Pigem loob ta näidendeid, kus pole mingisugust ühtlust ei tegelastes, mälestustes, süzees ega ajas. ,,Mul on tunne, et maailm - võib rikki minna nagu masin," ütles ta. Tema näidendid peegeldavad seda tunnet ning on olemuselt ülinaljakad, kuid samas hirmutavad (4, 122). 5 4. JEAN GENET Jean Genet' (1910-1986) loomingut läbivad maski- ja rollimängud ning selles heiastub artaud'liku julmuseteatri jooni. ''Teater teatris''- tehnika abil loob ta reaalsuse mitmekordseid peegeldusi: iseenesest teatraalne tegelikkus peegeldub mängus, milles omakorda eristub tõelisuse ja mängu tasand jne. Sageli on tegelasteks ühiskonnast välja tõugatud või allasurutud inimesed, mis toob näidendisse võimu motiivi (1, 353). Genet on täiesti ainulaadne kirjanik, kes liikus oma üksildast rada läbi prantsuse
olemasolu ajal. Tegemist oli peamiselt naiste matustega, kelle juurest leitud esemed kujutasid endist piduliku rõivastuse juurde kuulunud ehteid. Nii panused kui ka asukoht otse kiriku seina ääres viitavad maetute kõrgele sotsiaalsele positsioonile. Et kristianiseerimine oli vägivaldse iseloomuga, on Eesti ajalooteaduses olnud üldiselt tavaks rõhutada kõigi eestlaste tugevat vastuseisu ristiusule. Sellise arvamuse taga heiastub ühtlasi ka ettekujutus siinsest suhteliselt egalitaarsest ühiskonnast 13. sajandi alguses. Viimastel aastatel on mitmed uurijad jõudnud siiski seisukohale, et üldistus on mõneti ebaõige. Kuna kristianiseerimises on üldiselt kandev roll eliidi suhtumisel , tuleb kindlasti arvestada kujunenud poliitilise olukorraga Eesti eri osades. Muistses vabadusvõitluses kannatas enim Lõuna-Eesti, kus toimus suurem osa lahinguid ning
kaduma ei läheks (Maie Tuulik Euroülikool). Kokkuvõte Turumajanduse tingimustes kujundab maailma palet ja väärtushinnanguid järjest enam raha. J. Hull on väitnud (1999) , et raha on saamas meie ajastu uueks jumalaks, kes kõikvõimsana kontrollib maailma ja kelle soosingut igaüks võita soovib. Rahamaailma põhireegleid on pragmatism, inimestki nähakse vaid inimkapitalina, mille väärtust mõõdab kasulikkus ja tarbimisvõime. Edukusefilosoofia ja utilitarism heiastub hariduspoliitikas, kus tahaplaanile jäävad sotsiaalsed probleemid ja unustatakse vaimsed väärtused ning isiksuse terviklik harmooniline areng. Sotsiaalsed ja ökoloogilised probleemid aga kasvavad. Suureneb marginaliseerunud inimgruppide hulk: tööpuudus, vaesus, katkenud haridusteega tänavalapsed, inimesed, kes püüavad mured unustada meelemürkide abil, on reaalsus nii arenenud riikides kui ka tänases Eestis. (Kraav , Kõiv 2001) 11
Ta mõistab, et ta on üks neist, üks neist paljudest süsteemist, sest ta kahtleb. See ajab teda veel rohkem segadusse ning tagasipääsu ta enam ei leia. Lõpuks saab ta aru, et Eesti ei ole tema jaoks: ,,Kõige viimaseks paistavad veel üksnes tuled, Pirita tee nagu helendav pärlikee. Tallinn, mõtleb Taavi. Tallinn, kuidas armastan sind! Aga ma ei tule enam iialgi tagasi!" Taas oma Rootsi kodus on nüüd kõik ta isa põlvkonna hirmud ka tema omad. Nüüd heiastub temalegi globaalne katastroof. 9 KOKKUVÕTE Helga Nõu romaani ,,Tiiger, tiiger" sattumine kodumaale oleks olnud poliitiline kuritegu. Raamatus kujutatakse kommunismi negatiivselt. Samuti on raamatus kujutatud kohtuvisioon vägivallariigi totalitaarsuse ja absurdsuse kujutamine. Vihjatud on ka sellele, üritatakse hoida usaldust Nõukogude vabariigi korra suhtes, seda isegi kuritegude kinnimätsimise kaudu: ,,Taavi saab aru rasvajuukse
Mängude algse, eeskätt maagilise iseloomu asemel kerkis neis hiljem esile pigem lõbustuslik külg. 7 Tavandilistes traditsioonides, mis kandsid kultuslikku iseloomu (mardi- ja kadrisanditamine, kosja- ja pulmakombestik), ilmnes põhimõtteliselt „lavastuslik” element, rahvamängud võisid aga omakorda läheneda näidendile: selgesti eristusid osalised, dialoogid ja tegevus (Mirov 1998: 283–305). Kuigi folkloori pinnalt ei sündinud teatrikunsti selle üldeuroopalikus tähenduses, heiastub eesti teatri nn. folkloristlik eellugu hiljem rahvaluule ainese ja motiivide rakendamises kutselisel laval. 1930. aastatel, mil ametlik ideoloogia soosis nn. rahvusterviklikkuse ja omateatri ideid, võis folkloori kasutamine kohati omandada ka „kroonuliku varjundi” ja põhimõtteliselt samasugune, väljastpoolt lähtuv suundumus või sund oli täheldatav näiteks ka 1950. aastate lavakunstis. 1970. aastatel pöördus suur osa kogu eesti kultuurist nn. juurte temaatika poole,
elust toimunud siiski oluline muutus. Lisaks matmiskombestiku erinevusele maeti kristlikesse külakalmistutesse kõik kohalikud elanikud, mitte üksnes eliitperekonnad, nagu oli olnud tavaks paganlikul ajal. Ristiusu omaksvõtt Eesti eri piirkondades Tingituna kristianiseerimise vägivaldsest iseloomust, on Eesti ajalooteaduses olnud üldiselt tavaks rõhutada kõigi eestlaste tugevat vastuseisu ristiusule. Sellise arvamuse taga heiastub ühtlasi ka ettekujutus siinsest suhteliselt egalitaarsest ühiskonnast 13. sajandi alguses. Viimastel aastatel on mitmed uurijad jõudnud siiski seisukohale, et tegemist on mõneti ebaõige üldistusega. Kuna kristianiseerimises on üldiselt kandev roll eliidi suhtumisel, tuleb kindlasti arvestada kujunenud poliitilise olukorraga Eesti eri osades. Muistses vabadusvõitluses kannatas enim Lõuna-Eesti, kus toimus suurem osa lahinguid ning mida sõja käigus pidevalt rüüstati
annaabi.ee 
