linnuste ründamiseks. Neid tunti juba 9. sajandil e.Kr Assüürias, järgnevalt ka Kartaagos, Kreekas jm. Taas hakati piiramistorne laiemalt kasutama ristisõdades ja neid valmistati Euroopas mõnel pool kuni 15. sajandini. Eestisse jõudsid esimesed piiramistornid 13. sajandi alul koos saksa ristisõdijatega, kes kasutasid neid
Eestis ulatus kaal ilmselt vähemalt 100 kg kanti, suurte masinate puhul. Keskmistega ilmselt vahemikus 15-40 kg ja väikestel masinatel umbes kuni 10 kg. Peale kivide kasutati heitemoonana ka kuuma metalli ja nn. "tulepotte". Samuti võidi heita ka tünne tigedate loomadega (mitte Eestis) näiteks skorpionid, mürkmaod, mesilased etc. On ka variante, kus visatakse tagasi laipu, taudi surnud loomi, tünne väljaheidetega... 8. Heitemasina funktsioon piiramis ja kaitserelvana Heitemasinaid oli raske ümber sihtida nad olid päris rasked (st laskesektori muutmine oli keeruline) ja nende laskekaugust mõjutasid vastukaalu mass, ridva pikkus jms. Seega nendega oli parem sihtida midagi suurt ja kindlalt paigal olevat näiteks linnust. Kaitserelvana oli neid halvem kasutada, sest heita tuli suure kaarega, et mitte oma müüri tabada, samuti sai piirajatel kiiresti selgeks, kuhu kivid kukuvad, sihtida ümber oli raske.
piiramistorni otsas olid vibu ja ammukütid, kes hoidsid kaitsjaid tiheda noolesaju all, ja samal ajal üritasid teised piirajad müüri jalamil vundamendialust õõnestada, rammpalgi ehk taraaniga värvat lõhkuda või müüri sisse auku raiuda. Ka kaitsjad olid tavaliselt hästi relvastatud ja sõjamoonaga varustatud. Nemad lasksid piirajate pihta vibude ja ambudega, heitsid viskemasinatega kive ja läkitasid teele süütenooli, et panna vaenlasele heitemasinaid ja piiramistorne põlema. Ajaloolistes romaanides kirjeldatakse sageli, kuidas kaitsjad kallavad redeleid mööda üles ronivatele piirajatele keemaaetud tõrva kaela. Tegelikult valati sulapigi ja tõrva hoopis piirajate varjualustele müüri jalamil, et need kiiresti tuld võtaksid. Nende müüri ligi nihutatud varikatuste all paiknesid nimelt taraanid ja teised kindlustuse purustamise või õõnestamise vahendid. Nõnda kestis linnuse või linna piiramine vahel nädalaid ja kuid.
juht (katoliku kirik laiemalt) piiskop Albert, taanastel Valdemar II, olid head diplomaadid. Eestlased: tundsid kohalikku alasid ja maastikuu paremini, suurem motivatsioon, sest võideldi enda alade ja vabduse eest, kohanemisvõime, sest hiljem õppisid tegema kiviheitemasinaid, linnuste olemasolu. Vastaste eelised kaalusid üle siiski. Eestlastel läks halvasti, sest sõjaline tase erinev (polnud ambu, heitemasinaid, sakslased elukutselised, eestlased olid pigem valmis üksikutes sõjakäikudeks nagu varem oli toimunud, aga mitte püsivaks vallutuseks nagu 13.saj alguses toimuma hakkas, sakslastel oli võimalik tuua abivägesid juurde) <- eestlaste sõjaline allajäämine. Mitu vallutajat (sakslased 1208, rootslased 1220, taanlased 1219, eestlased pidid jõudu killustama, Eesti alad jagati 2 vallutaja vahel). Puudus eestlaste ühistegevus (riik puudus, maakondade vahelised sidemed nõrgad,
sõlmisid nad Dionysiose juhitud sürakuusalastega rahu. Kumbki pool säilitas selle, mis oli hetkel tema valduses; Kartaagolased tunnistasid Dionysiost Syrakuusa valitsejana ja jätsid Sitsiilia idaosa sisuliselt tema võimu alla. Dionysios (valitses 405 367) pühendus nüüd Sürakuusa ja oma võimu kindlustamisele. Ta korraldas linna piirava müürivööndi laiendamise, palkas võõrsilt hulga sõjamehi, lasi ehitada suuri sõjalaevu ning piiramis- ja heitemasinaid. Sürakuusa lahe suus paiknevast, tammi abil maismaaga ühendatud Ortygia saarest, kuhu linna rajamisel 8. sajandil esmane asula oli tekkinud, tegi ta endale kindlustatud residentsi. Dionysiose võim tugines suurel määral palgasõduritele, keda finantseeris kodanikelt kogutavale andamile lisaks suurel määral ka sõjasaagist, eriti orjade müügist. Kuid samas pole kahtlust, et ka paljud kodanikud, tõenäoliselt eeskätt lihtrahvas, toetas teda või vähemalt oli talle lojaalne
annaabi.ee 
